fbpx
Close

REISIKIRI | Ema Teresa ja imeodav toit ehk kuidas Eesti fännid suitsusest Skopjest võitu käisid toomas

Avatar
-Eesti korvpallikoondis Põhja-Makedoonias | Foto: Tarmo Treimann

Väike seltskond Eesti Korvpallisõprade Seltsi liikmeid ja teisi korvpallisõpru otsustas selle aasta veebruaris Eesti koondisele kaasa elama minna. Kuna esimeseks vastaseks oli Makedoonia, siis viis meie teekond Skopjesse. Tagantjärele on seda hea meenutada ning rõõmuga jagan mõningaid hetki sellest reisist ka siin.

Eellugu

Korvpallisõbrad on koos koondisega selle seltskonna raames ringi reisinud juba alates 2001. aasta Türgi EM-ist ning ilmselt on Eesti Korvpallisõprade Seltsi erinevatel liikmetel ühiselt läbi käidud suur osa Euroopast. Minu enda kogemused fännireiside osas nii mitmekesised ei ole, kuid siiski on käidud mitmes paigas – korduvalt muidugi Lätis, aga lisaks olen sattunud mänge kaema Rootsi, Hollandisse, Horvaatiasse, Gruusiasse ja nüüd ka Põhja-Makedooniasse. Ka reisimise formaat on ajas tublisti muutunud. Horvaatiasse läksime näiteks aastal 2006 bussiga. See oli tõesti pikk ja mälestusväärne reis, mis viis meid läbi ka Lätist, Leedust, Poolast, Slovakkiast, Ungarist ja Sloveeniast. Hiljem on käidud pigem lennukiga, aga osad huvilised on ette võtnud ka autoretki. Kui varem pandi kogu pakett kokku seltsi poolt, siis viimasel ajal on pigem läbi räägitud ühine aeg ja vahel ka hotell ning igaüks leiab lennud ja broneerib ööbimise ise. Kõik see on tänapäeval tohutult lihtsaks ja mugavaks muutunud. Küllap sellega on nagu ikka – paljudele, ka mulle endale, selline korraldus väga sobib, aga ilmselt on ka neid, kes eelistaks tulla otsast lõpuni korraldatud reisile.

Skopjesse minekus polnud midagi väga keerulist. Lennud sai võetud ümberistumisega Varssavist. Sel hetkel, kui piletid soetasin, maksid need mõnikümmend eurot üle kahesaja edasi-tagasi sõidu eest. Minna kolmeks ööks sobis nii lennuplaanidega, kui tundus ka meile endile mõistlik aeg – kodumänguks Itaalia vastu võiks ju tagasi olla. Hotellid on Skopjes samuti igati soodsad, oleme leidnud kõrge reitinguga päris linna keskel asuvas neljatärnihotelli, kus kolmeks ööks kahene tuba maksab ca 200 eurot kokku. Aga ööbimised suurepärase asukohaga korralikus kolmetärnihotellis on võimalik saada kolmeks ööks ka veidi üle saja eest toa kohta. Pean tunnistama, et korvpallimäng ei ole ainus asi, mis taolistele reisidele kutsub. Selle kõrval on väga huvitav tutvuda erinevate riikide ja linnadega, käia läbi olulisemad vaatamisväärsused ning kindlasti nautida kohalikke sööke ja jooke. Ka hea seltskond ja unustamatud naljad on see, mis alati meelitavad. Selle kõrvalt on aga alati tark jätta aega ka kas üksinda või kahe-kolmese seltskonnaga kohaliku elu-oluga tutvumiseks.

Sellel korral on minu põhiliseks lahingpaariliseks vana sõber Margus, kes eelkõige on tuntust kogunud vapra jalgrattamatkajana. Paar suve tagasi tegi ta jalgrattal veidi vähem kui 100 päevaga tiiru ümber Läänemere ning õige pea läheb ta Sikkimi (India) kaudu kaherattalise seljas vändates Himaalaja mägede pakutavat nautima. Aga lisaks korvpalli jälgimisele oleme ühiselt käinud ka jalgpallimängudel ning näiteks tema ümber Läänemere reisi raames õnnestus meil koos mõned päevad Berliinis kergejõustikku EM-i kaeda, mina küll reisisin traditsiooniliselt lennukiga.

Korvpallist rääkides peab tunnistama, et meie uuenduskuuri läbinud koondis, kuhu on kaasatud päris palju noori talente, on minu jaoks isiklikult viimaste aastate üks atraktiivsemaid. Alati on põnev näha, kuidas uus peatreener hakkama saab ja millist mängu koondis tema käe all mängib. Vastasseis Põhja-Makedooniaga tundub olevat väga põnev, otsest eelist võõrsilmänguks ei oskagi kellelegi anda.  See, kuidas mäng läheb, on täiesti ennustamatu. Ühelt poolt on meil endil üsnagi noor meeskond uue treeneri käe all ja kui mäng mõnusa tundega käima läheb ja visked kenasti tabavad, ollakse võimelised päris muljetavaldavaks esituseks. Samas on kõik need tunnused väga selgeks riskikohaks, et alati ei pruugi kõik õnnestuda. Oma mõju võib olla ka kõige kogenuma mängujuhi Sten Soku puudumisel. Balkani päritolu meeskondade esitlus oma kodus sõltub samuti väga palju emotsioonidest. Kui kodupubliku ees hoog sisse saadakse, siis võib olla neid võimatu peatada ükskõik kellel. Pikemaaegsetel korvpallisõpradel on kindlasti meeles veel 2007. aastal Skopjes saadud suur saun (tulemusega 50:95). Samas erilisi staare hetkel vastasel ei ole, meeskonna mäng saab keerlema ilmselt kahe Hispaania kõrgliiga mehe Nenad Dimitrijevici ja Shayne Wittingtoni ümber. Ja tõenäoliselt on oluliseks lüliks ka vanameister Vojdan Stojanovski. Seega pole mõtet enne mängu suuri ennustusi teha ja tuleb lihtsalt huviga oodata, mida see kohtumine meile toob.

Esimene päev, kohalejõudmine

Fännid Varssavi lennujaamas mänguks valmistumas | Foto: Tarmo Treimann

Päev algas varakult, äratuskell helises juba kella nelja paiku, et jõuaks kenasti hommikul kuue ajal Varssavi poole startivale lennukile. Lennujaama oli kogunenud kokku kaheksa korvpallisõpra, üheksas tuli otse Türgist ning liitus meiega õhtupoolikul. Sedapuhku mitte just üleliia suur hulk rahvast, aga siiski mõnus reisiseltskond. Varssavi lennujaamas tuli lendu Skopjesse oodata päris mitu tundi. Sai tellida hädavajaliku hommikusöögi ja osad fännid asusid ennast juba õigele lainele häälestama. Lennul Skopjesse sai üks meie fännidest jutule samal eesmärgil Põhja-Makedooniasse lennanud Postimehe spordireporteriga. Esimese asjana uuriti noormehelt muidugi viisakalt “Do you speak English?”. Siiski lepiti varsti hoopis emakeelses vestluses kokku ning fännidest ilmus Postimehe veebiväljaandes lugu.

Kohaliku aja järgi kella ühe paiku päeval olimegi kohal ja oli vaja saada hotelli. Olin küll tellinud muidu igati soliidse mulje jätnud hotellilt transfeeri viiele ehk kaks autot, aga paraku meile vastu tulnud noormees neid autosid kusagilt ei leidnud. Osa meist oli ta seega sunnitud hotelli sõidutama hoopiski päevinäinud Berlingoga, mis ilmselgelt oli pigem ette nähtud töösõitudeks, kui klientide sõidutamiseks. Teine osa seltskonnast pidi võtma takso ja ega lõpuks ei selgunudki, milles asi, raha vähemasti ära jäänud transfeeri eest maksma ei pidanud. Mis teha, reisil olles tasub säilitada avatud meelt ja valmisolekut ootamatusteks.

Kohale jõudes esmalt kiire valuutavahetus ning siis andis tühi kõht tunda ja sõber Margusega seadsime sammud sealsamas lähedal asuvasse Gradska Kafeana nimelisse söögikohta. Tagantjärgi hinnates kõige mõnusam toidukoht Skopjes, kuigi häid elamusi sai ka mujalt. Eriti kiidan nende Shopsko salatit. Igatahes imeodava hinna eest õnnestus saada enam kui korralik kõhutäis ning oligi aeg linnas ringi vaadata.

Esmalt tegin endale kohaliku mobiilikaardi mobiilse andmeside jaoks. Kellel plaan tulevikus Põhja-Makedooniasse sõita, siis tasub igal juhul arvestada, et Euroopa Liitu mittekuuluva riigina on seal mobiilse internetiga meie operaatorite kaarte kasutades asi päris kesine. Minu operaator pakkus 7 euro eest päevas 50MB suurust paketti, mis on ilmselgelt ebapiisav. Seega võtsin umbes sama summa eest kohaliku operaatori kaardi, mis sisaldas 2GB mobiilset internetti terveks nädalaks.

Seejärel oli aeg tutvuda Skopje kesklinnaga. Tegemist on Põhja-Makedoonia pealinnaga ja ühtlasi riigi suurima linnaga, kus elab ca 570 000 elanikku (üle neljandiku kogu riigi rahvastikust). Linn asub mägede vahel orus Vardari jõe kaldal. Skopjest on leitud 6000 aasta vanuse nooremast kiviajast pärit asula jäänuseid. Antiikajal kandis linn nime Scupi. Linn on kuulunud muuhulgas Vana-Kreeka Paeonia ja Dardaniani kuningriikide koosseisu, pikalt on seda piirkonda valitsenud Vana-Rooma ja Bütsantsi impeeriumid. Keskajal on linn olnud serblaste ja bulgaarlaste valduses ning aastatel 1392 kuni 1912 kuuluti Osmanite impeeriumi koosseisu. Hiljem on kuulutud muidugi ka Jugoslaavia koosseisu ning iseseisvaks sai riik aastal 1991. Jugoslaavia kodusõjast jäi see riik küll õnneks puutumata, kuid 2001. aastal läks siiski päris tuliseks, kui tuli tegeleda Kosovo sõja eest põgenenud albaanlastega. Põhja-Makedoonia elanikest on albaanlasi 2002. aasta seisuga ca neljandik.

Tänane Skopje kesklinn jätab kindlasti vastuolulise mulje. Ajaloolistest mälestusmärkidest on tuntuimad keskaegne Skopje kindlus, vanalinn (old bazaar) ja Vardari jõesti üle viiv kivisild. Uuemal ajal on kesklinna ehitud sadade suuremate ja väiksemate kujudega, mis kõik kuhjatud kesklinna piirkonda ja mille keskel peaväljakul kõrgub 2011 aastal valminud 24 meetrine Aleksander Suure ratsamonument. Samuti on viimasel kümnendil ehitatud väga kalli raha eest suur hulk uusi antiikses stiilis, sammastega ja marmorist hooneid. Lisaks on 2012. aastal ehitatud teadmata põhjusel ilmselt Pariisi eeskujul oma truimfikaar.

Esimese jalutuskäiguga jõudsimegi tutvuda vanalinna, keskväljaku ja seal asuvate skulptuuridega ning jaludada mööda jalakäijate silda üle Vardari jõe. Esmamulje linnast oli ikkagi sümpaatne. Ajalooline osa on väga huvitav, linnal on oma nägu ja aura, turiste on üsna vähe. Kujude üleküllus on ühekordsele külalisele pigem huvitav ja omanäoline, samas saan aru, kui kohalikud selle üle nii õnnelikud pole. Vajadus ehitada uusi ja uhkeid antiikse välimusega hooneid ja panna püsti kohalik triumfikaar jääb küll pehmelt öeldes arusaamatuks, aga omapärase avaliku ruumi kujundavad nad kindlasti.

Pärast kõike seda oli aeg veidi hotelliruumis jalga puhata ning ühineda ülejäänud seltskonnaga, et minna õhtul avastama Skopje kesklinnas asuvaid erinevaid söögikohti. Näiteks istusime mõni aeg populaarses toidukohas Kollektiv, kus pakutakse head valikut käsitööõlut ja kus proovisin kohalike poolt tehtud pitsat.

Teine päev – mäng

Aleksander Suure kuju Skopjes | Foto: Tarmo Treimann

Neljapäev ootas meid kõige külmema ja vihmasema ilmaga. Seega tundus mõistlik pärast hommikusööki teha hotellitoas veel paaritunnine uinak, et puhata välja eelmisest väsitavast, üsna pikast ja varast ärkamist ning pikki lennutunde sisaldanud, päevast. Lõuna paiku võtsime Margusega siiski jalad kõhu alt välja ja läksime esmalt tutvuma ilmselt kõige tuntuma Skopjest pärit inimese sünnipaigaga. Ei, ma ei räägi muidugi Aleksander Suurest, kes sündinud Kreeka aladel, vaid hoopis Ema Teresast (1910-1997). 2016. aastal Rooma paavsti poolt pühakuks kuulutatud ja 1979. aastal Nobeli rahupreemia saanud katoliiklik nunn veetis suurema oma elust Indias. Kuid kohas, kus asus tema sünnimaja, on nüüd avatud väike muuseum, milles saab ülevaate tema elukäigust. Lisaks sai pilk peale visatud kohalikule truimfikaarele ehk Skopje väravatele ja jalutatud üle kujudest palistatud kivisilla.

Oligi käes aeg teha taas külluslik lõuna Gradska Kafeanas ning õige pea hakkasime fännidega kogunema, et seada end mänguks valmis. Mängueelseks soojenduseks kogunesime Boris Strajovski nimelise spordihoone lähedasse kohta nimega Balkanika Rustikana. Erilise rahvarohkusega see koht küll ei hiilanud, näiteks kohalikke fänne seal näha polnud, kuid külalistele pakutav oli igati aus.

Eesti koondis| Foto: Tarmo Treimann

Mäng, mis seal salata, pakkus suurepärase elamuse. Fännid said väga head istekohad, otse oma meeskonna pingi taga. Lisaks meie üheksasele seltskonnale, olid seal mõned sinistes särkides inimesed veel, eelkõige võis ära tunda korvpalliliidu inimesi. Kuna fänne just väga palju ei olnud, siis pidid olemasolevad kõvasti pingutama, et ennast mängijatele kogu kohtumise kuuldavaks teha. Loodetavasti õnnestusime. Vastaste fännid tõelist põrgulärmi korraldada ei suutnudki, esimesel poolajal tabas nende suurim vilekoor hoopis kodumeeskonda. Teisel poolajal said kohalikud pallurid muidugi kohati ka oma fännide lärmakat kaasaelamist nautida. Samas mingit ohtu enda turvalisusele korvpalliplatsi ümbruses me küll ei tajunud.

Mäng ise oli muidugi kirglikku kaasaelamist väärt, alustasime hästi ja suurepärane teine veerandaeg viis emotsioonid lakke. Mängiti head võistkondlikku ning agressiivset mängu ja kaitses pingutasid kõik mehed kõvasti. Teine poolaeg kujunes muidugi raskemaks, aga Kristian Kullamäe, Siim-Sander Vene ning Kristjan Kitsingu korvid tähtsatel hetkedel hoidsid vahe soliidsena ning sellises olukorras pole just raske omadele kogu hingest kaasa elada. Suur tunnustus meeskonnale ja peatreenerile, et võõrsil üsna raske pähkel suudeti katki hammustada. Meie eeliseks oli ehk ka see, et kui vastastel oli enam-vähem teada kolm kindlat liidrit, kellele keskenduda, siis meie pink on üsna ühtlane. Vene on kõrgemal tasemel välisklubis mängiva mehena teadagi üks ohtlikumaid ja viskab oma punktid tavaliselt ikka ära, aga kes tema kõrval särab, on üsna ettearvamatu. Seekord oli Kullamäe päev. Aga rünnakul on valmis mõnel teisel päeval kindlasti põhiraskust kandma Janari Jõesaar, Kristjan Kitsing, Rain Veideman ja ehk keegi veel, näiteks Henri Drell.

Mängujärgse meeleolu üle muidugi kurta midagi pole. Esmalt astusime veel korra läbi samast söögikohast, kus enne mängu kogunesime. Istusime hetkeks maha, et mängu analüüsida ning sealt sõitsime taksodega kesklinna võidu üle rõõmustama.

Kolmas ja neljas päev – tutvumine vaatamisväärsustega ja kojusõit

Kirjatüki autor Vodno mäel | Foto: Margus Tali

Reedeks, kui nii-öelda vabaks päevaks, sai aegsasti tellitud ekskursioon Skopje ümbruskonna suurimate vaatamisväärsustega tutvumiseks. Reisikavas olid Vodno mäe otsas asuv Milleeniumi rist ning Matka kanjon. Enne pikemat bussisõitu jõudsime veel vaadata Skopje kindlust ning piiluda nendesse vanalinna tänavatesse, kuhu varem ei jõudnud. Kindlus näeb väljast uhke välja, aga seestpoolt midagi väga erilist pole. Siiski avanevad kindlusest ja kindluse juurest päris head vaated linnale. Igas suunas ümbritsevad linna suurejoonelised mäed.

Ekskursioonile läksime meie seltskonnast Margusega kahekesi. Ringsõit sai ette võetud suhteliselt korraliku väikebussiga, kus lisaks bussijuhile ja sõbralikule giidile veel üks noorpaar Soomest.Tutvumisringil sai muidugi mainitud, et meie Soomega oleme naabrid (ja üsna sõbralikud naabrid). Sellele infole järgnes giidi emotsionaalne soolo selle kohta, mida makedoonlased oma naabritest arvavad. Sõnades jäi vahva härra muidugi soliidseks, aga ilmet ja kehakeelt vaadates oli aru saada, et päris lihtsad sealkandis need asjad ei ole.

Vaated, mis Vodno mäe otsast avanevad, on muidugi vapustavad. Mäe kõrgus on 1066 meetrit merepinnast ning sinna saab sõita suurepärast elamust pakkuva köisraudteega. Võimalik on nautida vaadet nii Skopje linnale kui ümbruskonna loodusele ja mägedele. Mäenõlvadel võis soovi korral katsuda isegi veidi lund. Mäe tipus kõrgub 2009. aastal valminud 66-meetri kõrgune Milleeniumi rist. Seda risti on tegelikult ka linnast vaadates pea kõikjalt näha. Igatahes suurepärane koht nii jalutamiseks, vaate nautimiseks kui piltide tegemiseks.

Järgmisena külastasime piirkonna vanimat kloostrit, Gorno Nerezi külas asuvat at St. Pantelejmoni kirikut. See väike ehitis on pärit 12. sajandist ning samal aastasajal olid maalitud ka osaliselt säilinud kaunid freskod. Lõpetuseks siis muidugi suurepärane Matka kanjon. Sealse looduse nautimiseks valisime tunniajalise paadimatka. Vaated olid suurepärased ja paadisõidu ühe osana õnnestus külastada ka Vrelo koobast. Selle koopa kaudu saab üli sügavasse maa-alusesse järve, mis on veel  tänaseni lõpuni uurimata. Seni on tuukritel õnnestunud pääseda maksimaalselt 280 meetri sügavusele, kuid milline on tegelik maksimaalne sügavus, seda ei tea täna veel keegi. Koopas ootas meid vahva ja karismaatiline vanemast härrast giid, kes lasi koobastes kõlada oma lauluhäälel. Pärast koos meiega paati istudes läks ta poolel teel maha seal, kus järve ääres olid ootamas väike punane telk ning võrkkiik.

Matka kanjon | Foto: Tarmo Treimann

Tuurilt jõudsime tagasi juba üsna õhtul, oligi aeg keha kinnitada kohalikus Iiri pubis ning seejärel vaadata hotelli lobbys erinevaid reedeõhtuseid korvpallimänge. Sattusime vaatama ka lätlaste õnnetut viimast veerandaega Bosnia-Hertsegoviina vastu, kus esimene korv saadi pea kaheksaminutilise mängu järel. Lätlased olid selleks ajaks maha mänginud kolmanda veerandi lõpuks välja võideldud 7-punktilise eduseisu. Kodus mänginud Kalev/Cramo peatreeneri Roberts Štelmahersi hoolealused jäid umbes kaks ja pool minutit enne mängu lõppu hoopis ise seitsme punktiga taha. Seejärel alustasid lõunanaabrid veel marulist lõpuspurti, kuid kahjuks tuli leppida ikkagi ühepunktilise kaotusega. Pärast mänge sai õhtu lõpetatud kohalikus rockibaaris Garson, kus sai näha, kuidas kohalikud elanikud reede õhtut veedavad.

Viimasest päevast suuremat rääkida pole. Otsustasime lõunani nautida hotelli pakutavaid mugavusi, tegime siis keskväljaku ääres korraliku eine ning sõitsine taksodega väikesesse ja üsna inimtühja Skopje lennujaama. Tagasisõit kulges suuremate vahejuhtumiteta ja sujuvalt.

Kokkuvõte

Kui küsida, kas tasub Skopjesse minna või mitte, siis mina kindlasti soovitan minna. Linn on ilus ja omanäoline. Mina tundsin ennast seal igati turvaliselt. Oli küll tüütuid päikeseprillide müüjaid ja pealetükkivaid kerjuseid, kuid tõesti ainult üksikuid. Muidugi, kui ise teadlikult ekstreemsemaid elamusi otsida, siis võib neid ka leida. Inimesed on üldiselt siiski sõbralikud, kuid Ida-Euroopale omaselt pigem mitte üleliia avatud ja pisut reserveerituma olekuga. Teatud euroopalikke suundumusi õhkkonnas küll oli, kuid meiega võrdlust tuues ollakse selles osas pigem üheksakümnendates. Erilisi turistide horde ei olnud, kuid vähemalt kesklinnas rääkisid kõik teenindajad korralikku inglise keelt ning teeninduskultuur oli tasemel. Söögid ja joogid olid muidugi väga maitsvad ja hinnad äärmiselt taskukohased. Kohalik toit väärib igati tutvumist ja ca kümne euro eest inimese kohta saab laua toidust ja joogist üsna looka. Hotell, kus viibisime, oli ka suurepärase asukohaga ja nii sisustuse kui teeninduse poolest tipptasemel, samas igati taskukohase hinnaga. Kesklinn väärib kindlasti tutvumist, aga veelgi enam soovitaksin külastada lähimaid vaatamisväärsusi, eelkõige Vodno mäge ja Matka kanjonit.

Suurimaks miinuseks minu jaoks oli see, et suitsetatakse kõikjal ja tossavad peaaegu kõik. Mõnes söögikohas istumise tagajärjena tuleb kõvasti suitsuhaisu järgi lõhnavate riietega igal juhul arvestada. Samas, seda enam oskad väärtustada seda, et Eestis oleme selle kombe sisuliselt unustanud. Täpsemalt järele uurides tundus üsna uskumatuna, et see muudatus viidi sisse alles 2007. aastal, mälu järgi oleks pakkunud seda aega ca 5 aastat varasemaks . Millega veel arvestada – nagu öeldud, mobiilne internet on Eesti SIM kaardiga kasutades üle mõistuse kallis, tasub osta kohalik kaart. Samuti tuleb arvestada, et ei Bolt ega Uber Skopjes ei toimi ning taksosõidu osas tuleb teada kohalikke usaldusväärseid ettevõtteid või hoopis paluda mõnes soliidsemas kohas endale mõistlik takso tellida. Tuleb tunnistada, et eelmisel aastal nii Krakowis kui Tbilisis ringi liikumiseks oli Bolt väga suureks abiks, seega selles osas oli veidi ebamugavam. Sellel korral ei jõudnud tutvuda Deber Maalo linnaosa ning sealsete söögikohtadega, aga kui kunagi peaks veel Skopjesse sattuma, siis tahaks sinna kindlasti jõuda.

Pärast reisi oli aeg valmistuda mänguks Itaaliaga. Panin siia kirja ka oma mängueelsed mõtted. Saab olema raske kuid huvitav vastasseis. Vastastel suuri staare pole, aga koosseis meile sarnaselt väga ühtlane. Mehi, kes võivad ohtlikud olla, on päris mitu. Sarnaselt Eestile mängitakse pigem kiiremat, agressiivsemat ja kaugvisetele põhinevat mängu. Tõenäoliselt vastastel korvi all väga suurt ülekaalu ei ole. Itaalia kindel võit Venemaa vastu oli mõneti üllatav ja kindlasti muljetavaldav, aga samas ega ka meie idanaabrite koondise koosseis midagi väga erilist polnud. Ilmselt räägib Itaalia kasuks täna eelkõige veidi kvaliteetsem mängijate valik, meie eeliseks peaks aga olema täismaja kodupublikut, kes loodetavasti häälekalt kaasa elavad. Meeskonna sisekliima tundub olevat hea, mängijad valmis võitluslikuks ja agressiivseks mänguks ja peatreener Jukka Toijala jättis esimeses mängus samuti väga hea mulje. Loodame põnevat mängu*.

* Nüüd on muidugi ammu juba teada, kuidas Eesti – Itaalia kohtumine kulges.

scroll to top
Inline
Inline