fbpx
Close

Kalev/Cramo leegionärid 2008-10: muhedad mehed, kes sõid autoroolis hommikuhelbeid ning süüdistasid kõiges Tanel Sokku

-BC Kalev/Cramo korvpallimeeskond hooajal 2008/09 | Foto: Siim Semiskar

BC Kalev/Cramo võõrmängijatest rääkiva meenutustesarja kolmandas osas paneme veidi tempot juurde ja haukame taas kaks hooaega korraga. Esmalt räägime hooajast 2008/09, kus vahetati välja peatreener, toodi kõigest neli korraliku tasemega välismängijat, kes kõik jäid ka meeskonda kevadeni ning võideti taas Eesti meistritiitel. Maksimaalselt õnnestunuks aga ei saa aastat pidada, kuna pärast edukat põhihooaega Balti liigas, kui play-off’iks saadi kolmas paigutus, kaotati veerandfinaalis Tartu Rockile mängudega 1:2. Ehk mäletavad ka mõned selle loo lugejad kolmanda mängu saatuse otsustanud kaugviset, kus legendaarne Tanoka Beard tabas umbes kümne meetri kauguselt ning tõi Tartule lisaajal võidu 71:68.

Kalev/Cramo peatreeneriks valiti tollel hooajal Uus-Meremaa koondise juhendaja Nenad Vucinic. Samuti Serbias sündinud mees osutus oma eelkäijast Veselin Maticist oluliselt rahulikumaks ja tasakaalukamaks juhendajaks. Uus-Meremaa koondise eesotsas tegutses ta aastatel 2006-2014. Klubitreenerina on ta pärast Kalev/Cramost lahkumist tegutsenud näiteks Türgis (Darüssafaka), Itaalias (Forli ja Avellino Sidigas), Hiinas (Fujian), Liibanonis (Byblos) ning Jaapanis (Kumamoto). Hetkel tegutseb 57-aastane mees Filipiinide rahvuskoondise abitreenerina ning konsultandina sama riigi klubis Meralco Bolts.

“Vucinic oli spetsiifiliselt nõudlik treener. Kui talle midagi ei sobinud, siis tuli alati uuesti alustada. Vabal ajal oli ta muhe ja jutukas. Väga meeldejääv figuur oli,” meenutas Indrek Kajupank Korvpall24 portaali palvel toonast peatreenerit. Tanel Kurbas lisas, et tema Vucinicist eriti midagi muud ei mäleta kui seda, et väga pikad videokoosolekud olid.

Tol hooajal mänginud võõrleegionäridest võib Kalev/Cramo ajaloo üheks huvitavaimaks leiuks pidada üksnes 175 sentimeetri pikkust, kuid kaitses vastastele väga ebameeldivaks osutunud mängujuhti John Linehani. Ka legendaarne Kobe Bryant on ühes intervjuus pidanud Linehani kõige paremaks kaitsemängijaks, kelle vastu tal tegutseda on tulnud. Eesti liigas jäid Linehani keskmisteks näitajateks sel hooajal 13,6 punkti, 3,7 korvisöötu ja 3,6 vaheltlõiget mängu kohta. Kui hooaeg Kalev/Cramos välja jätta, on kogu Linehani profikarjäär möödunud Prantsusmaal.

Ka järgnevatel hooaegadel mängis ta sealsetes tippmeeskondades, hooajal 2009/10 Cholet’ klubis ning seejärel aastatel 2010-2014 Nancy võistkonnas. Linehan valiti koguni kolmel korral Prantsusmaa liiga parimaks kaitsemängijaks. Sealjuures hooajal 2011/12 mängis ta ka Euroliigas ning püstitas Fenerbahce vastu toimunud mängus 15 resultatiivse sööduga liiga rekordi. Statistiliselt jäi Prantsusmaa liigas parimaks hooaeg 2009/10, kus tema keskmiseks jäi 10,8 punkti ja 4,5 söötu mängu kohta. Alates aastast 2015 on Linehan edendanud treenerikarjääri erinevates USA ülikoolides abitreenerina tegutsedes. Alates tänavusest aastast on mehe tööandjaks Saint Joseph’si ülikool.

-Kohtunik Mart Uuehendrik ja John Linehan | Foto: Siim Semiskar

Toonastest Kalev/Cramo eestlastest meenutab Kajupank kõiki ameeriklastest mängijaid siiani sooja sõnaga: “Olin siis noor ja sain nendega väga hästi läbi. Ja võin öelda, et nad olid väga sõbralikud ja lävisid ka teistega. See oli väga hea keemiaga aasta välismaalaste ja eestlaste vahel.”

Tugevalt Eesti korvpallisõprade mällu jäänud John Linehani kohta meenutas Kajupank: “John pakkus mulle trenni minnes küüti, kuna elasime lähestikku. Uskuge või ärge uskuge, aga tema jaoks oli autoroolis väga tavapärane süüa lusikaga kausist hommikuhelbeid piimaga. See kõik toimus seejuures manuaalkastiga masinas. Väga muhe vana oli. Ta ei kartnud vajadusel minna käsipidi kokku vastasvõistkonna kõige suurema mehega, kuigi ise oli temast poole väiksem. Ta hilines tihti, seetõttu hilinesin ka mina.”

Ka Kurbasel on Linehanist peamiselt meeles just maisihelbed ja hilinemine: “Ega ma eriti ei mäleta enam seda aega, aga Linehan jäi päris tihti trenni hiljaks ja sõi autoroolis maisihelbeid piimaga. Meenub veel, et ta tegi trennis viskevõistlustel kõvasti sohki – kui oli vaja kümme punkti saada, siis tema luges kaks, neli, seitse ja kümme.”

Küsisime Kurbase käest, kas Linehan oli siis nii kõva mees kaitses, kui senini legende räägitakse? “Ta suutis üsna hästi survet panna küll ja palli kätte saada, jah. Martin Dorbek rääkis, et ta tegi ka pidevalt vigu ja lõi vastu käsi,” sõnas Kurbas Linehani kohta, kelle keskmine vaheltlõigete näitaja Eesti liigas oli tol hooajal koguni 3,6.

-Nate Fox | Foto: Siim Semiskar

Paljud mäletavad kindlasti ka meie seast 2014. aastal tulistamise tagajärjel traagiliselt lahkunud korvialust jõudu Nate Foxi. 206 cm pikkune keskmängija viskas Eesti liigas 13,1 punkti ja kogus 7,6 lauapalli mängus. Profikorvpalli mängis Fox veel kolm hooaega ja päris heal tasemel – Saksamaa Bundesligas Braunschweigis (7,8 punkti ja 3,8 lauapalli), Prantsusmaa meistriliigaklubis Le Havre (6,8 punkti ja 4,5 lauapalli) ning Belgia meistriliigas Okapi Aalstaris (4,8 punkti ja 4 lauapalli).

“Nate oli minu lemmik teammate ever (parim meeskonnakaaslane – toim.). Ta oli karismaatiline tüüp, kes ei kartnud iga asja kohta öelda kõigile oma arvamust. Tegi nalja ja hoidis emotsiooni. Videoanalüüsides, kui peatreener midagi talle ette heitis, siis Nate leidis alati põhjuse, miks selles olukorras oli tegelikult süüdi Tanel Sokk. See oli selline mõnus nokkimine, aga samas väga hea tiimi keemia tekitamine. Ta polnud sellega kunagi pahatahtlik. Tema hoidis üleval ka pinget Tartu ja Kalev/Cramo vahel, mis oli eriline,” meenutas Kajupank.

Tanel Kurbas mäletas Nate Foxiga seoses samuti muhedat olekut ja naljategemist, aga üks nüanss jäi talle võimsa füüsisega mehe kohta veel eredalt silma: “Nate sõi väga palju igasuguseid tablette ja valgupulbreid.”

Maakera kuklapoolelt kutsus Vucinic meeskonda kaasa oma karjääri jooksul nii Austraalia kui ka Uus-Meremaa liiga MVP-ks valitud ääremängija Josh Pace’i. Kalev/Cramos jäi tema keskmiseks saagiks 9,6 punkti ja 4,5 lauapalli mängus. Oma karjääri jätkas ta samuti lõunapoolkeral, peamiselt Uus-Meremaa klubides, aga näiteks hooajal 2013/14 mängis ta ka Austraalia meeskonnas Townsville Crocodiles. Seal viskas ta 14,9 punkti mängus ja võttis 5 lauapalli. Uus-Meremaa liigas jäi ta punktisaak hooaegade keskmisena lausa 20 kanti ning lauapallide arv üle seitsme mängu kohta. Ka Josh Pace on pärast mängijakarjääri lõppu korvpalli juurde jäänud, kui alustas kohe pärast tossude varna riputamist Pepperdine’i ülikooli naiskonnas abitreenerina. Viimased kaks aastat on ta töötanud Western New Mexico ülikooli naiskonna peatreenerina.

Kui Pace’i kohta Kurbasel midagi spetsiifilist pikki aastaid hiljem ei meenu, siis Kajupanga iseloomustusest saame aru, miks see nii on. “Josh oli vaikne ja rahulik tüüp. Ta ei tahtnud esiplaanile tõusta, aga näitas mängudes oma vajalikkust väga hästi. Ta oli muhe vana, kes hoidis madalat profiili. Pärast Kalev/Cramo aastat Josh ikka kirjutas ja uuris Eestis toimuva kohta,” sõnas Kajupank.

-Kevin Lyde | Foto: Siim Semiskar

Sügise teises pooles toodi korvialust kindlustama 206 cm pikkune ja 122 kilogrammi raskune Kevin Lyde. Kalev/Cramos jäid tema keskmiseks 9,4 punkti ja 6,4 lauapalli mängu kohta. Pärast Eestist lahkumist tegi ta veel ühe korraliku hooaja Saksamaa Bundesligas, Bremerhaveni klubis, kus ta saagiks jäi 7,6 punkti ja 3,5 lauapalli. Aasta hiljem proovis ta veel korra kätt Argentina klubis Boca Juniors ning kahes G-liiga klubis (Sioux Falls Skyforce ja New Mexico Thunderbirds), kuid kõigis neis jäi tema roll episoodiliseks ning seejärel lõpetas suur mees karjääri.

Hiiglasemõõtu Lyde’i kohta sõnas Kurbas: “Kevin oli ‘natuke’ pekine, aga liikus hästi ja oli alati rõõmus.” Kajupank lisas: “Ma polnud vist elus nii suurt inimest varem näinud ja seda igas mõttes – pikk ja lai. Tänasel päeval ma ütleksin, et ta vorm polnud ideaalne, aga kui oleks olnud, siis tunduks see päris hirmutav. Ta kinkis mulle palju kraami, kui koju sõitis. Näiteks Xboxi ja hunniku mänge.”

Hooajal 2008/09 olid Kalev/Cramos Eesti korvpalluritest Kristjan Kangur, Rait Keerles, Tanel Kurbas. Gregor Arbet, Indrek Kajupank, Tanel Sokk, Valmo Kriisa, Viljar Veski ja Rain Raadik.

Hooajaks 2009/10 jõudis aga majanduskriis meeskonda täies mahus kohale ning eelarvet tuli oluliselt kärpida. Samal hooajal pidas Kalev/Cramo oma esimesed mängud VTB Ühisliigas. Peatreener Nenad Vucinic oli sunnitud meeskonnast mõningate hilisemate lahkhelide saatel lahkuma. Seejärel võttis ohjad esmakordselt enda kätte Alar Varrak ning abitreeneriks toodi ka Tiit Sokk. Ühisliiga esimesel hooajal olid kaheksa meeskonda jaotatud kahte alagruppi, Kalev/Cramo sai mängida Moskva CSKA, Kaunase Žalgirise ja Mariupoli Azovmashiga. Vastu tuli võtta kuus kaotust, neist suurim 39 ning väikseim 13 punkti suurune. Ebaõnnestus ka kohaliku meistriliiga hooaeg, kus tuli leppida pronksiga.

-Charron Fisher | Foto: Siim Semiskar

Välismängijaid käis sellel hooajal meeskonnast läbi päris mitu. Liidriks kujunes mõneti ebastandardne 195 cm pikkune Charron Fisher. Kuigi ta oli üles antud kui tagamängija, täitis ta Kalev/Cramos pigem korvialuse mehe rolli. Kui Ühisliigas jäi tema keskmiseks 12 punkti ja 4 lauapalli, siis Eesti liigas lausa 23,7 punkti ja 8,6 lauapalli. Pärast Eestist lahkumist veetis ta mitu hooaega Küprose klubides (AEK Larnaca ja APOEL) ning pooliku hooaja ka Liibanonis. Paraku täpsemat statistikat Küprose liigast leida ei ole.

Fisheri kehaehitus oli väga võimas ning kõrvalt vaadates tundus, et lisaks lihastele oli mehel ka omajagu ülekilosid. Tema kohta levib korvpallifännide hulgas legend, et Fisher ise olevat nende ülekilode jutu peale mängusärgi üles tõstnud ja näpuga oma selgelt püksivärvlist ettepoole punnitavale kõhule viidanud ja kinnitanud, et see kõik on puhas lihas. Kas see ka päriselt nii juhtus, seda kinnitada ei oska, aga tundub usutav küll.

Suure talendina toodi nii-öelda otse ülikoolist meeskonda ka USA-s sündinud Nigeeria päritolu lühikesekasvuline (180 cm) korvikütt Josh Akognon. Kuigi tema talent tol hooajal Kalev/Cramo meeskonnas täies mahus ei avaldunud, siis keskmiselt 14 punkti Ühisliigas ja 15,6 punkti Eesti liigas on igati korralikud numbrid.

Oma pika ja kireva karjääri jooksul on Akognon jõudnud väljakule pääseda ka NBA-s, kui hooajal 2012/13 jooksis ta kolmes mängus platsile Dallas Mavericksi eest ning viskas oma karjääri jooksul unistuste liigas kokku 5 punkti. Lausa kuuel hooajal on ta esindanud erinevaid Hiina klubisid (Shenzhen Aviators, Liaoning Leopards, Qingdao Eagles, Guangzhou Long Lions, Jilin Northeast Tigers) ning seal ta visetega ei koonerdanud, parimatel hooaegadel küündis tema keskmine punktisaak mängus üle 30 punkti. Paralleelselt Hiina karjääriga mängis ta ka mitmes G-liiga klubis, kus näiteks Cleveland Charge’i eest viskas ta 16 punkti mängus.

-Rait Keerles, Josh Akognon ja Marko Riis | Foto: Siim Semiskar

Karjääri teise poolde jäid aga ka mitmed hooajad tugevates Euroopa klubides, hooajal 2014/15 esindas ta näiteks Serbia klubi Belgradi Partizani, seejärel Sassarit Itaalias, Baskoniat Hispaanias, Vilniuse Rytast Leedus ning veel kahte Hispaania klubi – Tenerifet ja Fuenlabradat. Statistiliselt oli tema parim hooaeg Itaalias, kus kogunes keskmiselt 17,3 punkti mängus. Mees on väljakule pääsenud ka Euroliigas ning esindanud 2016. aasta Rio olümpiamängudel Nigeeria koondist, visates 15 minuti jooksul 10,6 punkti mängu kohta.

Fisheri ja Akognoni kohta palusime kommentaari tol hooajal Kalev/Cramo rotatsiooni pääsenud Marko Riisilt. “Fisher oli nagu “vaese mehe” Zion Williamson – ebareaalne põrge sellise keha kohta. Akognon oli väike ja kiire. Kui temani pall jõudis, siis teadsid juba, et võid kaitsesse tagasi minna. Kuigi enamjaolt mängis ta mängujuhi positsioonil. Kusjuures see kaitsesse tagasi minemine kehtis ka Fisheri kohta,” muigas Riis.

Tanel Kurbasel on too hooaeg täielikult justkui mälust pühitud ning ainus asi, mis meelde tuleb on see, et Akognon olla Leedust pärast mängu ilma pesemas käimata higisena bussi tulnud ja tagasi Eestisse sõitnud. “Ma ei tea, miks ta nii tegi, aga ameeriklased üldiselt ei käi väga meeleldi riietusruumis pärast trenne ja mänge pesemas,” kommenteeris Kurbas täpsustava küsimuse peale.

Värvika taustaga oli ka 210 cm pikkune keskmängija Kennyetta “Kopamees” Johnson, kes oli samuti oma karjääri jooksul mänginud mõned mängud NBA-s Miami Heatis. Talvel meeskonnast lahkunud hiiglane jõudis Eesti liigas koguda keskmiselt 6,3 punkti, 4,4 lauapalli ja 2,3 blokeeritud viset mängus. Tema edasisest karjäärist aga märkmeid leida ei ole. Hooaja lõpuks toodi korvialust tugevdama 209 cm pikkune keskmängija Kevin Owens. Tema aga jättis pigem mõnusa ja laia silmaringiga maailmaränduri kui tõsise korvpalluri mulje, kuigi kohalikus liigas kogus ta 6,6 punkti kõrval igati soliidsed 8,4 lauapalli. Ka tema edasisest karjäärist infot leida ei ole.

scroll to top