Eesti korvpalli 100. juubeliaasta on kujunenud Hiinast alguse saanud viiruse tõttu nukraks ja ajalooliseks. Korvpalliliigad üle kogu maailma pidid mängud katkestama ja uksed sulgema. Millal taas spordiga jätkata saab, pole nende ridade kirjutamise hetkel kaugeltki veel selge, kuid kahtlemata saab olema raske ühel hetkel kohalikku korvpalli taaskäivitada. Aga just selliste inimeste abiga, nagu on meie seekordse loo kangelane, saab see kindlasti võimalikuks.
Rain Oksaar on mees, keda korvpallisõbrad märkavad Rapla mängudel platsi ääres videokaameraga toimetamas ja mängijatega intervjuusid tegemas. Kui Rapla esimesel meistriliiga hooajal 2010/11 alustas Oksaar fänniklubi loomise ja koordineerimisega, siis juba 2013. aasta sügisel küpses plaan hakata tiimi poolehoidjatele vahendama mängijate ja treenerite mõtteid. Klubi juures vabatahtlikuna tegutseva Oksaare käte vahelt jõuavad äärmiselt operatiivselt vaatajateni intervjuud mängijatega ning palju muud põnevat.
Robustne algus
“Just oli saabumas meie ajaloo esimene välismängija Ziga Fifolt ja tekkis mõte, et inimesed võiksid olla huvitatud temast rohkem teada saama. Mul oli üks peegelkaamera ja mikrofon olemas, ostsin juurde ka statiivi ning tegingi esimese ülirobustse intervjuu Jaak Karbiga (Rapla klubi mänedžer – S.S.). Praegusel hetkel on seda täitsa huvitav vaadata, mis tol ajal tehtud sai,” naerab Oksaar esimest katsetust meenutades. “Seal oli veel naljakas seik, et Jaak kirjutas minu selja taha valgele tahvlile spikri, kust ta sai intervjuu ajal vajalikke fakte maha lugeda.”
Läks mööda vaid paar päeva, kui Karp võttis meie loo peategelasega ühendust ja käis välja mõtte, et tegevust võiks jätkata. Oksaarel on meeles, et esialgu polnud kerge, kuid üllas eesmärk motiveeris: “Alguses oli kogemusi vähe ja tuli ise õppida. Valgustasakaalud läksid paigast ära ja asjad olid nagu nad olid. Aga oleme toonitanud läbi kogu tegevusaja, et esmatähtis on ajaloo jäädvustamine. Selle materjali olulisus ja väärtus on ajas kasvav ning seda hakkame me hindama alles 20-30 aasta pärast.”
Rapla klubis tutvustatakse juba lepinguläbirääkimiste käigus mängijatele, et igapäevaselt tegutseb tiimi juures videoinimene. “See kuulub n-ö paketi sisse, et mikrofon võib suvalisel mängul nina ette tulla. Põhimõtteliselt keeldumist pole olnud ja ega meil pole ka selliseid keeldujaid mehi olnud,” kiidab Oksaar. Loomulikult tuleb aeg-ajalt ette olukordi, kus ta raskel momendil intervjuusooviga pallurite juurde üldse ei lähegi, kuna emotsioonid on halvast kaotusest veel laes.
Enda suurim kriitik
Rain käis kunagi lapsena pool aastat ka korvpallitrennis, kuid tervislikel põhjustel pidi ta pallimängust loobuma. Suur korvpalliarmastus tekkis lõpuks läbi õe, kes 1980-ndatel aastatel pääses tüdrukute juunioride koondistesse. Tema mängudel käis Oksaar kaasa elamas ning aegamööda tekkis korvpalliarmastus ja huvi. Mehe enda sõnul paelus teda peamiselt selle spordiala põnevus ja mõnus närvipinge, mis ka mängijaid korvpalli armastama panevad.
Kahjuks peab tõdema, et spektaaklit täielikult kaamera taga nautida ei saa. “Mängu käiku filmides nüansse selliselt ei märka, nagu fänn tribüünilt näeb. Intervjuude puhul on keeruline see, et filmin mängu ajal materjali üles, kuid pärast matši pean mängijatelt hakkama küsima sündmuste kohta, mis suures mahus mul hoomamata jäid. See tekitab tunde, kas ma ikka oskan küsida nii, et oleks huvitav kuulata,” selgitab Oksaar.
Mitu intervjuud nende aastate jooksul purki on saanud? “See on üliraske küsimus,” naerab Oksaar. “Ma olen umbes 98% mängudest kohal olnud ja kaasas käinud. Mõned üksikud on vahele jäänud. Olen teinud erinevaid asju – pikemaid ja lühemaid videointervjuusid, reklaamvideoid, saateid jne. Aga hooaja peale tuleb üksnes intervjuusid umbes saja ligi. Igast mängust kaks vähemalt.”
Kuigi ta tegutseb vabatahtlikuna ja palka Rapla klubilt ei saa, siis enda tegemiste suhtes on ta väga nõudlik. “Enesekriitika on alati omal kohal,” kinnitab Oksaar ja lisab: “Jaak (Karp) hurjutab mind pidevalt, et ma ühest otsast veidi põletan ennast oma enesekriitikaga.”
Mängijad hindavad
“Välismaalaste puhul jääb kohati tunne, et nad on väga huvitatud sellest, mis ma teen. Nad saavad aru, et oluline on ennast igal võimalikul moel pildile saada,” räägib Oksaar, kuidas mõne mängumehega säilib suhtlus pikemaks ajaks. “Maailma mastaabis keegi muidugi Rapla sotsiaalmeediat ei jälgi, aga mängijad ja nende lähedased on varmad meie sisu ise jagama. Võõrmängijatega olen isegi paar hooaega pärast nende siit lahkumist suhelnud ja mõnele mehele veel mitu hooaega hiljem tipphetkede videoid kokku lõiganud.”
Üheks meeldejäävamaks mängijaks on Oksaare jaoks olnud traagilise saatusega lätlane Kristers Zeidaks. Hooajal 2014/15 Rapla korvpallimeeskonna ridades Eesti meistriliigas pallinud Zeidaks hukkus 2018. aastal USA-s toimunud autoavariis. Eestis sai Zeidaks mängida lühikest aega, kuna 2014. aasta novembris antud uriiniproovist avastati tal anaboolsete steroidide tarvitamise jälgi. Sellele järgnes võistluskeeld. “Zeidaks oli küll veidi n-ö paha poiss, aga inimese ja korvpallurina näitas väga kõrget taset. Temaga suhtlesin veel aastaid hiljem, sest talle jättis kogu Rapla klubi tegevus sügava mulje. Kui ta õnnetuses surma sai, siis elasin seda väga raskelt üle,” kurvastab Oksaar.
Kuigi Rapla klubi on juba aastaid järjepidevalt oma sotsiaalmeediakanalites pakkunud jälgijatele huvitavat sisu, siis Oksaar neid Eesti spordis päris teenäitajateks ei pea. Samas tunnistab mees, et kohalikul klubispordimaastikul ringi vaadates saavad vähesed tiimid uhkustada sellega, et 7-8 aastat on järjepanu oma kanalites klubi turunduse peale mõeldud. “Iseküsimus on, kui kõrgel tasemel me seda videovärki teeme. Aga alati ei pea olema maailma tipptase. Põhiline, et info liiguks. Kriitikuid leiab alati,” sõnab tagasihoidlik mees ja avaldab väikese saladuse: “loodame, et tänane koroonaviiruse kriis laheneb selliselt, et saab ka sport edasi minna. Meil igatahes on järgmised sammud kvaliteedi tõstmiseks juba tehtud.”
Lemmikutest lemmikumad
Küsimuse peale, kes on olnud aastate jooksul Raplas tema lemmikmängijad, hakkab Oksaar naerma ja peab muiates pika monoloogi, kuidas lapsevanematelt pole ilus küsida, keda nad eelistavad. “Kogu Rapla klubi on minu jaoks nagu oma laps. Meie jaoks on kõik klubis mänginud pallurid oma mehed, nii kodumaised kui välismaised. Fännid ei unusta kedagi!” Näitena toob ta Martin Paasoja, kes pärast Raplast lahkumist pallinud Rumeenias, Kreekas ja nüüd BC Kalev/Cramos. “Raplas jälgitakse tema käekäiku endiselt väga pingsalt ja elatakse kaasa,” kinnitas Oksaar.
Pärast mõningast pinnimist õnnestus mehelt siiski ka mõned nimed välja pigistada: “Kui me võtame arvesse ainult välismängijaid, siis minu jaoks on taseme poolest olnud kõige silmapaistvamad Thomas van der Mars ja Maurice Kemp. Kusjuures Kempi on Jaak Karp üritanud hiljem veel tagasi tuua. Näiteks ka Domen Bratož oli meil siin väga oluline tegija. Omadest meestest ei saa üle ega ümber vanast kaardiväest ehk Kajust (Indrek Kajupank – toim.) ja Svenist (Sven Kaldre – toim.). Sven on mõnusa huumoririkka õhkkonna looja ja hoida. Paljud nüansid seoses mängijatega jäävad pealtvaataja eest tegelikult varju. Kui teataks, millise eneseohverdusega mõned mehed mingis hooaja faasis mängivad, siis mõnigi võtaks oma kriitika tagasi ja räägiks hoopis teist juttu.”
Viiruse võimas hoop
Intervjuu Rainiga ei pääse kahjuks üle ega ümber koroonaviirusest, kuna on juba kindel, et kohalik korvpall saab korraliku põntsu. Lisaks sellele, et haiguspuhangu tõttu jäi 2019/20 hooaeg kõikides liigades lõpetamata, saab järgneva majanduskriisi ajal olema korvpalliklubidel väga raske toetajaid leida. “Kuidas see ütlus on: tugevamad jäävad ellu?” muigab Oksaar kibedalt ja lisab: “see olukord mõjub spordile ja paljudele teistele elualadele kindlasti hävitavalt. Kas ta Eesti klubikorvpalli päris ära laostab, aga hoobi paneb muidugi võimsa.”
Oksaare sõnul on esmatähtis praeguse hooaja lõpp üle elada ja finantsiliselt ellu jääda. “See, mis sügisel ees ootab, on omaette küsimus. Kuidas rängast kriisist räsitud firmad peaksid leidma raha spordi toetamiseks?” viskab ta õhku küsimuse ja vastab sellele kohe ise: “olgem ausad, palju sõltub riigi toest.”
“Loomulikult saab muserdatud kogu sport, aga tuleb uskuda enda vaimujõudu ja meil on õnneks Jaak Karbi näol heas mõttes tõeline sõdalane eesotsas. Jaak juba alla ei anna. Kui tema peab alla andma, siis tõesti pole enam midagi teha. Klubijuhtidel on praegu (intervjuu on tehtud märtsi keskel – toim.) palju pingelist asjaajamist, kuidas nad suudavad ellu jääda. Juba nüüd tuleb teha tööd uue hooaja nimel. Segadust on muidugi palju ja keegi ei tea, mis hakkab saama, aga elu ei tohi seisma jääda.”
Kas sina usud, et septembris jookseb Rapla meeskond kõrgliigas uuesti väljakule? “Kindlasti!”
Laiem vaade
Kui Rapla klubi meistriliigas jätkamises on Oksaar veendunud, siis uurime temalt ka laiemalt Eesti korvpalli kohta. Vahetult enne koroonaviiruse kriisi sai meie üsna noor rahvuskoondis pidada esimesed kaks kohtumist 2021. aasta EM-valikturniiril ja siinse loo peategelasele meeldis see, mida ta nägi.
“Eesti korvpallil on hetkel nii palju taset küll, et peaks EM-finaalturniirile jõudma. Kui suutsime oma põhirivaali Põhja-Makedooniat võõrsil korra võita, siis ei tohiks küsimust olla. Noored mehed ja need mõned kogenumad on kindlasti sellisel tasemel, et võib lausa öelda, et finaalturniirilt eemalejäämine oleks väikestviisi läbikukkumine,” sõnab Oksaar positiivselt.
Esitan Oksaarele ka ühe provotseeriva küsimuse, mille peale mees naerma turtsatab: mis juhtub varem, kas Rapla võidab Eesti meistritiitli või Eesti koondis jõuab EM-il kaheksa parema hulka? Intervjueeritav pole suu peale kukkunud: “See juhtub samal aastal!”
Lõpetuseks soovib Oksaar kogu Eesti korvpalliringkonnale südamele panna, et kõigi ühine tegevus on see, mis spordiala edasi viib: “Raplas ei vaadata ainult siinset klubi, vaid jälgitakse kogu Eesti korvpalli üldisemalt. Seetõttu ongi meil väga hea meel, kui teised klubid pingutavad ja oma nähtavust parandavad. Kogu korvpallile ja liigale on see väga-väga hea.”
Artikkel ilmus esimesena Eesti korvpall 100 erilehel rubriigis “100 lugu”, kus 2020. aasta jooksul ilmub portreelugu sajast korvpalliinimesest. Persoonide valik on lai: legendaarsetest Eesti tippmängijatest minevikust ja praegusest hetkest, kuni persoonideni, kes eelistavad varju jääda, kuid kelleta Eesti korvpall oleks oluliselt vaesem.
