Valitsev Eesti meister BC Kalev/Cramo alustab tänavust korvpallihooaega 8. septembril, kui Saku Suurhallis kohtutakse sõprusmängus Leedu tippklubi Kaunase Žalgirisega. Eelmise hooajaga võrreldes põhjalikult muutunud Kalev/Cramo meeskonna koosseisus debüteerib teiste seas ka 20-aastane Sander Raieste.
204 cm pikkune ääremängija liitus Eesti meisterklubiga hooaja lõpuni kestva laenulepingu alusel Hispaania tippklubist Baskonia. 2016. aastal Hispaaniasse siirdunud Raieste esindas Baskoniat juunioride meistrivõistlustel ja mängis duubelmeeskonna ridades tugevuselt kolmandas liigas, kuid põhimeeskonna eest on eestlasel ametlik debüüt seni tegemata. Küll aga on Viimsi Korvpalliklubi kasvandik murdnud ennast Eesti meeste rahvuskoondisesse.
Raieste andis uue hooaja eel Korvpall24.ee portaalile intervjuu, kus rääkis nii eelseisvast sõprusmängust Žalgirise vastu, esmamuljetest Kalev/Cramos kui ka oma edasistest plaanidest. Jutust koorus välja huvitav mõte, et noor mängumees üritab hoida ennast meediakärast eemal, et vältida lisapingete kuhjumist.
Sa oled Kalev/Cramos uus mees ja alustad oma Cramo-karjääri kohe sellise meeskonna vastu nagu Kaunase Žalgiris. Millised ootused on Sinul enne seda mängu?
Põnevil olen ma kindlasti. Sihukese kaliibriga võistkonna vastu pole ma varem veel mänginud. Žalgiris on Euroliiga võistkond ja üpriski edukas viimasel ajal. See on küll alles hooajaeelne kontrollkohtumine, kuid sellele vaatamata on see hea mäng, kus ennast proovile panna. Ma arvan, et see on hea esimene proovikivi.
Tõid just ise välja, et see on hooajaeelne mäng. Kui olulised sellised mängud profimeeskondade jaoks on?
Üpriski. See on see koht, kus treener saab enne hooaja algust katsetada erinevaid koosseise. Treener saab proovida erinevaid kontseptsioone, kuidas ta mängida tahab. Ilma ettevalmistuseta peaks kõiki neid asju hooaja alguses katsetama. Ka mängijad saavad mingisuguse mängutunnetuse kätte, enne kui põhihooaeg pihta hakkab. Lihtsalt trennis viis-viite mängida on üks asi, võistluslikus olukorras mingi teise võistkonna vastu aga hoopis teine.
Kas sellises mängus on võit oluline või päris 100% endast ei anta?
Mängitakse ikka võidu peale, aga põhieesmärk pole võib-olla niivõrd see võitmine kui need muud detailid. Oluline on asjade proovimine ja katsetamine, et näha mis toimib ja mis hooaja sees edu võiks tuua.
Žalgiris on ka paljude Eesti korvpallifännide lemmikklubi. Kas Sina oled ka natuke justkui Žalgirisega üles kasvanud?
Jah, võib nii öelda küll. Žalgiris on meile igas mõttes kõige lähedasem Euroliiga võistkond, kes neid suuri mänge mängib. Nooremana olen korra ka kohapeal mängu vaatamas käinud, kui Žalgiris mängis Maccabiga. Väiksemana ei osanudki kuhugi mujale, kaugemale vaadata. See, mis oli lähemal, see oli ka südamelähedasem. Kuigi nüüd viimased aastad olen olnud Baskonia toetaja (naerab – toim.).
Kui nüüd juhtub nii, et Kerr Kriisa tuleb ka Žalgirisega siia, siis satud temaga väljakul vastamisi. Kui palju on Sul tulnud ette olukordi, kus oled välismaal mängiva eestlasega vastamisi läinud?
Üks kord on vist juhtunud, et mõlemad samal platsil olime. See juhtus üle-eelmise aasta alguses Robert Valgega Hispaania kolmandas liigas. Peale selle olin korra Euroliigas pingi peal, kui mängisime Siim-Sander Vene meeskonna vastu, aga mina tookord väljakul ei käinud.
On see kuidagi eriline tunne ka, kui välismaal mängides teise eestlasega väljakul kokku saad? On mingi trash-talk ka omavahel?
Seda otseselt ei ole, see on lihtsalt sihuke lõbus äratundmisrõõm. Kui oled pikka aega Eestist eemal ja eesti keelt ei kuule, siis on hea omasid näha. Samuti annab see väikese lisamotivatsiooni võita. Pärast on hea öelda, et tore, et tulite, aga veel parem, et ära lähete. Meie võitsime, minge nüüd palun koju.
Ühesõnaga, kui Žalgirise vormis Kriisa sulle väljakul vastu satub, siis üritad on talle kohe ära teha?
No muidugi. Aga nii see korvpall käib. Olgu ta Kerr või keegi teine, oma vastasele tahad ikka ära teha.
Kalev/Cramol on meeskond nüüd sisuliselt komplekteeritud, 12 meest on kohal. Kõrvaltvaatajana tundub, et ühtegi sellist väga väljapaistvat staari tänavu pole. On 12 ühtlase tasemega meest, kes võivad kõik head mängu teha. Kuidas Sina seda koosseisu hindad?
Praegu on veel vara öelda. Kontaktitrenne ja n-ö päris korvpalli oleme seni ainult kaks korda teinud (intervjuu on tehtud 23. augustil – toim.), aga praegu on mul küll väga positiivsed muljed. Mingis mõttes võib-olla ongi parem, kui alustad 12 võrdse mehega. Siis on igaühel võimalus ennast tõestada ja mingil hetkel hakkavad need rollid iseenesest paika loksuma. Kuid on ka see variant, et igas mängus kerkib esile keegi uus ja siis ei pea alati ainult ühe mehe peale lootma. Siis on kõigil ka rohkem põhjust enda sisse vaadata ja kui sa oled hea mängija, siis sa ka võtad selle liidrirolli. Ma arvan, et see annab võistkonnale palju juurde, kui sa vahetustega suurelt ei kaota. Kui vahetuse käigus tuleb alati võrdse tasemega mees peale, siis see annab mängule stabiilsust juurde. Aga praegu on seda kõike muidugi veel vara öelda. Täpsemalt saame näha siis, kui mängud pihta hakkavad.
Tunnustatud treeneri Marko Parkoneni arvates on see positiivne, et Kalev/Cramos on rohkem eestlasi ja ei ole ühtegi kindlalt domineerivat välismängijat. Tema uskus, et just Sina võiksid olla selleks meheks, kes selle liidrirolli haarab. Kuidas Sa ise tunned, kas oled selleks valmis?
Loodetavasti küll, aga nagu ma juba ütlesin, siis praegu on liiga vara selliseid asju öelda. Kvaliteetseid mehi on meil võistkonnas tegelikult päris palju. See liider kerkib mängude käigus ise esile, seega eks hooaja jooksul paistab.
Kas Sinus räägib praegu see tagasihoidlik eestlane? Sest kui sellist küsimust näiteks ameeriklase käest küsida, siis ta vastab, et kindlasti, NBA-sse välja jms.
Hispaanias olin ma kolm aastat suhteliselt noores meeskonnas üks vanemaid mängijad ja seal öeldigi, et liidriroll on minul. Nüüd aga olen uues keskkonnas kõige noorem ja kõrval on mehed, kellel on VTB Ühisliigas mängimise kogemus. On väga raske öelda, et tulen Hispaania kolmandast liigast, võtan kohe ohjad ning hakkan ise võistkonda juhtima. See on sihuke asi, et kui see peab juhtuma, siis see ka juhtub. See tuleb ise mängudes välja. Ma ei saa öelda, et olen nüüd siin, andke pall mulle, mänge hakkan otsustama mina.
Samas fännid ootavad, et Baskoniast Kalev/Cramosse tulev mees hakkab kohe paugutama. Meedia avaldab samuti survet. Kas see on mängija jaoks keeruline situatsioon?
Õnneks ma väga palju uudiseid ei loe, nii on lihtsam elada. See, et keegi spordiajakirjanik või fänn ootab minule lisapingeid peale ei pane. Lõppkokkuvõttes mängin ikka meeskonna ja enda jaoks. Ma ei hakka põdema, kui mul mingi mäng nii hästi välja ei tule. Võtan algavat hooaega kui järgmist sammu oma karjääris. Kindlasti on mul nii isiklikud kui ka võistkondlikud eesmärgid, mida tahan ja üritan saavutada, kuid ma olen üpriski rahulik ja lisapinget ei tunne.
Kas Sa tunned, et sellised kõrgendatud ootused ongi profisportlase elu? Sinult nõutakse rohkem ja iga väiksemgi tagasilöök on kõigi jaoks suur pettumus, samas hea tulemus toob tunnustuse.
See hakkab vaikselt kohale jõudma jah, eriti just nüüd. Eelmised aastad on mind koheldut kui noormängijat, aga nüüd olen ma täieõiguslik meeskonna liige, üks mees 12 seas. Tunnen, et mul on võistkonnas oma koht ja nüüd tuleb teha tööd selle nimel, et võimalikult palju mänguminuteid saada.
Kalev/Cramoga liitumine on Sinu jaoks samm edasi, aga ma usun, et sellega Sinu unistused ei piirdu. Kui kiiresti võiksid Sa järgmise sammu astuda?
Kuna mul on Baskoniaga endiselt kehtiv leping, siis vaadates tulevikku läbi roosade prillide loodan ma selle hooaja järel järgmise sammuna Baskonia põhimeeskonda jõuda. Kas sinna või siis vähemalt kuhugi ACB (Hispaania kõrgliiga – toim.) klubisse laenule. Mul on Hispaania korvpallipass olemas ja see peaks sellele kaasa aitama, et sealt endale mingi leivaisa leida.
