Möödunud nädalavahetusel lõppenud Paf Eesti-Läti korvpalliliiga finaalturniiri esimesed ja kõige teravamad emotsioonid on nüüdseks lahtunud ning on hea aeg veidi teistsuguse pilguga sündmusele tagasi vaadata.
Kõikide mängude erinevad taktikalised nüansid ja osalejate kommentaarid on meedias risti-põiki läbi kirjutatud ja selgeks räägitud ning sinna segmenti midagi nagu lisada pole. Küll aga viskaks õhku ühe mõtte, mis siinkirjutajale pühapäeval kummitama hakkas ning siiani toob kerge muige näole. Hoiatan, et langen järgnevas tekstis kohati päris tugevalt stereotüüpidesse, aga usun, et iga lugeja tunneb rohkem või vähem minu jutus kirjeldatud olukorrad ära.
Kui palju meenub teile koduliigast olukordi, kus tähtsates mängudes on mõni Eesti korvpallur pannud püsti sellise viskekontserdi, mis pikaks ajaks meelde jääb? Võõrleegionäride puhul võetakse seda justkui tavalisena, et nad medalimängudes või otsustavates seeriates peo püsti panevad. Eestlaste puhul on see pigem harv sündmus.
