Leedu korvpalli lipulaev Kaunase Žalgiris alustab oma uut hooaega 8. septembril Tallinnas, kui Saku Suurhallis minnakse sõpruskohtumises vastamisi Eesti valitseva meisterklubi BC Kalev/Cramoga. Oma debüüdi Žalgirise esindusmeeskonna eest võib teha ka 18-aastane tagamängija Kerr Kriisa.
Kriisa liitus Žalgirise süsteemiga eelmise aasta augustis ning mängis läinud hooajal klubi duubelmeeskonnas Leedu esiliigas, kus tema arvele jäi keskmiselt 6,5 punkti, 2 lauapalli ja 3,2 korvisöötu. Sel suvel osales noor mängujuht Eesti U18 koondise ridades Rumeenias Oradeas peetud Euroopa meistrivõistluste B-divisjoni turniiril, kus saavutati viies koht. Kriisa tegi EM-il kaasa kuus mängu, kus ta viskas Eesti parimana keskmiselt 14 punkti, võttis 4,5 lauapalli ning jagas kaaslastele 4,3 resultatiivset söötu.
Eelmisel reedel toimunud Kalev/Cramo ja Žalgirise mängu tutvustava pressikonverentsi järel andis Kriisa intervjuu Korvpall24.ee portaalile, muuhulgas tuli jutuks noore eestlase kohanemine Leedu tippklubis ja skandaalseks kujunenud EM-turniir.
Tänavu ei suutnud ükski Eesti noortekoondis loodetud tulemust teha. Mis ebaõnnestumise põhjuseid Sina ise koondises sees olnuna nägid?
Spordis ei lähe kõik alati nii nagu loodad. Meil, U18 koondisel, oli selleks veerandfinaal. Turniiri vältel mängisime tegelikult päris hästi. Need mängud, mida me pidime suurelt võitma, me võitsime. Ja üllatasime ka Poolat. Aga ühes mängus oli natuke ebaõnne ja selle taha kõik jäigi. U20 koondise mänge ma eriti ei jälginud, seega seda teemat ei oska ma puudutada, aga neil jäi kõik samuti ühe mängu taha.
Tegemist oli siiski B-divisjoni turniiridega. Sa oled Žalgirises näinud klubikorvpalli tasemel tugevaid noori teistest riikidest ja mänginud ka Euroliiga noorteturniiril. Mille poolest Eesti noortekoondised teistele alla jäävad?
Ma ütleks, et B-divisjoni esimesed satsid võiksid vabalt ka A-divisjonis mängida. B-divisjoni tagumisi võitsime me ikka kindlalt ja ma julgen öelda, et A-divisjonis oleksime me võimelised mängima püsimajäämise peale. Medalid medaliteks, neid on praegu natuke raske soovida ja loota, aga ma arvan, et me suudaksime igas vanuseklassis A-divisjoni püsima jääda. Mõned aastad oleksid muidugi natuke kehvemad, teised mitte.
Kas vahe tippsatsidega tuleb materjalist või saavad otsustavaks pigem mängulised nüansid?
Ma arvan, et siin oleme me ise natuke süüdi. Olgem ausad, me ei viska sisse. Selleks, et mänge võita, pead sa sisse viskama ja kui ma nüüd vaatan, siis nii meie U18 kui ka U16 koondise visketabavus oli ikka kehva. Kui see oleks parem, oleksid ka tulemused lillelisemad. Milleski muus me nii hullult alla ei jää. Kui jälle statistiliselt võtta, siis U18 koondisega võitsime lauavõitluse praktiliselt igas mängus.
Miks siis ei visata sisse? Niisama visatakse küll, aga kui mänguks läheb, siis ei tule.
Võib-olla tehakse teatud asjadega liiga vähe tööd. Võiks panna rohkem rõhku kaitsemängule, close-out olukordadest viskamisele. Trennides minnakse võib-olla lihtsama vastupanu teed, et lihtsalt söödetakse pall ja poiss saab vabalt viskama. Nii on muidugi lihtne sisse saada, aga mängus päris sellist võimalust paraku tihti ei teki. Väga harva saad vabalt visata.
Pooled mängijad tulevad meie koondistesse Eestist, teine pool juba välismaalt. Kas välismaal tehtav töö on erineva tasemega?
Mingid erinevused on ikka. Harjutused ja mingid asjad on erinevad, aga täpselt on seda keeruline kirjeldada.
Sa mainisid, et sisuliselt keeras turniiri tuksi üks mäng. Need noorteturniirid, eriti B-divisjonis, ongi sellised, kus üks vales kohas komistamine röövib võimaluse teha head tulemust. Kui raske on sellisel pikal turniiril ennast kogu aeg fookuses hoida?
See oli veerandfinaal, kus me pähe saime ja veerandfinaalis peab sul ikkagi see fookus olema. Aga eks ta raske ole, kui sul on juba enne seda viis alagrupimängu selja taga ja iga kohtumine on olnud sihuke närviline, kus iga punkt on tähtis. Adrenaliin oli sees ning elu hinnaga mängisime. Eks ta natuke keeruline oli, aga mis meil muud üle jäi.
Sattusid veidi aega tagasi ühe skandaali keskmesse. Oli see planeeritud või lihtsalt juhtus nii, et just Sina ütlesid need asjad välja?
Ma ei öelnud otseselt midagi. Kahju, et see pidi nii välja tulema, aga kuidagi tuli. Ma ei taha seda teemat enam eriti kommenteerida ja ega siin polegi midagi kommenteerida. Ma ütlesin lihtsalt nii, nagu mina seda asja seal nägin.
Kas see, mis nüüd juhtus võib tulevikus mõjutada Sinu otsust koondist esindada?
Seda teemat ei soovi ma üldse kommenteerida.
Arusaadav. Liigume nüüd edasi klubikorvpalli juurde. Milline Su elu täpsemalt Kaunases ja sealse tippklubi Žalgirise juures on?
Ma mängin seal kossu. Seda ma seal teen ja mis satside juures, see käib kõik jooksvalt. Pean iga päev valmis olema, et kutsutakse meeste satsi. Kui kutsutakse, siis lähen sinna ja treenin seal. Muidu teen trenni meie duubelsatsiga. Elu ise on nagu tavalisel sportlasel. Käin koolis ja kaks korda päevas teen trenni. Midagi erinevat teiste sportlastega võrreldes eriti ei ole.
Kui palju Sina Eestis mänginud Žalgirist mäletad? Sa olid sel ajal veel päris noor mees, võib-olla käisid isaga mõnel mängul Tartus või Tallinnas? Millised mälestused Sul Žalgirisest on?
Ma mäletan nii palju, et Rytas, Žalgiris ja Cramo olid Balti liiga tipus heitlemas. VEF ja Riia ASK olid ka vist. Ega väga palju ei mäleta ka, võiks natuke rohkem mäletada.
Mismoodi hakkab välja nägema Žalgirise duubelmeeskonna uus hooaeg?
Mängime Leedu esiliigas. Ega täpselt ei teagi, kuidas see hooaeg välja nägema hakkab. Sats on eelmise aastaga võrreldes üsna palju muutunud. Päris paljud on ära läinud, teised on juurde tulnud ja noored on peale tulemas. Eks näis, kuidas meil asjad välja kujunevad.
Sa oled nüüd juba mõnda aega Leedus olnud. Kui keeruline on Eesti poisina minna konkureerima sellisesse korvpalliriiki, kus noorte esimene eesmärk elus on saada Kaunase Žalgirise põhimeeskonda?
Alguses oli ikka keeruline, aga samas ma teadsin, et ega lihtne ei saa olema. Vahet pole kuhu sa lähed. Võid ka kuhugi Itaaliasse minna, konkurents on igal pool olemas ja päris alguses sind omaks ei võeta. Alguses ikka vaadatakse, et mingi teise riigi poiss tuleb ja üritab siin meie kohta ära võtta.
Kas treenerite jaoks on ka vahet, kas tegu on Leedu, Eesti või mõne muu riigi poisiga?
Ma arvan, et seda pead treeneri käest küsima. Ma tahaks loota, et ei ole. Kui ma sellele nüüd natuke mõtlema hakkan, siis ma kahtlen, et päris niimoodi võetakse. Pole vahet kas Leedu või Eesti poiss, me oleme kõik Žalgirise eest väljas ja selleks, et midagi saavutada peame kõik ühtsena tegutsema.
Tallinnasse saabuvate Žalgirise mängijate nimekiri on juba avalikustatud ja Sind on edutatud põhimeeskonda. Loodad Sa ka ülejäänud hooaja käigus sinna saada? Millised suhted Sul peatreeneri Šarunas Jasikeviciusega ja kas ta on Sulle midagi juba ka lubanud?
Ega päris sõber ta minule ikka ei ole, palju pole temaga rääkinud. Trennis olen mõnikord puitu saanud (muigab – toim.).
Eesti poisina oled Žalgirise-Kalev/Cramo mängu eel ka Žalgirise poolelt tähelepanu keskpunkti sattunud. Kui üllatav või harjumatu see Sinu jaoks on?
Sa ikka küsid keerulisi küsimusi, sinuga on raske (muigab – toim.). Selles suhtes on muidugi tore, et Žalgiris natuke ka minu peale mõtleb ja mul kodupubliku ees mängida laseb. See on igati positiivne. Aga kindlasti ei taha ma mõelda nii, et see võimalus on mulle antud lihtsalt sellepärast, et olen eestlane. Ma pigem mõtlen, et olen ikka tööd ja vaeva näinud ja kõik on läbi raske töö tulnud.
Kui oluline on selline hooajaeelne mäng Žalgirise jaoks?
Ma arvan, et on ikka oluline. Niisama nad siia ei tuleks. Meeste satsil on praegu palju uusi kutte tulnud ja see mäng hakkab nende jaoks olema hea proovikivi. Mehed kogunesid esimest korda neljapäeval ja nüüd on kahe-kolme nädalaga vaja Šarunase (Jasikevicius – toim.) süsteemi sisse elada. Usun, et tuleb hea mäng.
Millal Sina meeste võistkonna treeningutega liitud?
Ma lähen nüüd tagasi ja juba homsest (laupäeval – toim.) hakkan meestega trenni tegema.
Nagu Sa juba mainisid, siis uuel hooajal keskendud põhiliselt duubelmeeskonnale. Kui antakse aga võimalus põhimeeskonna eest mängida, siis oled selleks valmis?
Jah, muidugi! Esialgu oleks vaja esiliigas stabiilselt mängida, aga kui Šarunas mind märkab ja kutsub, siis ma olen kindlasti valmis minema. Tuleb igast võimalusest kinni haarata ja viimast võtta.
Milline olukord Žalgirise duubelmeeskonna tagaliinis praegu valitseb? Kas on liidrite hulgas on lahkujaid, keda Sina asendada saaksid?
Jah, meil läks päris palju poisse minema. Osad läksid USA-sse, teised Prienaisse laenule. Tagamängijate seis ongi minu teada hetkel selline, et ma konkureerin vaid mõne noorema poisiga. Midagi lihtsat ei saa siiski kindlasti olema. Eks näis, sest ega ma ise ka päris täpselt ei tea, mis seis seal praegu on.
Sa ütlesid, et duubelmeeskonnas tulevad noored peale. Kas Leedus on kogu aeg võrdväärse tasemega noored peale tulemas?
See on paraku nii küll. Peale igat hooaega kaasatakse nooremad kutid järgmisel, kõrgemal tasemel. Nii see süsteem seal enam-vähem välja näeb, et Žalgiris 3-st minnakse duubelmeeskonda ja sealt juba edasi.
Aga miks see nii on, et sealt kogu aeg häid mängijaid tuleb?
Ma ei tea, see on Leedu (muigab – toim.). See on tegelikult huvitav küsimus ja sellele on raske vastata. Neil on midagi, mida meil ei ole.
Aga Sa üritad sellele Leedus jälile jõuda?
Muidugi!
