Eesti korvpallikoondislased alustasid mai keskel Nord Cramo spordihoones korvpallikodu projektiga, kus koondisetreenerite käe all on võimalik läbi kogu suve teha nii pallitrenni kui timmida füüsilist vormi. Veebruari mängudeaknas jalaprobleemide tõttu rahvusmeeskonna tegemistest kõrvale jäänud Sten-Timmu Sokk on korvpallikodu võimalust kasutamas, kuid tuleviku suhtes on tagamehel määramatuse tõttu ka muremõtteid.
Sokk pallis lõppenud hooajal endiselt BC Kalev/Cramo särgis ning kogus VTB Ühisliigas 20 kohtumisega keskmiselt 18 minutit, 5,7 punkti, 2,1 korvisöötu ja 1,1 lauapalli. Eesti-Läti liigas olid 31-aastase ja 184 cm pikkuse mängumehe numbrid 25 matšiga 19 minutit, 6,8 punkti, 3,4 söötu ja 1,7 lauapalli.
Intervjuu esimeses pooles analüüsisime Eesti koondise pikaaegse mängujuhiga hoopiski hiljuti kogu korvpalliüldsuses kõneaineks tõusnud Michael Jordani sarja “The Last Dance”. Sokk oli õige mees sellest rääkima, kuna tunnistas isegi, et Jordan oli lapsepõlves tema iidoliks.
Alles hiljuti oli kogu maailma spordimeedia lummatud Michael Jordani dokumentaalsarjast. Kas vaatasid ka ise ja kuidas meeldis?
Väga meelt lahutav sari oli, kuigi väga ühepoolselt jutustatud. Minul arvamus temast ei muutunud. Minu jaoks ta on ikkagi lapsest saati sihukene iidolmängija olnud. Isegi mina mäletan mingeid vist oli 1997/98 hooaja mänge, mida kunagi suvel sai vaadatud. Just neid Utah Jazzi vastu peetud finaalmänge ma kõige rohkem lapsepõlvest mäletangi.
Kas kuidagi lapsepõlve unistusi ei rikkunud see, kui kehvasti ta kohati oma meeskonnakaaslasi kohtles, rääkimata siis vastastest? Nii juba mängijana kui nüüd sarjas.
Vanasti vaatasid ikka, et Jordan on iidol. Nii domineerivat mängijat on raske leida. See on nüüd igaühe enda maitse asi, kuidas nad konkreetselt seda sarja võtavad. Kas nad mõtlevad jätkuvalt, et Jordan tegi kõik õigesti ja tema ongi kõige parem või siis neil tekib tunne, et äkki oleks võinud natukene paremini oma võistkonnakaaslasi kohelda. Fakt on see, et kuus meistritiitlit ta Chicagole tõi.
Kuidas Sa vaataksid sellise iseloomu ja suhtumisega mängija peale, kui mõni satuks Sinu enda võistkonda?
Ma arvan, et ta sellisesse staatusesse jõudiski ainult tänu sellele, et ta taoline mees oli ja on. Ilmselt kui ta oleks natukene sõbralikuma iseloomuga inimene, poleks ta nii domineeriv ja taoline ikoon maailma kultuuris olnud. Puhtalt selline toores olek ja arvamine, et tema ongi kõige parem. See teda viiski tippu. Ilma teda poleks võib-olla sellise Jordanina olnudki.
Kui Sa kujutad ise ennast ette mõne Bullsi toonase rollimängija tossudesse, kas oleksid siis Jordani sellised teod ära kannatanud?
Tegelikult pani Chicago mänedžer kõik need võistkonnad kokku, mis sobisid just Jordanile. Võib-olla, kui oleks mõned persoonid sattunud teise võistkonda, polekski nad üldse nii kaugele jõudnud. Kuulsite ise, kuidas ka (Steve) Kerr andis endale ikkagi aru, et tema oli rollimängija ja oligi loodud selleks. Samamoodi (John) Paxson sai samuti varakult karjääris aru, et tema jääbki rollimängijaks. Pigem oligi see, et organisatsioon pani Jordani sellisesse olukorda, kus tema ümber ehitati sats, mida tema saaks juhatada. Kes teab, võib-olla ilma sellise mänedžmendita poleks Chicago ka Jordaniga väga kuhugi jõudnud.
Aga küsimuse juurde naastes, kas ma oleksin ennast pahasti tundnud, siis kui sa oled sellises olukorras olnud või oled seal sees, siis pead aru saama, et sina oledki rollimängija. Mida sa enam pahasti tunned? Osad mehed on seal mitu korda tänu Jordanile meistritiitli võitnud. See oleneb juba omaenda egost, mis sa endast arvad.
Tänapäevasemate teemade juurde liikudes, siis kui palju Sa kartsid koroonaviirust tol hetkel, kui korvpallihooaeg läbi sai? Mängis BC Kalev/Cramo veel vahetult enne eriolukorra kehtestamist ühe mängu isegi tühjade tribüünide ees ja kohe pärast seda avastati teie ridadest ka üks viirusesse nakatunu.
Alguses ei osanud midagi karta, aga niipea, kui meid karantiini pandi, hakkasin sellele rohkem mõtlema. Kui saime teada, et üks meie võistkonnaliige oli haigestunud, mitte küll väga kõvade sümptomitega, siis tuli reaalsus koju, et tasub ikka ettevaatlik olla. Alguses oli kartus see, et võin kuskilt saadud viiruse koju lastele viia. See juba sundis olema ettevaatlik. Me ei käinud poodides ega avalikes kohtades. Kui kuskil käisin, siis metsa vahel jalutamas, kus teisi inimesi polnud. Mida rohkem selle viiruse kohta teada sain, seda argipäevasemaks see muutus. Sellest olenemata peab ikkagi ettevaatlik olema ning ennast ja lähedasi kaitsma. See on parim, mis me kõik praeguses olukorras teha saame.
Kui palju Sa eriolukorra ajal trenni said teha?
Alguses jõudsin ennast rohkem liigutada. Paar-kolm nädalat käisin jooksmas. Kui me veel ei teadnud, kas hooaeg läheb edasi, siis ikka käisin jooksmas ja tegin harjutusi. Kui kuulsin, et hooaeg lõpetatakse, võtsin nädala-poolteist puhkust ja ei teinud midagi. Siis hakkasin ennast jälle veidi liigutama. Liiga vara pole mõtet hakata pilli lõhki ajama. Kui näiteks teaksin, et kahe kuu pärast läheb asi lahti, siis hakkan tasapisi timmima. Kuna siin (korvpallikodus) anti võimalus juba mai lõpus liigutama tulla, et pallitunnetust tagasi saada, siis mõtlesin, et igal juhul tulen.
Kui nüüd juba meeskonnakaaslastega oled saanud taas koos trenni teha, siis kas pärast pikka eriolukorda hakkab olukord Sinu jaoks ka helgemaks minema?
Minul vähemalt helgemaks läinud pole. Väga meeldiv on kodust välja saada, teiste meestega rääkida ja siin trenni teha. Aga helgemaks ei lähe enne midagi, kuni ei tea, mis edasi saab. Ma ikka päevast päeva mõtlen, mis nüüd oma eluga edasi teen. Kas peangi tööle minema, midagi õppima hakkama või läheb korvpall ikka edasi? Hetkel on kõige lollim see teadmatus, sest pole aimugi, mida see viirus endast mõtleb. Ühed räägivad, et varsti võib tulla teine laine, teised räägivad, et tuleb alles sügisel teine laine. Selline surnud seis on praegu.
Kuidas tippkorvpallurid selle teadmatusega üldse toime tulevad?
Oleneb, mida sa mõtled tippkorvpalluri all. Eesti liigas mängimine pole väga suur tippkorvpall. Arvan, et korvpallurid, kes tõesti head raha teenivad, ei pea praegu muretsema. Nemad võivadki mõelda, et teevad rahulikult oma asja edasi ja treenivad selleks. Nendel rahalises mõttes pole hullu. Arvan, kui enamikel Euroliiga ja Eurocupi mängijatel jääb isegi aastajagu korvpalli mängimisest ja teenimisest vahele, siis nad elavad selle üle ilma, et peaksid tööle minema. Usun, et Eesti liigas selliseid mängijaid ei leia, kes ei peaks sügisel tööle minema, kui korvpall edasi ei lähe.
Kas oled juba kõige pessimistlikuma stsenaariumi puhul välja mõelnud, mis ametimees Sinust saab?
Ametit pole veel välja valinud. Eks tuleb jooksvalt vaadata, mis tööd üldse pakutakse tol hetkel. Kui on oht, et Eestis ikkagi üle 100 000 töötu tuleb, siis läheb tööotsimine eriti keeruliseks. Eks ole näha. Seda on veel vara otsida. Kui asi läheb käest ära, küll siis hakkan vaatama ka sinna, kus oleks vaja võib-olla nullist alustada.
Kuidas Sa hindad, kui palju Eesti klubikorvpall viirusest tingituna üldse pihta võib saada?
Enam ei olene nii palju viirusest. Oleneb sellest, kui riigipoolne abi läbi saab, siis millised on erafirmade seisud. Kui palju kriis lööb neid firmasid, kes on korvpalli alla raha pannud. See kahju on juba tehtud, aga keegi ei tea veel, kui suur see saab olema.
