Mullu esiliigast tagasi kõrgseltskonda tõusnud Kristo Saage tõi lõppenud hooajal Paf Eesti-Läti korvpalliliigas Rakvere Tarva meeskonna eest keskmiselt 31,3 minutiga 13,4 punkti, võttis 3,3 lauapalli ja andis 3 korvisöötu mängus. Mehel jagub aga energiat veel paljude ettevõtmistega tegelemiseks väljaspool saalikorvpalli.
Kui valusa käega kolmesemees parasjagu korvpalli ei mängi või lapsega ei jaluta, võib teda näha rekarooli keeramas ning samal ajal enesele omase huumoriga podcastides korvpalli lahkamas. Korvpall24.ee reporteril õnnestus Saage tabada ja mees rääkis kõik südamelt ära.
Viimati tegi Korvpall24.ee Saagega pikemalt juttu veebruaris Rakvere Spordihallis ning toona tõdes mees, et trenni sai teha vaid korra või kaks nädalas. Uurisime, kas koroonaaeg tõi palluri treeningutesse muudatusi: “Ainuke trenn, mis koroonaga juurde tuli oli jalutamine. Koos pojaga keskmiselt 27 000 sammu päevas. Üldiselt trennile rohkem rõhku pole pannud kui varasemalt, sest igapäevatöö ja muud sebimised võtavad oma aja.”
“Vorm oli nii kehva, et isegi Tõnis Niinemetsale kaotasin.”
Saage on ennast vormis hoidnud muuhulgas kergejõustikuga: “Tegin ühe kümnevõistluse, kus kõik alad tuli läbida ühe päeva jooksul. Vorm oli nii kehva, et isegi Tõnis Niinemetsale kaotasin umbes paarisaja punktiga (Naerab – toim.).” Saage enda skoori päris täpselt ei mäletanud, aga teenis võistlusel 3500 punkti kanti. Spordimees tõdes, et pooli alasid proovis ta elus esimest korda, kuid sai alavõidu kuulitõukes 10,32 m (U20 kuuliga). Elu esimesel teivashüppel lendas pallur üle kahe meetri ning jäi rahule ka 32-meetrise odakaarega. Toreda mõõduvõtmise võitis suusataja Raido Ränkel.
“Olen ikka kõik tagatuled katki saanud, aga see käib asja juurde.”
Tööalastest ettevõtmistest rääkides ütles Saage, et tegeleb igapäevaselt miljoni asjaga, kuid tulemusteni paljud neist ei vii: “Vähe jõudsamalt sõidan rekat ning juuli lõpus hakkab viljavedamise hooaeg pihta – siis on kaks kuud mureta ning tööd jagub (Saage viljavedudest rääkis eelmisel aastal põgusalt ka Rain Veideman – toim.). Samas uus korvpallihooaeg on ka varsti ukse ees ja peab sügavalt mõtlema, kuhu minna. Vanus hakkab tulema ning peab vaatama, mis suunad valida. Põhiline on aga see, et koroonaaeg läbi saaks ja sport uuesti pihta hakkaks.”
Palluri enda firmal on üks veok: “Sellel truul nunnul on miljon kilomeetrit juba ette kerinud. Ise ei oska aga masinaga midagi pihta hakata, kui lagunema peaks kippuma. Vennal Ralfil on rekasid rohkem, nendega tegelen ka.” Saage rääkis, et äri tulebki koos teha, sest ega ühemehebändis väga lustakas pole ja tänu vennale ta selle alaga üldse tegelebki.
“Tarva poolt pole isegi jutuajamist olnud, pakkumisest rääkimata.”
Veoautojuhi lubadeni jõudis pallur olude sunnil: “Riik maksustas korvpalli ära, stipendiume enam polnud ja pärast hooaega koputasin Töötukassa uksele ning tegin load ära. Eks sellega tükk aega pusimist oli, kuid tehtud sain.” Saage sõnul teeb veoauto lube ka Pärnu Sadamas pallinud Sten Saaremäel, kes samuti Väike-Maarjast pärit: “Tal pole neid veel õnnestunud saada. Paar möödaviset on eksamitel tulnud, et peab veel harjutama. Eks nende lubade tegemine selline jõuga läbi pressimine ole, küll tal õnnestub. Ega rekaga tagurdamine pole päris see, mis väikese autoga. Olen ikka kõik tagatuled katki saanud, aga see käib asja juurde.”
Loomulikult pole töö kõrvalt Saage ära unustanud korvpalli, aga kuhu edasi, seda ta veel ei teadnud: “Kahjuks ei ole enam Tarva kapten ja Postimehest lugesin, et olen see aasta üldse mängust välja jäetud. Tarva poolt pole isegi jutuajamist olnud, pakkumisest rääkimata.” Saage ise arvas tuleviku osas, et Läti klubidele ta kindlasti ei jää ning möönas, et nii mõnigi huvitav pakkumine on laual, mida peab kaaluma.
“Kas minu jaoks see Eesti-Läti liiga nii unistuste koht enam ongi. Nagu ütles tark mees Padaorust (Andres Sõber – toim.), et tuleb samm tagasi teha, et kaks edasi minna,” rääkis Saage ning lisas rõõmsalt, et eelmine hooaeg esiliigast tulnuna õnnestus tal väga hästi: “Kohalik rahvas tahab ikka kohalikku meest mängimas näha. Tegelikult ise ka ei uskunud, et suudame nii hästi hakkama saada. Eks kogemus maksab ning sellega võtsime palju mängulõppe ära.”
Põgusalt puudutasime jutuga BC Kalev/Cramot, kes on meeskonda komplekteerimas ja Saage vastas: “Neil on ikka proffe vaja ning Venemaale rekaga vist ei lähe. Veidi hilja on 35-aastaselt hakata trenni lõhkuma kaks korda päevas. Mulle oleksid nende treeningud üle jõu ja seal käib mäng ikka väheke teisel tasemel. Nemad las toimetavad oma asjadega ja loodetavasti leiavad Eestist piisavalt noori, kes ennast tõestaksid. Eelmine hooaeg oli nauditav vaadata eestlaste mängu VTB-s.”
“3×3 mängus on vaja neljal vennal väga head omavahelist klappi, natukene pead, natukene füüsist ja tulemus tuleb iseenesest järele.”
Korvpallisõbrad on selle aasta 3×3 turniiridel näinud, et Saage on pidevalt kohal ja mängib meeskond Teamspirit/Ballzy koosseisus. Mees ise lahkas selle ala juurde jõudmist selliselt: “Siim Raudla soovitusel sai üks projekt ette võetud ja ei osanud sellest ära öelda. Lubasime viis turniiri ära teha ning et viisakad välja näha, küsisime natukene sponsorlust. Selle eest tuleb tänada Allain Karuset ja Teamspiritit, kes panid õla alla. See 3×3 on ikka omamoodi kogemus. Viimati mängisin 15 aastat tagasi ja siis see mäng oli hoopis teine. Nüüd on see maru kiireks läinud, nagu ka saalikorvpall. Viimases saab veel sättida, aga 3×3 mängus ei saa midagi sättida.”
Saage meenutuste kohaselt oli 15 aastat tagasi see mäng palju robustsem: “Tagant hakkasime pihta ja võis ikka mängida ka. Enam nii füüsilist mängu ei lubata. See on natukene jama ning paljuski sõltub, kui kõva närviga kohtunikud vilistavad. Aga kui praeguse stiiliga kohaneda ja harjutada, siis on väga fun ning head vormi nõudev mäng. Peab ikka terve päeva kestma. See 10 minutit või 21 punkti tundub küll lihtne, aga tegelikkuses see nii ei ole.”
Rääkisime Saagega ka esimese 3×3 Eesti meistrivõistluste etapil Boftilt saadud valusast kaotusest, kus tekitas palju kõneainet meeskonnakaaslase Janis Vahteri skandaalne “varbavise”: “Ega ma neid reegleid täpselt tea, aga tundub, et turniiride lõikes neid muudetakse. Sel hetkel kohtunikud väitsid, et peab olema kahe jalaga joone taga ära käinud, mõnel turniiril piisab sellest, kui seal ühe jalaga ära käid. Vahteril oli viske ajal üks jalg üleval ning teine joone taga, kuid see on juba minevik. Maitse asi, seekord läks nii.” Arutelu käigus jõudsime järeldusele, et selliseid piiripealseid momente ongi vaja, et asjad omavahel selgeks rääkida ja ala edasi arendada.
Saagel on 3×3 korvpalliga tõsisem plaan olemas ja ütles, et tähtsamad turniirid on alles ees: “Augustis tuleb ilmselt 3×3 korvpalliga ka Euroopasse minna. Nagu ma aru saan, siis koondis läheb septembri lõpus Belgiasse Antwerpenisse mängima. Aga profid ju sinna minna ei saa ja siis tuleb saata teine ešelon ning ehk saan ka peale. Ega seal mängus on vaja neljal vennal väga head omavahelist klappi, natukene pead, natukene füüsist ja tulemus tuleb iseenesest järele.”
“See päris jalgpall pole, et vastasmeeskonda nulli peal hoiaks.”
Saage leidis, et kui väga hea füüsiliselt ei ole, siis kaugvisetega tuleb seda kompenseerida: “Peab ikka jube hea viskaja olema, sest seal ei anna viset sättida. Viimsi tiim koosseisus Karl-Johan Lips, Egert Haller, Siim-Markus Post ja Kristjan Evart mängivad väga ägedalt sellist mängu – nad ainult kaugvisete peal elavadki. Vennad panevad ära ka, selles pole küsimustki. Teistsugune näide on Boft (Joonas Järveläinen, Martin Dorbek, Jaan Puidet, Rain Veideman ja Indrek Kajupank – toim.), kes paneb kõvasti rõhku kaitsele ja sellega võidab turniire ning peaksid olema 3-1 Viimsi vastu turniirivõitudega ees.” Arutasime, selle üle, et hea kaitse toob tiitleid, aga rünnakul päris andetu olla ei saa: “See päris jalgpall pole, et vastasmeeskonda nulli peal hoiaks. 2:0 mänguseis jääda ei saa ja midagi peab kuskilt sisse tõstma ka.”
Rääkisime Saagega talle kodusest 3×3 turniirist, mis toimub 25.07 Väike-Maarjas ja kus meeste esikohale on välja pandud 1000 eurot ning U18 võitjale 500 eurot: “Plaanime Väike-Maarjasse minna. Kui saab väljas mängida, siis on super (Äsja valmis uus väliväljak – toim.). Oleme neljal turniiril osalenud ja ainult üks on siiani õues olnud. See tänavakorvpall võiks ikka olla välismäng. Teamspirit andis mulle 3×3 palli ka. Eks neil vist süda läks hellaks, et me nii andetud oleme olnud (Muigab – toim.). Suured rahalised auhinnad on väga positiivne selle turniiri juures. Eks proffe motiveerib ikka raha ja loodame oma meeskonnaga parimat tulemust. Mul on koduväljak ja ei karda kedagi.”
Enne koroonat podcastide maailmasse sukeldunud Saage mõlgutas tagasihoidlikult mõtteid ka selles vallas: “Kalev Kruusi moodi ikka päris olla ei püüa, see on natukene teine tase. Samas never say never, eks Kalev jääb ka kunagi vanaks (Naerab – toim.).”
