BC Kalev/Cramo ridadesse kuulus viimased kaks aastat ning võitis kahel korral Eesti meistritiitli 206 cm pikkune Madis Soodla, kelle võimalused tippklubi eest väljakule pääseda jäid selle aja jooksul minimaalseteks. Korvpall24.ee portaal rääkis Soodlaga Viimsi 3×3 korvpalli etapil, kus 22-aastane mees enda sõnul üle pika aja taas korvpalli nautis.
Hooajal 2017/18 sai Soodla Eesti meistriliigas väljakul 18 kohtumises, seda keskmiselt 5,6 minutiks. Lõppenud hooajal Eesti-Läti korvpalliliigas sai noormees võimaluse vaid kümnes kohtumises ning seda keskmiselt viieks minutiks. Mängunälga aitasid mõnevõrra kustutada 18 kohtumist esiliigas, kus ta keskmiselt 34 minutiga kogus kaksikduubli 11 punkti ja 11,7 lauapalli.
Soodlal peaks Eesti liiga tasemel potentsiaal vaieldamatult olemas olema, kuna hooajal 2016/17 kogus ta G4S Noorteliiga eest pallides keskmiselt 29,3 minutiga 11,3 punkti ja 7,5 lauapalli. Uurisime ääremängija käest loomulikult ka seda, kas pärast keerulisi Kalev/Cramo aastaid plaanib ta kõrgliigatasemel korvpalliga üldse veel jätkata.
Võitsid Kalev/Cramoga kahe aasta jooksul kaks meistritiitlit, kuidas ise nendele aastatele tagasi vaatad?
Ütlen ausalt, et need kaks tiitlit on, nagu nad on. Esimene oli vinge, kuna üldse elu esimene Eesti meistritiitel. Mul ei õnnestunud noortes tiitlit võita ega midagi sellist. Teisel aastal enam mingit erilist tunnet ei olnud. Kui laiemalt rääkida, siis mul need kaks aastat võtsid korvpalliisu ära. Punt oli Cramos kihvt ja kõik pingutasid kõvasti, aga minu panus nende edusse oli minimaalne. Muidugi ma oleks tahtnud, et minu roll oleks olnud suurem. Siis oleks uhkem tiitli üle. Ma ei ütle, et päris tühi tunne on, aga sellise minimaalse panusega tiitel liiga palju lõpuks ei tähenda.
Kui keeruline on korvpalluril kaks järjestikust hooaega peamiselt pingil istuda?
See on väga keeruline. Tähtis on, et kui sa isegi ei mängi, siis treener utsitab sind tagant ja oled ikkagi nagu tiimi liige. Minul sellist tunnet ei tekkinud. Tundsin ennast mängijana, kes käib ja teeb trennis kaasa. Peatreener (Donaldas) Kairys on väga hea treener, aga ta oleks võinud ka mulle veidi motivatsiooni lisada. Praegusel juhul mu panus jäigi minimaalseks ning tekkis küsimus, miks ma üldse olen seal.
Aga fännidele läks sinu keeruline saatus südamesse ning mängudel nõuti Sind häälekalt platsile. Kas tundsid ise ka seda tuge?
Ausalt öeldes, kui mängu lähed, siis päris täpselt ei kuule ja ei tunneta seda. Kui mänge hiljem järele vaatasin, siis sain aru, kuidas mulle kaasa elati. Eks vahepeal jääb mulje nagu mingi kloun läheks väljakule, aga olen ka toetajatega rääkinud ning neile päriselt läkski korda. See oli väga tore ning olen seda ka oma suurimatele toetajatele öelnud.
Ütlesid, et korvpallimotivatsiooni ei ole, aga millised sul järgmise hooaja plaanid on?
See motivatsioon taastub! Mul ühtegi pakkumist ei ole veel, aga korvpall on mulle südamelähedane. Mul vahetult pärast hooaja lõppu oli küll selline tunne, et ei taha palli enam kunagi kätte võtta. Need aastad olid minu jaoks ikka päris rängad. Aga need nädalad, mil hooaeg on läbi olnud, on mul vaikselt tagasi tulnud tunne, et tahaks jälle kossu mängida.
Kas järgmine meeskond, kus sa mängid, saab valitud selle järgi, kui palju mänguaega lubatakse?
Kindlasti. Mul ei ole mõtet lihtsalt kuskil edasi istuda. Minu jaoks on isegi 10 minutit juba väga hea. Mulle täiesti sobib see variant nagu (Alar) Varrak mulle lubas, et Eesti liigas mängin 10-15 minutit. Sellega ma olin väga rahul, aga Varrak läks treeneriametist ära. Siis läks minu jaoks kõik allamäge. Tulles tagasi küsimuse juurde, siis mänguaeg on mulle kindlasti oluline, sest vastasel juhul mul pole mõtet seda teha.
Kes olid sinu jaoks Kalev/Cramos need mehed, kes kõige eredamalt meelde jäävad?
Kõik eestlased olid väga lahedad kutid ja aitasid ja õpetasid. Keegi tühja ei karjunud. Aga (Kristjan) Kangur jäi meelde kui mees, kes alati tuli ja rääkis rahulikult. Ta võttis asja mõistlikult ja kui ta tahtis midagi öelda, siis ta ütles, aga tegi seda nii mõistliku tooniga, et sa tahad õppust võtta. Kõik olid lahedad, aga Kanguri ma tooks eraldi välja.
Kas kaks Kalev/Cramo hooaega kuidagi üksteisest erinesid ka sinu jaoks?
Minu jaoks oli lõppenud hooaeg keeruline, kuna teadsin, et mul ei ole üldse võimalust, kuna meil oli 14 mängijat. See tähendas, et mul oli juba trennis raske 5-5 olukordades peale saada. 14 mehega pidi vähemalt kaks olema vigastatud või eemal, (et võimalust saada). Varrak tegi seda, et Eesti liigas lasi põhimeestel puhata ja varumehed mängivad. Viimasel hooajal meil sellist puhkamist väga ei olnud ning kõik 12 meest olid pidevalt rivis ja kaks ülejäänud vaatasid kõrvalt. Me (Tanel) Sokuga vahepeal kahekesi pidevalt istusime. Lõpuks (Janari) Jõesaar läks ära ning võimalused suurenesid. Kui (Tony) Wroten lahkus, siis jäigi meid vaid 12. Aga see oli hooaja nii hilises faasis.
Kui suureks ise pead seda tõenäosust, et sind järgmisel hooajal ikka kõrgliigas mängimas näeb?
Ma ei oska seda öelda. Välistada ei saa, aga ma ju ei tea, kas keegi üldse tahab mind (muigab – toim.). Sellest tuleks alustada.
