Eelmise hooaja lõpus, täpsemalt aprilli kuus, läbis Eesti spordimeediat teade, et BC Kalev/Cramo ääremängija Erik Keedus vigastas treeningul rängalt põlvesidemeid, pidi minema operatsioonile ning tema jaoks sai hooaeg läbi. Nüüd, viis kuud hiljem, on mängumees oma taastumisega enda sõnul kenasti graafikus, kuid tagasi platsile teda niipea veel oodata ei ole.
28-aastane ja 198 cm pikkune ääremängija rääkis Korvpall24.ee portaalile, kuidas tal on taastumine karjääri esimesest tõsisest vigastusest kulgenud ning mida teeb ta selleks, et platsile naasta tugevamana kui kunagi varem.
Käisid hiljuti arsti juures regulaarses kontrollis. Mida Sulle seal räägiti?
Siiani paistab, et kõik on läinud plaanipäraselt. Öeldi, et olen taastumisega graafikus.
Millal eeldatav naasmine võiks olla?
Tõenäoliselt jaanuari alguses.
Mis mahus või mismoodi Sa hetkel treenid?
Saalis meeskonnaga ei tee veel midagi kaasa. Praegu jooksen, teen jalgadele jõudu ja erinevaid liikumisi. Kontrollitult võin igas suunas juba liikumist teha. Põlve stabilisaatorlihaste tugevdamine on iga treeningu osa, samuti saalis viskamine ja pallikäsitlus koha peal või kontrollitud liikumisel.
Kuidas tunned, kas jalg on kindel ja tavaelus ei anna tunda, et vigastus oli?
Tavaelu see ei sega juba umbes kuu aega, Siiski tunnen põlves erinevaid valuaistinguid siiani. Öeldakse, et paranemisprotsessid põlve sees toimuvad umbes kuni kuus kuud pärast operatsiooni ehk harjumatud tunded on tavalised.
Kui Sa jõusaalis tegutsed, siis tunnetad ka, et terve jalg on tuduvalt tugevam kui lõigatud jalg?
Jah, aga olukord läheb järjest paremaks. Alguses oli mõni kuu väga suur vahe. Lihas kaob suhteliselt kiiresti. Juba järgmine päev pärast operatsiooni hakkasin kergelt liigutama, et ära hoida lihase kadu ja saada toonusesse.
Millal täiskontaktidega treeningud peaks algama?
Seda ei oska veel öelda, vaatame jooksvalt. Väikeste sammude haaval kogu see taastus käib. Teen harjutusi ja kui tunnen nendes ennast kindlalt, siis liigun edasi. Siin ei saa täpselt kuupäeva järgi paika panna, aga ma usun, et see võiks olla detsembris. Kontaktiga treeningud on taastumisel viimane etapp. Selleks hetkeks peaks opereeritud jalg olema 85%-90% ulatuses sama tugev, kui teine. Nii palju, kui teiste korvpalluritega olen rääkinud, on kõigilt nagu ühest suust tulnud lause: pigem võta rohkem aega, kiirustada ei maksa.
Kas see oli Sinu jaoks esimene nii ränk põlvetrauma?
See oli esimene tõsine vigastus tõesti. Mingi hüppeliigese vigastus on vast seni raskem olnud. Ei tule meelde küll, et oleks mõne vigastuse tõttu rohkem kui nädal pausi teinud.
Kas taastumine on olnud pigem füüsiliselt või hoopis vaimselt raske?
Eks ta ole mõlemat. Vaimselt seetõttu, et esimesed kolm kuud venisid väga pikalt. Mingis mõttes pead end tagasi hoidma: praegu tahaks ka mängida, aga mõtled, et ei saa kõiki asju sajaprotsendiliselt teha. Mängida on lihtsam kui kõrvalt vaadata. Samas paljud inimesed on ümberringi öelnud ja ise ka nii mõelnud, et saan kasutada seda aega võimalusena mingeid nõrku külgi tugevdada.
Mis need nõrgad küljed on, mille kallal Sa tööd teed?
Saan rohkem tähelepanu pöörata näiteks pallikäsitlusele ja üleüldisele füüsise parandamisele. Hooaja sees üldjuhul ei jää nii palju aega ega jõudu tegelemaks individuaalsete nõrkustega, kui mul seda praegu on. Tavaliselt läheb ikkagi põhirõhk meeskonna tegemistele.
Oled nüüd kõrvalt näinud uusi tiimikaaslasi. Kuidas uued välismängijad ja kooslus meeskonnasiseselt tundub?
Kui ma treeningutel käin, siis teen kõrval omi asju. Polegi väga palju tähelepanu teistele pööranud. Nii palju, kui olen, siis tundub, et tegemist on normaalsete täiendustega. Branko Mirkovici me teame juba ammu, aga kõik teised on samuti täiesti hea mulje jätnud, eriti tagamängijad, kui jälgisin kontrollmänge. Aga vara veel põhjapanevaid järeldusi teha, VTB tasemel vastast pole veel kontrollkohtumistes olnud. Eks siis, kui hooaeg algab, saab parema pildi.
Millist rolli Sa endal meeskonnas näed? Kas samasugust, nagu eelnevatel hooaegadel?
Ma pole sellele isegi mõelnud. Praegu on tähtis, et tagasi tulles jõuaks sinnani, et olen täiesti terve. Seejärel läheb kindlasti aega, et mängulisse vormi jõuda ja rütmi sisse elada. Arvan, et isegi neil mängijatel, kes praegu treenivad, pole rollid veel paika loksunud. Suuremas plaanis usun, et mul saab enam-vähem sarnane roll olema ja peatreener arvestab varasemasega. Arvan, et ülesanded väljakul jäävad üsnagi sarnaseks eelnevate aastatega.
Kui Sinu juurde tuleb nõu küsima mõni korvpallur, kes on saanud sarnase vigastuse, siis mida Sa talle soovitaksid? Kuidas hoida motivatsiooni ning teha tööd, et tagasi tulla veelgi paremana?
Ma olin igal juhul seisukohal, et teen kõik selleks, et tagasi tulla. Isegi ei mõelnud nii, et nüüd on kõik. Põhimõtteliselt see ongi mu jaoks piisav motivatsioon, et kokkuvõttes oleks võimalus tugevamana tagasi tulla. Vigastatud jala puhul on mu eesmärk teha see varasemast tugevamaks. Vahetult peale traumat tundus taastumisaeg jube pikk olevat, aga tagasi vaadates mõtled, et juba ongi viis kuud möödas.
