Kalev/Cramo ja ühtlasi kogu VTB Ühisliiga avavooru parim mängija Ivan Almeida eristub keskmisest Euroopas mängivast leegionärist päris selgelt. Lisaks sellele, et passikontrollis vaatab mustanahalise mehe dokumendilt vastu “Ivan Roheneemesaartelt”, selgub, et juba uuel aastal annab ta koos sõbraga välja muusikaalbumi. Ja et üks asi kohe selgeks saaks: Eestis tahab Almeida olla kuni kevadeni.
Intervjuu 29-aastase tagamängijaga saab teoks reede hommikupoolikul Arigato spordiklubis. Oma kodumaa koondise uhke kapten saabub kohale viisaka hilinemisega (20 minutit), suur plaaster paar päeva varem trennis saadud haava tõttu otsmikul laiutamas. Kui siinkirjutaja sissejuhatuseks oma kohmaka inglise keelega paar halba nalja ära on teinud, saab peagi selgeks, et Almeida puhul on tegu meeldiva vestluspartneriga.
Pikast kasvust hoolimata ei leia selle mehe seest ainsatki nooti üleolevusest, mida debüütmängus Nižni Novgorodi vastu visatud 36 punkti nii mõneski mängijas tekitada võiks. Vastupidi, pooltund möödub kiirete vastuste ja spontaansete naljade abil hetkega, just nagu rasked trennid ja pikad lennureisid hea sisekliimaga meeskonnas.
Ivan, alustame minu jaoks kõige tähtsamast küsimusest. Kuidas on juhtunud nii, et üks Roheneemesaartelt pärit mängija sai omale nimeks Ivan?
(Muigab.) Siin on väga lihtne selgitus. Mu isa parim sõber on Jugoslaaviast pärit ja tema nimi on Ivan.
Ilmselt oled sa Roheneemesaarte ainus Ivan.
(Jätkab lõbusal toonil.) Kusjuures ei ole! Minu teada leidub poole miljoni elaniku peale veel neli Ivani. See nimi meeldib mulle.
Meil siin Eestis leidub ka mõni Ivan, loodetavasti jõuad pika hooaja jooksul kõigi oma nimekaimudega tutvuda. Milline oli lapsepõlv Roheneemesaartel?
Kogu aasta päikeseline. Tavaliselt on seal sooja umbes 28 kraadi. Mul oli lapsena distsipliin paigas: kõigepealt kool, siis kodutööd ja alles seejärel korvpall. Ema poleks mind kodust välja lasknud, kui kodutööd jäänuks tegemata.
Millega sa noorena veel tegelesid?
Kõige populaarsem ala oli ja on Roheneemesaartel jalgpall. Alles nüüd on korvpall mu kodumaal kandepinda laiendanud. Ma käisin ka ise jalkatrennis kuni 10. eluaastani, kui ühe intsidendi pärast ära otsustasin minna. Korvpalli juurde sattusin tegelikult üsna hilja, alles 11-aastasena. Mingil määral tegelesin ka karate ja käsipalliga.
Oleks sinust saanud hea jalgpallur?
Ma ei tea, võib-olla on mul selle ala jaoks liiga palju pikkust (Almeida on 198-sentimeetrine – toim.). Mängin tegelikult vutti siiani hea meelega.
Kui kaua sa Roheneemesaartel elasid?
Kuni 17. eluaastani. Seejärel siirdusin aastaks Portugali ja edasi juba viieks aastaks USA-sse elama ja õppima.
Kuulates sinu inglise keelt, jääb mulje, nagu sa oleksid USA peres üles kasvanud.
Tegelikult pole üldse nii. Lapsena rääkisin ikkagi portugali ja roheneemesaarte kreooli keelt. Ladusa inglise keele omandasin USA-s oldud aastatel.
Kas su vanemad ka spordiga tegelesid?
Mu isa mängis noorena jalgpalli, aga tõsisemalt ei tegelenud neist kumbki spordiga. Mu vanemad on raamatupidaja ja insener.
Nagu juba varem vihjasid, jälgisid nad hoolikalt, et ka sina elus midagi peale korvpalli mängimise teha oskaksid.
Jaa, koolis mul hinnetega probleeme polnud. Olin juba 11. klassi lõpuks teinud kõik vajalikud testid ära, et USA-s ülikooli pääseda. Mulle meeldib matemaatika ja elektroonika.
Kui intervjuu eel sind ootasin, ütles Kalevi keskmängija Reggie Lynch, et pean sinult kindlasti uurima muusika kohta. Mida see tähendab?
Ma tegelen vabal ajal muusika produtseerimisega. See tähendab, et ma segan arvuti abil helisid kokku. Mu sõber loob meloodiad ja laulab, mina aitan teda instrumentaalse osaga. Järgmisel aastal annab ta välja 14 lauluga albumi. Tegelikult on album juba peaaegu valmis.
Ole hea, räägi, millise muusikastiiliga on tegu? Siis tean hiljem öelda, kui palju plaate Eesti korvpallisõbrad sinult tellivad.
Me teeme souli ja hip-hopi sugemetega muusikat. Mu sõbrale meeldib selline aeglasem värk. Ta ise töötab põhikohaga Roheneemesaartel telekommunikatsioonifirmas.
Ja pärast albumi ilmumist lähete Kalevi hooaja tähtsamate mängude ajal sõbraga pikale maailmaturneele?
(Naerab.) Ei-ei, mul on prioriteedid paigas! Korvpall on number üks, muud tegevused liigituvad hobide alla.
Millal sa üldse aru said, et sinust peab saama korvpallur?
See oli 15-16aastasena, kui viskasin ühe suvega umbes 20 sentimeetrit pikkust. 170-sentimeetrisest jupist oli saanud 190-sentimeetrine mehehakatis. Toona öeldi mulle, et ma kasvan kahemeetriseks. Siis oli ka alavalik lõplikult otsustatud.
Kas vaimses arengus tuli murdepunkt samas eas või hiljem?
See tuli hiljem, mu esimesel USA-aastal. Olin enne seda, 17-aastasena mänginud hooaja Portugalis ühes kohalikus U18 võistkonnas. Domineerisin sealses noorteliigas mängu täielikult ja muutusin väga ülbeks. USA-sse minnes toodi mind maa peale tagasi. Sain aru, et ma pole mitte keegi. Nad hävitasid mu enesekindluse, heas mõttes. Nägin, et ma polnud tasemelt isegi ligilähedal parimatele omaealistele mängijatele. See oli aeg, kui sain aru, et kaugele võin jõuda vaid juhul, kui teen päevast-päeva rasket tööd.
Mis on su tugevused?
Hea küsimus. Ma arvan, et ma valdan nüüdseks kõiki elemente suhteliselt heal tasemel.
Aga nõrkused?
(Muigab.) Ma tahaksin uskuda, et mul pole neid.
Tuleme sinu profikarjääri juurde. Mängisid neli hooaega Prantsusmaal, enne kui liitusid mullu Poola klubi Wloclawekiga. Kerkisid kiiresti Poolas resultatiivsemate mängijate hulka, sind valiti liiga parimaks mängijaks ja mis kõige tähtsam – klubi võitis 15-aastase vahe järel ka meistritiitli. Kui oluline see hooaeg sinu jaoks oli?
See oli väga oluline! Sain hooaja keskel mitmest klubist hea pakkumise, kuid keeldusin. Tahtsin mängida hooaja lõpuni Wloclawekis.
Kas sinu viimasest lausest võib välja lugeda, et sul pole plaanis hooaja keskel ka Kalevist lahkuda?
Just nii! Mina ei plaani siit enne hooaja lõppu lahkuda. Võin ära minna vaid juhul, kui klubi mind enam ei soovi. Olen oma tüübilt selline inimene, kes tahab algatatud asjad lõpule viia. Ma tahan olla Kalevi pere liige kogu hooaja ning näha meeskonda koos kasvamas ja tiitleid võitmas.
Seda on nii minul kui ka ilmselt kõigil Eesti korvpallisõpradel ütlemata meeldiv kuulda! Miks sa üldse Kalevi kasuks otsustasid ja millised pakkumised sul veel laual olid?
Kui ma agendiga valikute üle arutasin, osutus kaalukeeleks Kalevi Ühisliigas mängimine. Ühisliiga tähendab Euroopa korvpallis kvaliteeti.
Mulle tehti pakkumine ka eelmisest klubist Wloclawekist ning Prantsusmaa, Kreeka ja Saksamaa kõrgliigast.
Kalevis sinuga mänguaega jagav Chavaughn Lewis mainis, et ka tema soovitus aitas sul võib-olla otsust langetada.
Seda mitte, oma otsused langetan ma ikkagi alati koos agendiga.
Millise mulje sulle Kalevi meeskond on jätnud?
Oleme meeskond, kes viljeleb väga kiire tempoga mängu. Meile meeldib kaitses vaheltlõikeid teenida ja kiiresti oma võimalused ära kasutada. Samas oleme rünnakul vajadusel ka kannatlikud, et parim ebavõrdne vahetus üles leida ja pall sinna mängida. Ütleksin, et oleme kaitses ja rünnakul hästi balansseeritud meeskond.
Milline treener on Donaldas Kairys?
Ütleksin, et ta on väga asjalik mees, kellele meeldib palju tööd teha. Mulle meeldib see, et tal on väga kindel filosoofia, kuidas me peaksime mängima.
Eestlased juba teavad, et tegu on kohati väga karmi treeneriga, aga meeskonna juhendaja vist peabki vajadusel kurja häält oskama teha?
Ma arvan, et see on täiesti normaalne, jah. Minu arust on ta jäänud alati lubatu piiridesse. Nii kaua kui mõlemapoolne lugupidamine säilib, on kõik väga hästi.
Aga milline on meeskonna sisekliima riietusruumis?
(Naerdes.) Väääga lõbus! Me naerame alati. Mulle isiklikult meeldib palju pulli teha. Riietusruumist on alati juttu kosta. Hea sisekliima muudab meeskonna palju paremaks. See aitab rutiinsed treeningud ja pikad reisid hoopis lihtsamalt üle elada.
Kas Kairys teeb samuti vahel mängijatega nalja?
(Jätkab naerdes.) Ta üritab olla alati väga tõsine, aga vahel harva õnnestub meil ka tema naerma saada!
Millisel tasemel meeskond Kalev sinu hinnangul võrreldes teiste Ühisliiga klubidega võiks olla?
Ma arvan, et me oleme konkurentsivõimelised.
Kas sind Eestisse mängima saabumise puhul see ei heidutanud, et kohalikus Eesti-Läti ühisliigas on Kalev enamus võistkondadest pea jagu üle?
Mul ei ole vahet, kelle vastu ma mängin. Ma lähen alati maksimaalselt pingutama. Taoline asi ei võta mul üldse motivatsiooni vähemaks.
Millised on su individuaalsed eesmärgid tänavuseks hooajaks?
Mind ei huvita mu statistika. Ma tahan, et võistkond võidaks võimalikult palju mänge. Tahan aidata sellele lihtsalt võimalikult palju kaasa.
Kes sulle meeskonnakaaslastest seni hea mulje on jätnud?
Kõik! Branko (Mirkovic) suudab sööta, Martin (Dorbek) on kaitses kõva. Landen (Lucas) on korvi all korralik kuju, Reggie (Lynch) blokeerib kõik visked, Chavaughn (Lewis) murrab läbi kiirusega. Kristjan (Kangur) on suurepärase üldmänguga ja (Kristjan) Kitsing oskab visata. JJ (Janari Jõesaar) võib korda saata imelisi asju: ta on väga osav, atleetlik ja võtab palju ründelaudu. Maksimil (Salaš) on korvi all head liigutused, ta vajab lihtsalt aega. Tanel (Sokk) teeb vahetusmängijana alati oma töö hästi ära. Madis (Soodla) on tubli noor, kes töötab trennis kõvasti. Igal mängijal on selles meeskonnas tähtis roll täita.
Läheme intervjuu lõpetuseks veel korraks korvpallist eemale. Kuidas sulle Tallinn meeldib?
Ma pole ausalt öeldes siin palju ringi käia veel jõudnud, kuid kõik see, mida näinud olen, meeldib mulle. Olen mitmel korral mere ääres käinud, kuid vette ma sellise külma ilmaga küll ei kipu! Eks see siinse talve üle elamine kujunebki uueks väljakutseks, sest kunagi varem pole ma sellises kliimas elanud.
Tulid sa Eestisse üksinda?
Jah.
Kas sa oled jõudnud mängijakarjääri kõrvalt ka pere luua?
Mul on kodumaal kahe ja poole aasta vanune poeg Jay William. Räägin temaga iga päev. Kindlasti tuleb mu ema temaga ka Eestisse külla.
Kui palju su vanemad Kalevi tegemistel silma peal hoiavad?
Mu isa teab täpselt, kust mänge näeb. Isa ja ema vaatavad kõiki mu mänge. Kuna isa elas Jugoslaavias mõnda aega, ütles ta, et ta saab isegi hästi natuke aru, mida siin kirjutatakse (jäägu serbohorvaadi ja eesti keele sarnasuste otsimine iga korvpallisõbra enda välja uurida – toim.).
Ja päris lõpetuseks: millest Ivan Almeida korvpallurina veel unistab?
Tead, noorena oli mul palju unistusi, aga nüüd eelistan ma lihtsalt päev korraga elada ja endast parim anda. Olen väga õnnelik selle üle, kus hetkel mängin, ja ei mõtle muule.
