Annika Köster: hooaja parimaks valimine võttis korraks isegi pisara silma

-Annika Köster | Foto: Siim Semiskar

Kui viimastel aastatel on Eesti parima naiskorvpalluri tiitli omavahel ära jaganud välismaal pallinud koondise liidrid Merike Anderson ja Mailis Pokk, siis tänavu jäi see auhind Eesti klubis Tallinna Ülikool mängivale Annika Kösterile.

26-aastane ja 182 cm pikkune Köster kogus Eesti-Läti-Leedu ühisliigas 28 kohtumisega keskmiselt kaksikduubli 15,9 punkti ja 10,7 lauapalli ning jagas lisaks veel ka 3,4 resultatiivset söötu. Hooaja keskmiseks efektiivsusteguriks oli ääremängijal 21,8, millega ta oli kogu liiga peale kolmas.

Korvpall24.ee istus Kösteriga vahetult pärast auhinna kättesaamist momendiks maha, et küsida neiut valdavate tunnete kohta, meenutada edukat hooaega ning visata ka kiire pilk tulevikku.

Kas oskasid oodata, et tänavu saab just Sinust Eesti parim naiskorvpallur?

Ei, see tuli väga-väga suure üllatusena. Ma olin üsna kindel, et keegi “välismaalastest” selle auhinna endale saab. Võttis korraks isegi pisara silma.

Mis selle õnnestunud hooaja põhjuseks Sinu arvates on?

Eks see tuli paljuski ka mulluse Soome hooaja pealt. Ma olin tänavu kogenum ja enesekindlam. Tundsin esimest korda elus enda õlgadel ka liidrikoormat, aga see tuli kuidagi pingevabalt. Tallinna Ülikool lõi kõik tingimused selleks, et teha väga edukas hooaeg. Treener ja mängijad usaldasid mind. Sain ka oma tervise rohkem joone peale. Kõik tingimused olid edukaks hooajaks loodud ja läks hästi.

Kas koduliiga mängija auhinnavõit tähendab, et meie välismaal mängivad naiskorvpallurid ei pääsenud tänavu piisavalt pildile?

Võib-olla see lihtsalt sattus niimoodi sellel aastal olema. Kuna Merike (Anderson) ja Mailis (Pokk) olid tegelikult mõlemad väga tugevates liigades ja tugevates võistkondades. Aga nad ei mänginud ehk nii suurt rolli oma naiskondades ja ka mina ei piirdunud ainult Eesti liigaga, vaid mängisin ikkagi Eesti-Läti-Leedu ühisliigat. See on päris arvestatav liiga, eriti ülemine osa. Sel aastal mul vedas, ma ei uskunud, et mind kunagi valitakse parimaks. Olen küll salamisi sellest unistanud, aga see oli väga suur üllatus.

Kuidas Sina suhtud, et Leedu naiskonnad senise Eesti-Läti liigaga liitusid?

Ma arvan, et see on super. Ainuke asi, mille kallal võib nuriseda, et me pidime kogu aeg Leetu sõitma. Nemad pidid siia ainult ühe korra tulema. Meie saime seitse korda sinna sõita, seejuures me ei saanud topeltmänge ehk siis käisime korraga ainult ühe mängu pärast seal. Mängulise poole pealt oli liiga väga hea, sest ainult leedukate viimane võistkond Šiauliai oli teistest nõrgem. Eesti-Läti liiga on juba pikalt kestnud ja mängijad juba kõik teavad üksteist ning see hakkas juba igavaks muutuma. Leedu lisandumine tõstis kindlasti taset ja tõi ka põnevust juurde.

Kas Eesti-Läti-Leedu liiga on Sulle kui mängijale ka piisavalt atraktiivne?

Nagu (auhinnast) näha, siis see oli atraktiivne küll. Liiga oli põnev, oligi nagu uus hingamine. Enne, kui ma Soome läksin, ma lihtsalt ei oleks jaksanud siin jätkata. Esiteks sellepärast, et olin viis korda järjest neljandaks jäänud. Leedukad tõid värskust juurde ja minu jaoks on see väga atraktiivne. Eks näis, kuidas süsteemi nüüd muudetakse. Ka koondisemängud näitasid, et minu puhul polnud suurt vahet, kas ma mängisin välismaal või kodus, ma olin teistega samal tasemel.

Mis plaanid Sul uueks hooajaks on, kas otsid võimalust välismaal?

Mul on nüüd agent, kellele ütlesin oma tingimused, millede puhul ma välismaale läheksin. Enam ma ei taha minna välismaale kogemust otsima, sest saan juba 27-aastaseks ja Soomes on üks hooaeg seljataga. Pigem tahaksin minna tugevasse liigasse, aga kindlasti soovin ka mänguaega seal saada. Ma ei tea, kas minusugune mängija nende tingimustega üldse välismaale saabki. Kui tekib mingi väga hea võimalus, siis lähen, kui ei teki, siis jätkan Eestis.

polar.com

Jaga postitust

Lisa kommentaar