Eesti korvpallurid on endale aastate jooksul Itaalias erinevatel tasemetel nime teinud ning kõrgliigas on viimastel aegadel mänginud näiteks Kristjan Kangur, Janar Talts ja Siim-Sander Vene. Mullu tegi oma debüüdi ka noormängija Mikk Jurkatamm ning tänavu loodab sama kaugele jõuda 17-aastane Kaspar Kitsing.
196 cm pikkuse Kitsingu näol on tegemist Erkmaa Korvpallikoolist 2015. aastal Itaalia ühe tippklubi Trento Aquila Basketi noortesüsteemi siirdunud tagamängijaga, kes tänavust hooaega alustas koos esindustiimiga.
Viimasel kahel hooajal Itaalia kõrgliigas finaali jõudnud klubi eest tegi Kitsing debüüdi tänavusel preseasonil ning praeguseks on esindustiimis visatud ka esimesed punktid.
Korvpall24.ee palus Facebooki grupis Korvpalligrupp lugejatel esitada meie tulevikumehele küsimusi, et veidi paotada ust ühe tipptasemel tegutseva korvpalliklubi köögipoolele. Kitsing võttis treeningutest ja mängudest vabal ajal vaevaks ning vastas küsimustele äärmiselt põhjalikult.
Alvar: Milline näeb välja päevane treening, toitumine? Mis on eesmärk? Milliseid lisandeid, vitamiine ja mineraale võtad?
Kaspar Kitsing: Sellist harilikku päevakava näidet on raske tuua, kuna sellel hooajal Serie A trennide lisandumisel on sisuliselt iga päev erinev. Öelda saan seda, et olen tegemas rohkem tööd kui kunagi varem. Individuaalsed trennid, esindusmeeskonna trennid, U18 meeskonna trennid, jõusaal 3x nädalas, ujumine ning harjutused basseinis. Toitu valmistab meil korteris kokk, kellele on füsioterapeut ja athletic trainer ranged reeglid ning nõuded ette seadnud. Lisaks antakse meile füsio poolt kõik vajalikud lisandid, mineraalid ja vitamiinid, mis aitavad nii lihasmassi suurendada, kui ka rasketest trennidest taastuda.
Arthur: Trento on teatavasti kahel viimasel hooajal jõudnud Serie A finaali. Samas on meeskonnast lahkunud sellised liidrid nagu Shavon Shields ja Dominique Sutton. Kuidas on meeskonda mõjutanud selliste tipptegijate lahkumine?
KK: Need Serie A finaalid on selline päris valus teema. Esimesel aastal, kui ma ei eksi, sai Dominique võõrsil Veneetsias 2-2 seisul teisel veerandil +16 seisul süütus olukorras vigastada ja sinna see seeria läks. Teisel aastal röövisid kohtunikud 2-2 seisul Milaanos meilt viimase 20 sekundiga mängu. Sellest tuli ajalehtedes ka suur skandaal. Inimesed väitsid, et korvpalliliit soovis Milano võitu, sest nad teadsid, et Trento täismaja ees naljalt mänge ei kaota. Ehk siis ilmselt sooviti näha 7. finaalmängu toimumist, mis oleks liidule rohkem raha sisse toonud. Paraku sellest kaotusest mehed enam mentaalselt välja ei tulnud ning kodus häviti 6. mäng täielikult. Ütlen ausalt, et kohtunike kaks viimast otsust tol õhtul olid täiesti seletamatult ebaloogilised. Mis Suttonit puudutab, siis mees ütles pärast hooaega: “Euroliiga või Trento.” Nii valus, kui see ka ei tundu, siis Suttonil oli võimalus minna Euroliigasse, aga päeval, kui Suttonil oli opt in/out otsustamise hetk, ütles ta klubile, et tema on minemas Euroliigasse. Järgmisel hommikul ütles Euroliiga sats: “Ootasid liiga kaua, me võtsime teise mehe.” Nii jäi Sutton ilma Trentost ja Euroliigast ning liitus hoopis Rytasega. Shieldsiga on nii, et nägime neid uskumatuid esitusi 2018. aasta play-offis. Mees ikka reaalselt tassis kogu meeskonda nii, et suu vajus lahti. Teadsime, et sellel mehel on minek kas NBA-sse või Euroliigasse. Shavon otsustas siirduda Baskoniasse. Asemel on juba NBA kogemusega staar Devyn Marble ning serblased Radicevic Gran Canariast ja Jovanovic Crvena Zvezdast. Praegu on raske midagi ennustada, aga arvan tuleb edukas hooaeg.
Oskar: Räägi ausalt, mis Sinu ja Reinboki vahel juhtus?
KK: Minu ja Reinboki vahel ei juhtunud otseselt midagi. Asi algas sellest, kui mul avastati mononukleoos oma esimese Itaalia hooaja lõpus. Mai-juuni ei tohtinud ma isegi joosta, kuna see asi oli vaja välja ravida. Õnneks oli haigus lõppfaasis, aga mõelge ise, milline koormus kehale oli kogu hooaeg mononukleoosiga mängida. Kuna igal inimesel lööb see erinevalt välja, siis need väsimushood ning kehv enesetunne ei andnud nii kõvasti tunda, et ma midagi kahtlustama hakkaks. Esimene aasta välismaal siiski – kohati esinev suur väsimus ja kehv enesetunne tundus normaalne. Niisiis liitusin ma juuli alguses U16 koondisega ja olin seal siis teistest aasta noorem. Vorm oli jube kehv ja oli täitsa selline tunne, et ei oska enam kossu mängida. Miks ma sinna läksin? Mind ahvatles A-divisjon, kus tahtsin väga mängida, sest mine tea, kuna selline võimalus tekib. Pärast halvasti läinud kontrollmänge Rootsiga jättis Reinbok mind 14 hulgast välja. Paljud nägid mind aga jaanuaris BSBC-l Reinboki käe all üsnagi hästi mängimas. Kõik arvasid nüüd, et järelikult meil Reinbokiga mingi tüli. Isegi koondisekaaslased küsisid, mis toimub. Enamus mu haigusest muidugi midagi ei teadnud. Kurb on see, et pärast BSBC-d sain märtsi keskpaigaks isegi väga heasse vormi. U15 vanuseklassis panin tabeliliidrite vastu mitu 30+ punkti mängu järjest. Siis tuli selline tagasilöök. Ausalt öeldes, arvan, et Reinbok ja Rego tegid õige otsuse, sest tollel hetkel ei olnud minust koondisele mitte mingit kasu. Pigem oligi hea, et mind välja jäeti. Sain normaalselt lõpuni taastuda ja hooaja alguseks hea vormi ja kindluse tagasi. Õnneks tegid 2000. aasta poisid hea töö ja sain järgmisel aastal aidata Eestil Montenegros A-divisjonis püsima jääda.
Esimene konflikt, nagu paljud teavad, tekkis siis, kui mind eelmisel hooajal U18 algses BSBC nimekirjas ei olnud. Detsembris jõudis mulle nimesid nimetamata erinevatelt inimestelt põhjendusi, miks ma seal nimekirjas ei olnud. Siis helistas mulle mõned päevad enne laagrit Reinbok ja ütles, et treenerite plaan oli BSBC-l proovida Eesti poisse. Paljud ei saanud erinevatel põhjustel tulla ja ta küsis, kas tahan laagriga ühineda. Paraku olid lennupiletid tagasi juba ostetud. Siis aga juhtus asi, mida paljud ei tea. Minuni jõudis nö täiendatud nimekiri, mis saadeti natuke pärast algset kutset laiali paar nädalat enne laagrit, kus polnud minu nime, kuid kõik teised välismaal mängivad poisid olid kirjas. Siis ma mõtlesingi, et kas see jutt, mis mulle räägiti, oli ainult selleks välja mõeldud, et mind meeste puuduse tõttu BSBC-le kutsuda. Ma usun, et ma ei tundu kellelegi ülbe, kui arvan, et ma oleks väärinud vähemalt seal nimekirjas olemist, kui veel mõelda, kui hea koondisesuve 2001. aasta poistega tegin. Listis mind ei olnud, aga 7 kuud hiljem mängisin juba üle 12 minuti Saksamaa meistri vastu. Eks igaüks paneb sellest jutust pildi kokku, aga mainin veel ära, et Reinbok oli mu haigusest teadlik. Seega, meie vahel midagi otseselt ei juhtunud ja mul ei ole endiselt Reinboki vastu midagi. Jah, kogu see BSBC värk oli imelik, aga mul hetkel suuremad sihid ja mõtted peas, seega suurt probleemi ma sellest ei teinud. Ma muidugi ei tea, mis tema minust arvab, aga loodan, et ta tollest ebaõnnestunud suvest mingeid järeldusi ei teinud.
Kristo: Kuidas kommenteerid oma tööeetikat? Kas oled mängija, kes teeb paremaks saamise nimel pidevalt lisatrenne? Kui jah, siis millistele nüanssidele/nõrkustele trennis kõige enam tähelepanu pöörad? Mis on korvpalliväljakul sinu suurimad plussid ning miinused? Ja kõige lõpuks…kas Itaalias on palju ilusaid tüdrukuid, kes korvpallureid noolivad?
KK: Aastaid tagasi oli see tööeetika päris halb, kuid viimased kaks aastat juba tunnen, et olen õppinud stabiilsemalt endast maksimumi andma. Varem oli selline üles-alla kõikumine. Aga Itaaliasse tulles on see järjest paremaks läinud. Arvan, et teen hetkel piisavalt trenni. Eks näis, mis seisus aasta lõpus olen, kuid tunnen juba, et meestega mängimine ja treenimine on mind kolme nädalaga palju edasi viinud. Hetkel käib põhimeeskonna treeneritega töö minu viske lõppfaasiga. Et viske release muutuks kiiremaks, naturaalsemaks ja sujuvamaks. Neid detaile minu viskes on veel, mille kallal töö käib. Kõva töö käib ka jõusaalis, vaatamata sellele, et peaksin veel natuke asjatundjate hinnangul kasvama. Kontrollmängudel meestega tundsin, et mind lükatakse liiga kergelt igalt poolt ära – kaitses nr3 positsiooni meeste vastu eriti. Tugevusi on mul palju eriti rünnakul, kus suudan kõike teha. Suudan mängida positsioone 1-4 Siin hinnatakse väga mu söötmist, kuigi mõned mu koondisekaaslased alati naeravad selle üle. Eestis ma ju tuntud kui iso 1-1 mees, aga tegelikult olen mitmekülgne mängija, kes suudab rünnakul jagada nii ilusaid sööte kui skoorida lähedalt ja kaugelt. Nõrkuseid on ka veel palju, aga need jätan enda teada. Olen alles 17 ja näen iga päev nende nõrkuste kallal vaeva. Ilusaid tüdrukuid leidub ikka. Eriti huvitav oli see, kuidas pärast Müncheni Bayerniga mängu Instagrami mõned neiud kirjad saatsid. Aga eelistan Eesti tüdrukuid ja Itaalias olles tahan keskenduda korvpallile.
Gunnar: Hinnates tänast meestekoondises läbiviidavat noorenduskuuri, siis millal näed end põhikoondises mängimas?
KK: Praegu ma sellele ei mõtle. Kui noorenduskuurist rääkida, siis ma arvan, et hetkel kedagi paremat lihtsalt ei olegi võtta. Vaadates seda nõmedat FIBA koondiseakende süsteemi ja kui palju praegu minu positsioonil mängijaid juba peale tulemas, siis minu karjääri huvides on mul mõttekam järgmised 3-4 aastat eelistada igal juhul klubi koondisele. Ka sel suvel ei liitunud ma U18 koondisega, kuna teadsin, et pean valmistuma algavaks hooajaks meestega. Juulis tegin Itaalias kõvasti individuaalset trenni. Aga ausalt öeldes on ikka väga väga vara põhikoondisest rääkida. Eks aeg näitab.
Kaur: Kaspar, kellele hoiad pöialt NBA-s?
KK: Eks ikka Team LeBronile.
Virgo: Kuidas oled rahule jäänud enda arenguga Itaalias? Millistes elementides oled teinud suurima hüppe? Keda pead enda suurimaks eeskujuks spordimaailmas?
KK: Väga rahul. Ma olen absoluutselt kõiges suure hüppe teinud. Raske on midagi välja tuua, aga ütleksin, et äkki mängulugemine. Märgiksin ära, et arenenud olen nii korvpallurina kui ka inimesena. Suurim eeskuju on LeBron James.
Martin: Kas jälgid ka Eesti klubide tegemisi? On ka mõni lemmik?
šKK: Ikka jälgin. Üldiselt hoian kõikidel Euroopa, NBA ja NCAA liigadel silma peal. Lemmikklubi on ikka see, kus parajasti vend mängib. Sellel aastal pööran nüüd siis silmad Tartult Tallinnale. Väga sümpaatne on minu arvates KK Pärnu tegutsemine.
Martin: Kuhu soovid karjääris jõuda? Juhul, kui sa pole tulevikus korvpallur, siis mis erialaga sa tegeleksid?
KK: Soovin jõuda nii kõrgele kui võimalik. Mitte üheski karjääri punktis ei saa endaga rahul olla. Seda rääkis mulle üks Serbia treener. Alati tuleb vaeva näha, et jõuda järgmisele levelile, isegi kui oled 27-aastane. Tegelen ka natuke muusikaga, aga pigem saab ikkagi korvpall mu tulevik olema.
Martin: Kes on sinu arvates hetkel kõige suurema potentsiaaliga noormängija?
KK: Hetkel kindlasti Kristian Kullamäe või Henri Drell. Usun, et mõne aasta pärast on ka Kaspar Kuusmaa juba suures pildis.
Karl: Trento võrkpalliklubi peetakse organisatoorse poole pealt maailma parimaks. Kas ja kui, siis milline on aladevaheline koostöö?
KK: Võrkpalliklubi poistega puutume pidevalt kokku, sest treenime ja mängime samal areenil, kus lisaks väljakule jagame jäävanne, saunasid ja basseine.
Karl: Kui võrdleksid end vend Kristjaniga, siis a) millises aspektis jääd talle hetkel kõige selgemalt alla; ja b) milles oled temast juba paremaks saanud?
KK: Oleme küll täiesti erinevad mängijad, kuid ilmselt on mul kiirem jalgadetöö ja paremad põrgatusoskused, aga jääme ikkagi realistideks – tema mängib VTB-s ja Eesti koondises. Mina alles tõstan vaikselt pead.
Otto: Miks saab sinust New York Knicksi rotatsioonimängija?
KK: Enne on vaja Dolomiti Energia Trento rotatsioonimängijaks saada?
Mario: Kui peaksid valima, kas olla üks aasta NBA tiimi põhimees või saad olla viis hooaega Euroliigas mõne meeskonna põhimees, siis kumma valiku teeksid?
KK: Esimene variant. Võimalus NBA-s mängida on ikka haruldane ja sealt tagasi tulles saab hea euromees kindlalt kuhugi Euroliigasse lepingu.
Toomas: Milles seisnevad Itaalia korvpallikooli eelised Eesti ees? Kas on ka puuduseid? Kui jah, siis milliseid?
KK: Tingimused on tipptasemel. Alustades meie treeningkeskusest, mis on väga võimas. Nii karm, kui see ka ei tundu, siis kõik, mis on Eestis, on siin parem. Auto viib trenni, auto viib koju. Kõige eest kannab klubi hoolt. Mängija peab ainult koolis hinded korras hoidma ja kossu mängima.
Raivo: Räägi mulle, kuidas sina NBA-sse jõuad? Vähemat eesmärki pole paslik seada.
KK: Tore oleks sinna muidugi jõuda, aga ma ei taha nii kõrgeid eesmärke endale seada. Alustan väiksematest eesmärkidest ja eks näis kuhu välja jõuan. Võib-olla, et olen imelik, aga mind üldiselt natuke häirib, kui keegi hakkab mingitest ulme unistustest või sihtidest rääkima. Lõpetan selle aasta lõpus alles noorteklassi. Eks meil välismaalastel on lihtsam aru saada, kui palju peab vaeva nägema, et sinna jõuda, sest eelmisel aastal sain ikka šoki, kui Serie A meestega esimest korda 5-5 mängisin. Kõik oli nii palju kiirem ja raskem. See ongi Eesti korvpalli probleem, et klubid nagu Kalev/Cramo, aastaid tagasi ka Tartu, ei kaasa 16-18-aastaseid hea potentsiaaliga noori oma trennidesse, kus poisid saaksid aru, et U18 ja tipptaseme vahel on jõhkralt suur maa. Muidu saabki noorteklass läbi ja noored arvavad, et kui seal 30 punni mängus paned, siis lähed teed kohe Eesti Meistriliigas kõvasti kossu.
Kaidi: Kas sa näeksid end pigem Madridi Reali algviisikumehena või LA Lakersi pingipoisina?
KK: Madridi Reali kossu ja jalka fänn olen olnud juba väiksest peale, nii et kindlalt Madrid.
Kaidi: Reinar Hallik esitab sulle väljakutse kolmeseid panna silmad kinni, kes võidab?
Reinar on kolmestelegend küll, aga silmad kinni läheb ka temal raskeks. 50/50 on minu panus?
Kaspar Kitsing valis välja ka lemmikküsimuse, milleks oli Kristo küsimus ligitikkuvate Itaalia tüdrukute kohta. Kristole on Korvpall24.ee portaali poolt meeneks ette nähtud Optibeti kinkekott, kus sees bluetooth kõlar, akupank, saunarätik ning joogipudel.
