Optibet Rahvaliiga Põhja regiooni novembri parimaks mängijaks hinnatud Lakilakide tagamängija Kristjan Nõmmik rääkis teda tutvustavas lühiintervjuus oma senisest teekonnast harrastuskorvpallurina, lemmikmängijatest nii Eestis kui välismaal ning proovis võrrelda enda mängustiili ka mõne hästi tuntud staarkorvpalluriga.
Kristjan, millal ja kuidas Sa hakkasid korvpalli mängima? Milline on lühidalt Sinu mängijakarjäär olnud?
Hakkasin korvpalli mängima umbes 13-aastaselt Viimsi Korvpallikoolis. Kuna tegin selleks ajaks suure kasvuspurdi, siis mängisin mõned aastad tsentri positsiooni. Sealt edasi läksin 16-aastaselt Tiit Soku Korvpallikooli, kus tegutsesin peamiselt kaitsemängijana. Tartusse ülikooli minnes jäi korvpall minu jaoks ca viieks aastaks tagaplaanile, aga mängisin vähesel määral ikkagi Tartu erinevates meeskondades ning oma lapsepõlve elukoha Kostivere tiimis. Kui Tallinnasse tagasi tulin, siis oli mul umbes aastane paus korvpallist ja trennidest, aga siis hakkasin vaikselt uuesti mängima ja oskuseid lihvima. Alustasin Lakilakidega treenimist 2017. aasta lõpus ning võtsin tugeva suuna enesearengule, mitte lihtsalt palli mängimisele. Kombineerin korvpallitrenni tavaliselt erinevate harjutustega nii trenni alguses kui trenni lõpus, et ikkagi mingisugust arengut hoida.
Kuidas sattusid LakiLakide meeskonda?
Lakilakide meeskonda sattusin 2017. aasta lõpus, kui tahtsin uuesti korvpalli mängima hakata, sest isu ja kirg korvpalli vastu polnud kuhugi kadunud.
Iseloomusta palun enda poolt LakiLakide meeskonda, mis on teie tugevused ja mis võiks platsil paremini välja tulla?
Lakilakide tiim koosneb peamiselt noortest meestest, aga meeskond ise ei ole üldse noor, alustati juba enne 2009. aastat. Tugevuseks on kindlasti see, et mehed oskavad loominguliselt mängida, sest erinevalt mõnest teisest meeskonnast, ei ole meil ühtegi kombinatsiooni. Mehed lõikavad ja teevad pallita mängijale katteid vastavalt enda soovile või tagamängija juhistele. Platsil on meil vaja veel tööd teha laua blokeerimisega, emotsiooni näitamisega, võidutahtega ja otsustusvõimega. Pea iga mängija meeskonnas oskab mõõdukalt hästi visata ning kaitses tegutseda, aga mõnikord on vaja mehi julgustada, et nad vabadelt kohtadelt viskaksid.
Kes on Sinu lemmik korvpallur nii Eestis kui laias maailmas? Miks just need mängijad?
Minu lemmikmängijad Eestis on Kristian Kullamäe ja Kerr Kriisa, sest nende otsustusvõime ja enesekindlus platsil on eeskujuks kõikidele teistele mängijatele. Eestist väljastpoolt on minu lemmikuteks Goran Dragic, kes on aastaid olnud tõeline külma närviga skoorimasin, ning Stephen Curry, sest tema töömetoodika ja tahe ennast pidevalt arendada purustas pea kõik tema draftimisele eelnenud skautide (eel)arvamused.
Kellega tippkorvpalluritest Sinu enda mängustiil kõige rohkem sarnaneb? Iseloomusta palun ennast kui korvpallurit.
Sellele küsimusele on raske vastata, sest tippkorvpalluritega on mul ühine ainult see, et mängime ümmarguse palliga. Kui ikkagi kellegagi võrrelda, siis minu mängustiil sarnaneks kõige rohkem Goran Dragicile, sest pikemate mängijate vastu mängides ei kohku ta millegi ees, ta võib vabalt pikki oma kiirusega üle mängida. Kuigi tahaks ennast Goran Dragiciga võrrelda, siis see poleks kindlasti kohane. Korvpallurina olen enda arvates ründes väga agressiivne ja hetkel veel kiire (eks vanus hakkab mingil hetkel korrektuure tegema) ning mõõdukalt hea pallivaldamisega. Üritan rünnakutel rohkem kaasata oma kaasmängijaid, aga sellele pean edaspidi kindlasti rohkem rõhku panema.
Millega Sa päriselus tegeled?
Kui ma just korvpalli ei mängi, siis olen pangandus- ja finantsõiguse jurist ja ka väikestviisi investor. Lisaks muule pööran tohutult tähelepanu ka oma perele, eelkõige oma 5-aastasele pisipoisile. Vaadata teda üles kasvamas ja temaga mängida ning temaga niisama juttu ajada, on olnud senimaani mu elu parim aeg.
