Tagasivaatav artikliseeria BC Kalev/Cramo leegionäridest on jõudnud neljanda osani ja aastatesse 2010-12, kus selgelt olid kogu kodust korvpalli pitsitamas hiljutise suure majandussurutise järelmõjud. Seetõttu olid just need hooajad Kalev/Cramo ajaloos ühed vähesed, kus igas mõttes kandsid põhiraskust Eesti oma mängijad – meie parimad olid enamuses kodumaal mängimas ning ka statistiliselt tõusti mitmel juhul klubisiseselt tähtsamate kategooriate liidriteks. Küll aga astusid just nendel aastatel pildile kaks võõrmängijat, kes jäid Eestisse pikemalt pidama ning on ennast kirjutanud täielikult kohalikku korvpallifolkloori ning (vähemalt) ühel juhul talletatud ka laulu sisse.
Aga esmalt võtame luubi alla hooaja 2010/11, kus BC Kalev/Cramo tõi meeskonna peatreeneriks Aivar Kuusmaa. Tiim jäi, nagu juba öeldud, toetuma peamiselt eestlastest mängijatele ning võideti taas ka Eesti meistritiitel. Just 2011. aasta kevadel algas esimene pikem kohalikus liigas domineerimise periood, kus meistritiitel toodi koju järjest neljal korral. Samuti jätkati mängimist VTB Ühisliigas. Seekord oli liigas kaks kuueliikmelist alagruppi ning Kalev/Cramo teenis üheksa kaotuse kõrval ka oma ajaloo esimese võidu, kui alistati poolakate Asseco Procom.
Huvitaval kombel oli just selle kirjatüki jaoks seni kõige keerulisem saada endistelt meeskonnakaaslastelt meenutusi. Kõige paremini võttis meie teele ette tulnud raskused kokku 2010/11. hooajal Kalevis kindlaks rotatsioonimängijaks olnud tagamees Kristo Orula: “Mõtlesin natukene, aga eks aega on palju mööda läinud ja ega ma suurt ei mäleta ega oskagi nende meeste kohta eriti midagi öelda. Mingeid värvikaid seikasid ka ei meenu. Kõik olid normaalsed vennad, nagu kossumehed enamjaolt ikka.” Aga hakkame otsast siiski minema, sest mõningaid taustajutte ja meenutusi õnnestus meil siiski koguda.
