Eesti korvpalliajalugu on rikas väga ägedate isiksuste poolest ning ühe ülimalt huvitava persoonina tuleb sinna ritta kindlasti kirjutada ka Martin Viiaski nimi. Omal ajal hoopiski koos hea sõbra ja pinginaabri Risto Lepaga käsipallis tegusid teinud 206 cm pikkune Viiask jõudis lõpuks otsapidi korvpalli juurde ning kerkis ka sellel alal üsna kiirelt tippkonkurentsi. Miks ei näinud me Viiaskit aga Eesti koondises ilma tegemas, kuhu ta lõpuks korvpalliüldsuse silme alt kadus ning mille põnevaga ta tänapäeval tegutseb?
“Mind oli 24. eluaastaks üldnarkoosi all opereeritud viis korda, minu biitseps oli rebenenud 75% ulatuses, minu silmamuna oli õmmeldud niidi ja nõelaga kinni. Lisaks veel sõrme- ja varbaluud ning hulk muid vigastusi. Seda kõike 24. eluaastaks!” See tsitaat intervjuust on üks osa vastusest küsimusele, miks Viiaski karjäär ootamatult vara ja justkui parimatel mängija-aastatel lõppes. See oli aga Martin Viiaski elus kõigest ühe peatüki lõpp, ülejäänud peatükid on olnud vähemalt sama värvikad ning sellest kõigest oli endine mängumees nõus avatud kaartidega rääkima, kui Korvpall24 käis alates 18. eluaastast kinnisvaraga tegutsenud mehel külas Tartus ühes tema enda arendatud majas.
Muuhulgas saime ülimalt mitmetahulisest intervjuust teada, kes Viiaskile rasked traumad põhjustasid, kui lähedal oli ta heale välislepingule, kuidas tal treener Allan Dorbekuga klappis, miks tema pilt Tartus busside peale kleebiti, keda ta praegustest Tartu noortest mängijatest mentorina aitab, kes mängijatest talle kõige rohkem muljet on avaldanud, kuidas ta endale kolmesejoone tagant oma esimese palga välja viskas, mida ta arvab praegusest Eesti koondisest ning mis on tema üks põhiline soovitus praegustele noorsportlastele.