ANALÜÜS | Kas Eesti koondis läheb kvalifikatsioonigrupist edasi EM-ile?

-Eesti korvpallikoondis | Foto: Siim Semiskar

Esmaspäeval loositi Münchenis järgmiste Euroopa meistrivõistluste kvalifikatsiooniturniiri alagrupid. Eesti sattus B-gruppi, kus vastasteks varasemad Euroopa meistrid Itaalia ja Venemaa ning Eesti koondisele lähiajaloost tuttav Põhja-Makedoonia.

A-alagrupp: Slovakkia/Küpros/Rumeenia, Poola, Iisrael, Hispaania
B-alagrupp: Itaalia, Põhja-Makedoonia, Eesti, Venemaa
C-alagrupp: Tšehhi, Belgia, Leedu, Albaania/Valgevene/Taani
D-alagrupp: Horvaatia, Türgi, Holland, Rootsi
E-alagrupp: Soome, Gruusia, Šveits/Portugal/Island, Serbia
F-alagrupp: Austria, Ungari, Sloveenia, Ukraina
G-alagrupp: Saksamaa, Montenegro, Luksemburg/Kosovo/Suurbritannia, Prantsusmaa
H-alagrupp: Kreeka, Läti, Bosnia ja Hertsegoviina, Bulgaaria

Esmapilgul vaadates ühtegi tõelist surmagruppi ei sündinud, sest edasipääsuks on vaja jõuda kolme parema hulka. Eeldatavalt lihtsa teekonna sai endale valitsev Euroopa meister Sloveenia, kellele loositi vastasteks Austria, Ungari ja Ukraina.

Korvpall24.ee portaal tegi taustauuringu Eesti kolme vastase kohta ning analüüsisime, millised on meie võimalused EM-finaalturniirile pääseda.

-Marco Belinelli Itaalia koondisega 2011. aasta EM-finaalturniiril | Foto: Siim Semiskar

Itaalia

Itaalia on pikka aega olnud Euroopas üks liikumapanevaid jõude nii klubikorvpallis kui ka koondiste tasemel. Suurturniiride tulemusi vaadates olid Itaalia kuldajad küll juba aastakümneid tagasi, sest viimane tiitlivõistluste medal pärineb neil 2004. aasta olümpiamängudelt.

Itaalia on ajaloo jooksul võitnud kaks olümpiahõbedat (1980 ja 2004) ning kümme medalit Euroopa meistrivõistlustelt. EM-ilt on teenitud kaks kulda (1983 ja 1999), neli hõbedat (1937, 1946, 1991 ja 1997) ning neli pronksi (1971, 1975, 1985 ja 2003).

Viimase kümnendi jooksul pole Itaalia koondist aga suur edu saatnud, kui olümpiamängudele pole peale pärast Ateena hõbedat pääsetud ning ka maailmameistrivõistlustele 2010 ja 2014 ei jõutud. Nüüd augusti lõpus algaval MM-il on Itaalia koondis esindatud. Euroopa meistrivõistlustelt on parima tulemusena näidata ette 6. koht 2015. aasta turniirilt, kui kohal olid kõik toonased koondise staarid.

Itaalia koondise suurimad tähed on praeguseks hetkeks enamuses juba 30. eluaasta piiri ületanud, kui Marco Belinelli on 33, Daniel Hackett ja Luigi Datome 31 ning Danilo Gallinari ja Jeff Brooks 30. Veidi noorema generatsiooni palluritest tasub silma peal hoida 26-aastastel Alessandro Gentilel ja Amedeo Della Vallel ning 28-aastasel Nicolo Mellil.

-Põhja-Makedoonia korvpallikoondis 2017. aastal Tallinnas | Foto: Siim Semiskar

Põhja-Makedoonia

Põhja-Makedoonia on Eesti kahest alagrupivastasest selgelt nõrgim. EM-ile on endise Jugoslaavia vabariigi koondis pääsenud taasiseseisvunud Eestist siiski rohkem kordi – viis (1999, 2009, 2011, 2013 ja 2015), meie kolme (1993, 2001 ja 2015) vastu. Põhja-Makedoonia parim tulemus pärineb 2011. aasta EM-ilt, kui kodustatud võõrmängija Bo McCalebbi toel tuldi lausa neljandale kohale.

Naturaliseeritud mängijaid on makedoonlased ohtralt kasutanud hiljemgi. Viimastel aastatel on seda rolli enamasti täitnud mullu Kreeka kõrgliigas AEK-i ridades mänginud Jordan Theodore, Hispaania kõrgliigas Estudiantese eest pallinud Shayne Whittington ja Prantsusmaa kõrgliigaklubi Le Mansi ridadesse kuulunud Richard Hendrix. Põhja-Makedoonia leegionärist saabki Eesti koondise jaoks ilmselt algava valiksarja suurim murekoht ja võtmeküsimus.

Enamik Makedoonia koondislasi pallib kodumaa klubides ning kohalikest mängijatest on viimastel aegadel lipu alla kutsutud meestest välismaal pallinud kaptenist viskav tagamees Vojdan Stojanovski, mängujuht Nenad Dimitrijevic, äär Stojan Gjuroski ja tagamees Kristijan Nikolov.

-Venemaa korvpallikoondis | Foto: Vid Ponikvar/Sportida/SIPA/Scanpix

Venemaa

Külma sõja aastatel Euroopa korvpalli valitsenud Nõukogude Liidu koondise järeltulijaks peetav Venemaa pigem ei ole suutnud oma eelkäija saapaid täita, kuid edu on saavutatud sellegipoolest. 90-ndatel aastatel võideti legendaarse peatreeneri Sergei Belovi juhendamisel järgemööda 1993 EM-hõbe, 1994 MM-hõbe, 1997 EM-pronks ja 1998 veel üks MM-hõbe. Järgmistel aastatel ei suudetud aga eelnenud kümnendi edu korrata.

Venemaa koondise teine tulemine jäi 2000-ndate aastate lõppu ja 2010-ndate algusesse, kui staarmängija Andrei Kirilenko toel võideti 2007. aastal EM-il kuld- ja 2011. pronksmedalid ning aasta hiljem saadi pronksmedalid kaela ka Londonis toimunud olümpiamängudel.

Seejärel tabas Venemaad taas mõõn ning eemale jäädi nii 2014. aasta MM-ilt kui ka 2016. aasta OM-ilt. EM-ile on idanaaber seni siiski alati jõudnud. Mida Venemaa praegune põlvkond teha suudab, saab näha juba augusti viimasel päeval algaval MM-il.

Venelastel on potentsiaali panna kokku väga kõva koondis, kui rivistusse saadakse kõik oma parimad pallurid eesotsas Aleksei Švedi ja Timofey Mozgoviga. Probleemiks võib saada aga fakt, et uuel hooajal pallib Euroliigas koguni kolm Venemaa klubi ning suur osa koondislasi jääb seetõttu tõenäoliselt koondisemängudest eemale.

Kui Moskva CSKA-s, Moskva Himkis ja Peterburi Zeniidis pallivad venelased kõrvale jätame, siis Venemaa teine ešelon on küll VTB Ühisliiga tippklubidest, kuid vähesed mehed mängivad nendes esimest viiulit.

-Eesti korvpallikoondis | Foto: Siim Semiskar

Eesti võimalused?

Kokkuvõttes sattus Eesti alagruppi, kus esmapilgul vaadates kaks väga tugevat korvpalliriiki ning üks eeldatavalt meie tasemel vastane. Lähemal vaatlusel võib aga tõdeda, et nii Itaalial kui Venemaal pole hetkel parimad ajad ning neil saab kindlasti olema omajagu probleeme koondise komplekteerimisega hooaja keskel mängitavates akendes.

Edasipääsuks peab Eesti alagrupis edestama kas Venemaad või Põhja-Makedooniat, kuna Itaalia läheb korraldajariigina igal juhul edasi. Ka Eesti puhul tuleb kirjutada see lause, et koondise tugevus sõltub palju sellest, kes õnnestub mängudeks lipu alla tuua.

Tegemist on Eesti jaoks küllalt sirgjoonelise alagrupiga: edestades Põhja-Makedooniat pääseb EM-finaalturniirile. Seejuures pole ka meie grupi “suured” sellised koondised, keda heal päeval alistada ei suudetaks. Eesti koondisel tuleb endal meeskonnana õnnestuda ning sellisel juhul on edasipääs täiesti püütav.

Kvalifikatsioonikohtumised peetakse kolmes aknas ning kindlaks on määratud ka mängude kuupäevad. Esimesed kohtumised toimuvad 20.-21. ja 23.-24. veebruaril 2020, järgmised 26.-27. ja 29.-30. novembril 2020 ning viimased 18.-19. ja 21.-22. veebruar 2021.

balteco.com

Jaga postitust

Lisa kommentaar