NBA esimese hooaja esimeseks mänguks polnud üks mu armsatest vanavanematest veel sündinudki. 75 aastat on NBA karussell USA-s keerelnud ja 75 aastat pärast NBA esimest hooaega võib õigustatult küsida – kas järgmised 15-25 aastat kuuluvad hoopiski Euroopa, mitte USA mängijatele?
NBA rahvusvahelistumine võttis aega enam-vähem neli kümnendit. Kuni 1990-ndate alguseni polnud Nõukogude Liidu ja Jugoslaavia võimualasse jäänud sportlastel soodsaid võimalusi purjetada üle Atlandi ookeani – ja kes siis ei teaks, et just Balkani piirkondadest ja NSVL-ist tulid helgete ajude ning eeskujuliku sitkusega mängijad.
Lääne-Euroopa ja Lõuna-Ameerika mängijad, näiteks Brasiilia korvpallilegend Oscar Schmidt, olid NBA osas ettevaatlikud teistel põhjustel. Esiteks ei saanud mängijad veel 80-ndatelgi NBA-st oluliselt rohkem raha kätte kui Euroopa liigadest. Onu Robert McPardi (kes lugenud Miki Hiire koomikseid, see teab) väärilised rahamäed saabusid NBA-sse spordi- ja popikooni Michael Jordani ajastu algusega. Määravateks takistusteks olid veel NBA kui spordiliiga kesine maine narkoskandaalide tõttu, NBA klubide nõrk bürokraatlik võimekus immigratsiooni ja välisliigade skautimise asjus ning fakt, et NBA-s mängides ei tohtinud välismängija oma riiki rahvusvaheliselt esindada sisuliselt kuni 1992. aasta olümpiani Barcelonas.
