Täpselt kolm hooaega Eesti meistriliigas Pärnu ja kolm aastat TalTechi värve kaitsnud ehk kokku juba kuus aastat kõrgliigas pallinud alles 23-aastane mängujuht Norman Käbin on otsustanud järgmisest hooajast tipptasemel korvpallist taanduda ning keskenduda teistele väljakutsetele.
Hooajal 2014/15 kõrgliigadebüüdi teinud Käbin on pärit n-ö korvpallidünastiast. Tema isa Mait Käbin tegi omal ajal Eesti väljakutel pika ja korraliku karjääri ning on väga aktiivselt jätkanud ka seeniorkorvpallis. Onu Rait Käbin mängis samuti meistriliiga tasemel ning on seejärel jätkanud treeneri ja viimasel ajal klubijuhina.
Noorena kõik Eesti noortekoondised läbi käinud Käbini statistiliselt parimaks aastaks võib pidada hooaega 2018/19, kui ta TalTechi särgis kogus Eesti-Läti liigas 28 kohtumisega keskmiselt 27,2 minutit, 6,8 punkti, 5,8 resultatiivset söötu, 2,9 lauapalli ja 1,9 vaheltlõiget.
Korvpall24.ee uuris 187 cm pikkuse mängujuhi käest meistriliigast loobumise tagamaade kohta ning esitas ka provotseeriva küsimuse, kas kunagi võib mees Eesti kõige kõrgemal tasemel tagasituleku teha?
Oled kõrgliigakorvpallist taandumas, kas see tähendab, et lõpetad mängimise üldse ära või jätkad kuskil madalamal tasemel?
Sellele küsimusele on momendil raske täpset vastust anda. Kindel on see, et kui ma üldse tulevane hooaeg korvpalli peaksin mängima, siis teen seda Tamsalu/TalTech esiliiga meeskonna eest. Kõik oleneb sellest, mis suunas eluvanker sügisest veerema hakkab.
Mis on selle otsuse põhjused ja kui kaua seda kaalusid?
Tead, kui oled alates 6. eluaastast korvpalliga tegelenud, siis ühel hetkel tekib tunne – vähemalt minul tekkis -, et oleks vaja muutust või vaheldust. Nagu näiteks Grex (Gregor Arbet – toim.), kes pärast eelmist hooaega karjääri lõpetas. Tema lõpetas muidugi umbes 40-aastaselt (Naerab.), mil keha enam niiväga koostööd teha ei tahtnud ja kui ta kaitsesse enam päris esimesena tagasi ei jõudnud. Usun, et temal oli sama tunne, mis minul praegu.
Tooksin enda puhul ühe illustreeriva näite. On ilus päikeseline laupäevahommik. Õhtul on Ogres kell 19.00 mäng. Hommikul toimub TalTechi spordihoones kell 10.00 trenn ja video vaatamine, pärast mida sõidame otse Ogresse. Kui 9.30 kodust lahkudes elukaaslane sulle hommikumantel seljas ja kohvitass käes musi teeb ning edu soovib, siis tekib tunne, et no kurat, üldse pole tunnet, et läheks ajaks (Rinalds) Sirsninšit seal karukoopas taga. Vahet pole palju videoklippe temast vaatad ning kas lähed kolmese taga kattest alt või ülevalt, võtad ikka neli või viis korda palli kotist ja paned uuesti otsajoone tagant mängu. Samal ajal mõtled, kuidas elukaaslane kodus sauna teeb. Viimasel veerandajal tehakse 16:2 vahespurt ja tablool vaatab mängu lõpuks vastu -20. Head viietunnilist koduteed! Jõuad varahommikul koju, pühapäeval puhkad ja esmaspäevast läheb sama asi edasi.
Lisaks, ega ma enam Euroliigasse või NBA-sse niikuinii ei pääse. Leian, et kui pole motivatsiooni ja kirge mänguga tegeleda, siis tuleb olla nii enda kui teiste (meeskonnakaaslased, treenerid, juhtkond) vastu aus. Pole mõtet tiksuda näiteks järgnevad 10 aastat. Kuna elu on üpris lühike, siis ma ei taha tulevikus meenutada, kuidas sai Rapla ja Tartu vastu aastakümne jooksul 25 korda põrutatud.
Olles korvpalliga 17 aastat tegelenud, võin öelda, et olen saanud juba praeguseks kõik, mida hing ihkab – emotsioonid, sõbrad, elukaaslane, tutvused, palju tasuta reisimist ja väga ägedad kogemused, mis ei unune kunagi.
Kui saladus pole, siis millega edasi hakkad tegelema?
Kuna mul on magistriõpe pooleli, siis saan keskenduda selle lõpetamisele. Kuna magistriõpe on õhtuti, saan käia enne kooli tööl. Sporti teeksin ikka edasi – jõusaal, tennis ja padel leiavad kindlasti minu nädalagraafikus koha.
Oled n-ö korvpallidünastiast, kas isa ja onu aitasid ka otsust langetada või kuidas nemad plaani suhtusid?
Võib öelda, et nad kindlasti nägid, et viimasel ajal polnud ma enam sellest kõigest nii vaimustuses. Seega polnud nad nii üllatunud, kui selle jutuga nende juurde läksin. Mõlemad suhtusid otsusesse väga mõistvalt ja toetavalt ning sõbrad oleme ikka edasi. Isa on mulle korduvalt öelnud, et tema pärast ma korvpalli mängima ei pea. Tema on oma emotsioonid ammu kätte saanud. Nii Rait kui Mait on arvamusel, et mul on pea otsas ja potentsiaal mujal valdkonnas läbilöömiseks ilusti olemas. Eks Mait isegi varasemaga võrreldes korvpalliga nii palju enam ei tegelegi, vaid on oma talendi viinud tennisemaailma, kus iganädalaselt Eesti eri linnades eluaegseid tennisemängijaid oma eeskäega koolitab.
Vaatamata noorusele on Sul seljataga kuus kõrgliigahooaega. Mis nendest aastatest kõige eredamalt meelde jääb?
Kõige eredemalt jäävad meelde juhtumid ja olukorrad, mida ma siin kogu üldsusega jagama ei hakkaks. Kes teavad, need teavad. Lisaks ka erinevate treenerite käe all meistriliigas mängimine. Siinkohal tahaksingi tänada meistriliigavõistkondade treenereid ja juhtkondi võimaluse andmise eest. Aitäh Rait Käbin, Mait Käbin, Heiko Rannula, Kris Killing, Gert Kullamäe, Raido Ringmets ja Margit Käbin! Lisaks saavad tänusõnad Siim Raudla, Tarmo Tiits, Frederik Ross, Liisbet Puust ja Kairi Agan. Samuti suur kummardus Pärnu ja TalTechi fännidele!
Kas midagi jääb kripeldama ka?
See paganama Hiina turnee (Naerab.). Nali naljaks. Ei, tegelikult arvan, et ka eraldi mingeid hooaja tulemusi pole mõtet siin välja tuua. Võib-olla natuke kahju on, et 2018/19 play-off ebaõnnestus, aga olgem ausad, viie aasta pärast keegi isegi ei mäleta, kes tuli eestikatel teiseks, kolmandaks ja neljandaks.
Kui rääkida personaalsest vaatevinklist, siis oleksin ehk oma esimestel meistriliigaaastatel individuaalselt pidanud rohkem vaeva nägema, kui oleksin tahtnud kõrgemale jõuda. Kuna olen loomult mõnes mõttes laisk ja olin natuke mugavustsoonis, siis jäi see panus paraku andmata. Minevikule aga liiga palju ei mõtle ning ootan juba põnevusega, mida tulevik tooma hakkab.
Kas tulevikus võime Sind kunagi näha meistriliigasse naasmas, kasvõi n-ö poolprofina teiste tegevuste kõrvalt? Või selliseid ambitsioone Sa hetkel ei näe?
Never say never (kunagi ära ütle kunagi – toim.). Kui näiteks järgmisel suvel tunnen, et nii väga igatsen kossu, siis usun, et on võimalus naasta. Aga midagi kindlat ma ei luba. Keha hoian ikka vormis ja eks ole näha! Kindlasti ma korvpalli oma elust kõrvale ei lükka ning TalTechi kodumänge käin ikka vaatamas nii palju kui võimalik ning hoian ennast kossuga üldiselt kursis.
