INTERVJUU | Raudmees Kristjan Makke: professionaalsus Eesti korvpallis on kasvanud

-Kristjan Makke Eesti koondises aastal 2008 | Foto: Siim Semiskar

Kristjan Makke on mees, kes saatis tegusid korda palliplatsil ning selle väliselt mees, kes ülemäära palju prožektorite säras ei figureerinud. Sellele vaatamata oli ta kohalikus meistriliiga statistika põhjal keskmiselt visatud punktide arvestuses paljudel hooaegadel top20 mängija.

Ligi kaks dekaadi (16 hooaja jooksul 399 mänguga 3665 punkti) meistriliigas mänginud endine tippkorvpallur, kes ajakirjanikele väga tihti intervjuusid pole andnud (võiks isegi öelda, et Kristjan Makke intervjuu Korvpall24.ee-le on eksklusiivne) ning nüüdseks ketsid varna on riputanud, meenutab käesolevas usutluses möödunut ning arutleb oma kogemuste põhjal selle üle, mis on  aja jooksul Eesti korvpallis muutunud ning meenutab sealhulgas ka oma parimaid päevi palliplatsil.

Kuidas sattusite korvpalli juurde? Kas proovisite lapsena enne korvpalli sattumist ka mõnd muud ala?

Kusjuures ei proovinud. Korvpalli juurde sattusin seoses kolimisega, kehalise kasvatuse õpetaja Toilas oli korvpalliaktivist ja tänu sellele sattusin 5. klassis korvpallitrenni. Ühtki teist ala enne seda ei harrastanud.

Mis on muutunud Eesti korvpallis selle ajaga võrreldes, kui Teie meistriliigas mängima hakkasite?

Kui ma veel Eesti Spordigümnaasiumis (nüüdne Audentes – toim.) õppisin, siis sealt juba võeti meistriliigasse pingi peale. Kui meil, noortel poistel oli metsajooksu trenn, siis joosti metsani ja vahepeal jalutati. Lõpupoole, kui ma meistriliigas oma meeskonnas vanemate hulka kuulusin ja noorte meeskonnakaaslastega sellised metsatrennid olid, siis joosti korralikult. Mängijate suhtumine on kindlasti professionaalsemaks muutunud. Suhtumine ja tahtmine on paremad kui “minu ajal”. Võib-olla selle tõttu jõudsidki minu Spordigümnaasiumi aastakäigust vaid üksikud meistriliigasse välja.

Oma pika karjääri näitel, kas Te saaksite öelda, mis muutub mängija jaoks platsil vanuse lisandudes? Kas mängija hakkab ehk platsil mingites olukordades ennast teadlikult natuke säästma?

Mingil määral kindlasti. Võib-olla ei torma olukordadesse nii uljalt, aga mida mina vanemaks saades tähele panin, oli hoopis see, et ma ei pabistanud väljakul enam nii palju ning ma ei kartnud enam eksida. Noorena olin kuidagi rohkem pinges, et platsil iga hinna eest eksimusi vältida.

-Kristjan Makke | Foto: Siim Semiskar

Kas Teie, kelle mängijakarjäär kestis väga kaua, saaksite enda põhjal anda mõned soovitused, mida teha, et spordis vigastusi  vältida?

Hüppeliigesevigastusi tuleb väga paljudel mängijatel ette, see on korvpalluritel nii-öelda stampvigastus. Ka minul tuli neid ette. Raskematest vigastustest on mul õnnestunud pääseda, aga ma ei ütleks, et ma oleks selleks kuidagi eraldi enda keha kallal tööd teinud mingisuguste eriharjutustega.

Kõik profiaastad mängisite Eestis. Kas mingil momendil oli võimalik välismaale mängima saada? Mille taha mitte minemine Teie hinnangul jäi?

Paaril korral tunti Lätist huvi ja 2005. aasta paiku tuli ka pakkumine Gulbene klubi  poolt, mis asetses toona Läti liigas tabeli keskpaigast natuke allpool. Mulle öeldi mingi umbkaudne summa, mille eest nad mind palganud oleksid ja kuidagi nii ta jäi. Ilmselt ei olnud väga ahvatlev pakkumine, et ma neile eitava vastuse andsin. Tagantjärele mõtlen, et oleks võinud isegi proovida.

Palju räägitakse, et Eesti mängijad võiksid seada sihiks välismaale pääsemise. Teie seega seda ei poolda, et minna ükskõik, mis pakkumise korral?

Ma arvan, et kui on võimalus ja sa ei kaota tasemes, siis igal juhul võiks proovida, saad uusi kogemusi erinevate treenerite käe all mängides. Toona oleksin läinud Eesti liigast Läti liigasse, mis ei olnud ju Eesti liigast nõrgem. Kui oled ise mees ja näitad ennast väljas, siis on võimalus seal samas liigas kasvõi tugevamasse klubisse pääseda. Päris nii ma ka ei ütleks, et kui sa kohe Euroliiga klubisse ei saa, siis pole üldse mõtet minna.

Enne profikarjääri mängisite NCAA-s Western Illinoisi ülikoolis. Mida muutis  NCAA-s käik Kristjan Makke kui sportlase juures?

Siis, kui ma USA-sse läksin, siis oli suur vahe selles, et Ameerikas pandi jõusaalitreeningule rohkem rõhku ja tehti individuaalselt rohkem tööd, aga ma ütlen, et see kõik on Eestis praeguseks USA tolleaegsele tasemele järgi jõudnud, siin tehakse samamoodi trenni, ka individuaalsete oskuste kallal. Eks ma tugevamaks muutusin, aga see oli selles suhtes loomulik, et ma läksin sinna 17-18-aastaselt. Selles vanuses minnakse nii või naa tugevamaks. Ega ma ei saa öelda, et mu pallipõrgatustehnika väga hiilgav oleks olnud, aga ma oleksin ka Eestis arenenud. Tol ajal hakkas silma, et just jõutreeningu kohalt oli vahe sees.

Ütlen ausalt, et Eestis tehti tollal suhteliselt vähe jõutrenni ja see ei olnud organiseeritud. Pigem oli nii, et mindi õhtul jõusaali ja põhimõtteliselt igaüks nokitses seal ise, mida tahtis. Nii oli igatahes Spordigümnaasiumis (Makke läks USA-sse otse Spordigümnaasiumist – toim.). Ma ei kujuta ette, kuidas tollel ajal meistriliiga klubides asjad käisid. Ise arvan, et just füüsiliselt arenesin USA-s kõige rohkem.

Mida peate enda karjääri tipphetkedeks?

Mul on paar hooaega, mis on eredamalt meelde jäänud. Minu jaoks meeldejäävamate hooaegade hulka kuulub üks Nybiti aasta, kui me mängisime Tartuga poolfinaali ja seeria läks viie mängu peale. Meeskonnakaaslasteks olid toona sealhulgas Gregor Arbet ja Tanel Sokk. Ma jään siinkohal aastaarvu võlgu (Nybit kaotas 2005-06 Eestri meistriliiga poolfinaalseeria Tartu Rockile 2-3 – toim.).  Samuti tooks välja kaks hooaega TTÜ-s, kui Aivar Kuusmaa veel peatreener oli ja Joosep Toome ning teised sellesse meeskonda kuulusid. 2008-09 alistasime selle meeskonnaga pronksiseerias Valga ning 2009-10 hooajal läks meil poolfinaalseeria Rakverega viie mängu peale (Tarvas võitis 3-2 – toim.).

Kas Teil oli mingi eesmärk, mis jäi karjääris tegemata või tagasi vaadates ei ole midagi, mis kripeldama jäi?

Eks oli ikkagi soov välismaale minna, kui ma veel keskkoolis õppisin. Kui ma olin vanuses 23-24, siis mäletan, et oli teatav pettumus, et ei olegi veel kuhugile saanud nagu tegu oleks “jubeda katastroofiga”. Tagantjärele on naljakas mõelda, et tegelikult kestis karjäär peale seda veel üle kümne aasta.

-Erik Makke | Foto: Siim Semiskar

Kas Teie poeg  (Erik Makke, kes kuulus tänavu suvel Eesti U14 koondisesse – toim.) saab ka lisaks oma korvpallitreenerile ka Teilt korvpallialaseid näpunäiteid?

Ei taha eriti hakata oma õpetusi peale suruma, aga vahetevahel räägime küll peale mängu, et mis seal kohas oli ja kuidas seal teha jne. Käin poja mänge vaatamas ja elan kaasa, minu roll on rohkem selline.

Millises mänguelemendis poeg isast andekam on? Millises mänguelemendis vastupidi on?

Võib-olla selg ees mäng oli minul parem, aga ütleks, et poeg teeb kõigis muudes korvpallielementides isale silmad ette. Viskab peaaegu 90 protsendiliselt vabaviskeid ja paneb igaltpoolt mujalt ka sisse.

polar.com

Jaga postitust

Lisa kommentaar