Nii nagu head mängujuhid näevad ette platsil toimuma hakkavaid sündmusi, võib ka korvpallimängu igat momenti kajastavaid režissööre televaatajate silmis lugeda mängu juhtideks. Tartlase Kristjan Saare maast madalast saadud korvpallipisik aitab tal täna režissööripuldist tuhandetele fännidele nende meelisala jälgimise nauditavaks šedöövriks vormida. Juhuste tahtel teletööd tegema hakanud Saar on hea näide sellest, kuidas pühendumise ja töökusega võivad avaneda ka nende korvpallisaalide uksed, mida varem vaid läbi teleekraani näha sai.
Ülikoolis esi- ja teise liiga tasemel korvpalli mänginud noormees andis Korvpall24.ee portaalile põhjaliku ülevaate sellest, kuidas ta korvpallimängu kõrvalt kaamera taha jõudis ning sealt innustust saanuna ülekandeid juhtima asus. Saime alustuseks teada, mis vahe on režissööril ja kaameraoperaatoril ning kuidas mõlemad üksteist täiendavad. Vastuse leidis ka küsimus, et kui palju aitab tema töös kaasa varasem korvpallitaust ning selle ringkonna inimeste tundmine. Ekraani vahendusel mängudele kaasa elavatele fännidele selgitas Saar lahti telemängude ja striimimängude kajastuste erinevused.
Muuhulgas tuli sisuka intervjuu kestel teemaks liigad, mille ülekanded on temale usaldatud ning kuidas ühel hetkel avanesid uksed rahvusvaheliste mängude kajastamiseks. Mõtisklesime nüansside üle, millest koosneb üks tõeliselt hea korvpalliülekanne ning piilusime ookeani taha, kus unelmate liigas kasutusel olevate vahenditega tehakse igast mängust eriline sündmus. Loomulikult ei pääsenud me AI rolli arutelust antud valdkonna tulevikku silmas pidades, saime teada, millise teoga pälvis Saar FIBA-lt kiituse ning miks on reegliks kujunenud asjaolu, kus time-out’i küsinud meeskonna juurde mikrofoni ei saadeta. Lõpetuseks annab Saar endapoolse valemi, kuidas mängijatesse panustamisega saab alguse nii klubide, teleülekannete kui ka liigade areng.