Pühapäeval kõiki korvpallisõpru võiduga Moskva CSKA üle üllatanud BC Kalev/Cramo naasis oma argiellu Permis, kus kaotati võõrustajatele 72:80. Pühapäeval saavutatud võit oli igatahes märgilise tähendusega – 30 aastat polnud niivõrd suurt skalpi võetud.
Pärast mängu CSKA-ga kihas kogu siinne spordimeedia ning kalevlaste võitu CSKA üle kajastasid korvpalliportaalid üle Euroopa. Jäi mulje, et tõepoolest on saadud hakkama millegi märgilisega. Saavutusega, mille üle võiksime korvpallisõpradena pisut enam rõõmu tunda kui üks ööpäev.
Tõsi, elu läheb edasi ning olelusvõitlus jätkub tihtilugu kiiremini kui me seda sooviks. Enne veel, kui uued mängud jõudsid alata, käsitlesid nii mitmedki Eesti meediaväljaanded BC Kalev/Cramo võitu pigem CSKA-d vaevavate murede ja probleemide foonil. Sealjuures üritati rohkem aru saada, miks Euroopa üks suuremaid ja võimsamaid klubisid sellisesse ämbrisse suutis astuda, mitte ei esitatud küsimusi, mida kalevlased 107:102 võiduga lõppenud kohtumises hästi tegid.
Loo autor leiab, et Ivar Valdmaa ja Toomas Linamäe poolt aastaid veetud klubisse investeeritud raha, vaeva, higi ning pisaraid ei osata siinmail eriti hinnata. Kalev/Cramo näol on olnud tegemist ainsa Eesti pallimänguklubiga, kes järjepidevalt mänginud rahvusvahelisel areenil, seda vaatamata ka kõige suurematele takistustele.
Läbi aastate on saadud VTB Ühisliigas ka suuri kaotusi, kuid sellele vaatamata pole jonni jäetud. Vastupidi, on ületatud kõiksugu tõkkeid ning tänaseks on võidetud kõiki klubisid, kes praegusel hetkel Ühisliigas kaasa löövad.
Kujutage ette, milline oleks eufooria, kui näiteks Eesti jalgpalliklubi võidaks eurosarjas mõnda Hispaania või Inglismaa liiga keskmikku, millist ažiotaaži see siinses meedias tekitaks. Pool nädalat oleks õhtused uudised ning veebiväljaanded kõikide asjaosaliste intervjuude ja videolugudega täidetud.
Millegipärast ei ole suutnud ükski jalgpalliklubi Eestis, vaatamata UEFA-st saabuvatele rahalaevadele, eurosarjades reaalselt kuhugi välja jõuda. Vähemalt suudab meedia koos asjaarmastajatega mõne ainsa pseudovõidu üle märksa enam rõõmu tunda, kui suudetakse seda mõne “marginaalse” skalbi puhul korvpallis.
Kaotused ja ebaõnnestumised on need, mille najalt suudetakse ikka teemat tõugata ja erinevaid lugusid kirjutada. Päev, mil saab süüdata leinaküünla, on pidupäev. Kuigi võiks olla vastupidi, vist?
Markko Lehtme, korvpallisõber
