fbpx
Close

INTERVJUU | Korvpallile pühendunud Aime Tobi jõudis väikese kasvu kiuste EM-hõbedani

Avatar
-Aime Tobi | Foto: Siim Semiskar

Eesti korvpallis on 100 aasta jooksul nähtud mitmeid andekaid ja töökaid korvpallureid. Seekordses intervjuus vaatame 1958. aastal Euroopa meistrivõistlustel hõbeda võitnud Aime Tobiga tagasi tema aastatele korvpalluri ja kohtunikuna ning meenutame karjääri eredamaid hetki.

Vaid 160 cm pikkune Aime Tobi (aastani 1961 Kraus – M.R.) on läbi ja lõhki spordiinimene. Korvpallini jõudis ta möödunud sajandi keskpaigas ning väljakutel toimuval hoiab silma peal veel tänagi. Mängijana on Tobil ette näidata Euroopa meistrivõistluste hõbe, Nõukogude Liidu meistrivõistlustelt neli hõbedat ja üks sisemeistrivõistluste pronks ning Eesti meistrivõistlustelt neli kulda, seitse hõbedat ja üks pronks. Ka veteranide maailmamängudelt on Tobi teeninud kaks kulda.

Pärast mängijakarjääri, töötades spordiajakirjanikuna Kehakultuuri toimetuses, jäi Tobi korvpalliga seotuks ka lauakohtunikuna. See viis ta 1980. aastal isegi Moskva olümpia korvpalliturniirile.

Eesti korvpalli juubeli puhul meenutab ühel välisturniiril hüüdnimega Sputnik ristitud Aime Tobi oma pikka teekonda Eesti korvpallis. Kuid enne, kui jõuame jutuga 20. sajandi keskpaika, naiste korvpalli ja hilisema kohtunikutöö juurde, meenutame kõigepealt seda, kuidas nägi välja Tobi omapärane teekond korvpalli juurde.

Kuidas Te korvpallini jõudsite?

Võib-olla tänasel päeval on kummaline lugeda niisugust asja, aga 60-70 aastat tagasi võis ka hilisemas vanuses spordi juurde sattuda. Kui me räägime aastatest 1950-60, siis mina tulin korvpalli juurde tavatult hilja. Pallimängudega nagu võrkpall ja korvpall tutvusin küll keskkooli ajal, kuid päriselt korvpalli juurde jõudsin alles ülikoolis.

Mismoodi see välja nägi?

Läksin ülikooli ja pärast loenguid jäi vaba aega. Liikumine oli mul veres ja kuna ülikoolis olid fakultatiivtunnid, siis võis igaüks minna kergejõustiku, võimlemise või pallimängu tundi. Teaduskonnas mul ühtegi spordihuvilist ei olnud, nii et kõigepealt läksin üksi korraks Tamme staadionile kergejõustikutundi, aga mulle ei istu individuaalalad, sest need on igavavõitu. Seejärel läksin võrkpallitundi. Võtsin asjad kaasa, aga seal oli ainult treener Erich Kübarsepp ja mina. Pool tundi kahekesi kõksisime üle võrgu ja siis ta arvas, et võiksin minna hoopis ülikooli naiste treeningule, kus on kindlasti rohkem mängijaid. Järgmisel korral läksingi koos klassiõe Pille Palmiga ülikooli naiste treeningule. Seal oli rahvast üksjagu. Varsti hakati mängima ja Pille sai platsile. Need, kes üle olid, nagu mina, jäid seina äärde toksima. Arvasin ise, et oskan seda asja ja tahtsin väga mängida. Olin ju oma kooli võrkpallinaiskonnas kahel korral tulnud Eesti koolinoorte spartakiaadi võitjaks. Aga mitte keegi ei tundnud huvi ega küsinud, kes te olete ja mida te tahate. Vaatasin, et siia mul küll rohkem asja pole. Muide, minu klassiõest Pillest tuli kauaaegne Eesti võrkpallikoondise põhijõud.

Nii et korvpall oli viimane katse?

See oli kõige viimane katse jah, aga ma ei mäleta, kes mulle Edgar Naaritsa treeningule minekut soovitas. Oli see Pille Palm või Kübarsepp? Kõhklesin tükk aega, sest ega korvpallist ma tol ajal eriti vaimustatud olnudki. Lõpuks ikkagi läksin. Sel ajal olid seal kõik kehakultuuriteaduskonna tudengid, mina ainus võõras kuju – õppisin ju tollases ajaloo-keeleteaduskonnas ajalugu. Läksin saali ja Naarits kamandas kõiki pealeviskeid tegema. Sain vaevalt paar korda peale visata, kui Naarits minu juurde tuli ja küsis, kes ma olen, kust ma tulen ja mis teaduskonnas käin. Võib-olla ta teadis, et olen spordikoolis Viktor Laatsi juures natukene korvpalli proovinud. Vaatas tükk aega ja parandas mu viskeliigutust. Pärast sain ka platsile jooksma. Äsjase võrkpallikogemuse järel oli kontrast suur. Tutvusin kaaslastega, kes seal sel ajal olid: naiskonna kapten Selma Multer, Eha Lille, Maret-Mai Otsa, Rita Freiberg, Eha Sügis, Silvia Ehlen, Maimu Koljok, Niina Veedi, Juta Kesamaa – kõik juba tuntud mängijad. Pärast trenni oli Multer see, kes teatas, et Naarits öelnud: Kraus võiks ka järgmine kord tulla. Nii see kõik algaski!

-Aime Tobi (esireas paremalt esimene) 1949. aastal Eesti noorte esivõistlustel korvpallis Tartu Laste Spordikooli naiskonnas | Foto: Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum SA/muis.ee

Millal Te tippkorvpalli jõudsite?

Tipust oli asi veel kaugel. Kui ma 1950. aasta sügisel alustasin, harjutasime vist kaks või kolm korda nädalas. Siis tulid mingid Tartu võistlused ja mullegi üllatusena anti numbriga särk selga ning pandi mängima ülikooli teise naiskonna viisikusse. 1951 võeti mind juba kaasa kõigile üleliidulistele võistlustele. Kuulusin kümne hulka. Toona oligi mitmetel võistlustel koosseisus ainult 10 mängijat. Muidugi viimase pingipoisina, nagu nüüd on moes öelda. Sama, 1951. aasta sügisest liitusid meiega uued kehakultuuritudengid Aino Värk, Ene Kitsing, Ly Saarsoo, Inna Talving. Nii hakkaski Naaritsa grupis formeeruma koosseis, mis järk-järgult täienes – 1956 tuli veel Valve Lüütsepp – ja lõpuks hõbedani jõudis. 1954. aasta Nõukogude Liidu sisevõistluste kolmas koht tähistas juba märgatavat edasiminekut. Sain ka tollal vägagi kõrge tunnustuse: meistersportlase nimetuse ja rinnamärgi.

See naiskond mängis siis Eesti meistrivõistlustel?

Ei, Eesti meistrivõistlustel pani ülikool alati välja kaks naiskonda. Kui ma ei eksi, siis seitse aastat järjest isegi kolm koosseisu. Paar aastat oli koguni neli naiskonda, aga see koosnes küll ainult koolitüdrukutest. Ja need naiskonnad võtsid Eesti meistrivõistlustel alati kolm esimest kohta. Sellise Tartu fenomeni saavutas Naarits järgmiselt: ta jagas esindustosina liikmed kolmeks, lisas varumängijateks juurde oskajaid üliõpilasi ja koolinoori. Nii tekitas ta Eesti meistrivõistlustel tasavägised mängud, sundis tugevamaid mängijaid ka kodus maksimaalselt pingutama ja võimaldas paljudele nn pühapäevamängijatele ja noortele olla võistlustel asjaosalised.

Mitu naiskonda Teie ajal üle Eesti oli?

Tavaliselt kaheksa. Tartu ülikooli naiskondade kõrval oli ka Tartu Kalev, Tallinnast alati Kalev ja Dünamo, mõned korrad veel TPI ja TPedI, samuti vahelduvalt kas Pärnu, Rakvere, Võru, Viljandi või Paide.

Mida Nõukogude Liidu meistrivõistlused endast kujutasid?

1950. aastatel olid kahed võistlused: sisemeistrivõistlused, need toimusid varakevadel saalis, ja meistrivõistlused, mis viidi läbi sügisel ja tavaliselt lõunapoolsete linnade välisväljakutel. Mängiti tihti kuuma päikese all ja tuule käes, nii et tulemus sõltus ka ilmaoludest. Üleliiduliselt mängisime veel ka üliõpilaste ja ametiühingute meistrivõistlusi.

Millised olid sõidud Nõukogude Liidu meistrivõistlustele?

No sõitudest võiks muidugi rääkida päris põnevaid asju. Toon ühe näite. 1952. aasta üleliidulised meistrivõistlused toimusid Jerevanis. Sinna sõit rongiga kestis kolm päeva ja neli ööd. Tol ajal olid korralikud mängupallid defitsiitne kaup ja neid pidi alati hoolega valvama. Kuid tihti võetigi oma pallid kaasa, et kahe palliga oleks võimalik eelsoojendust teha. Kuna Jerevani sõites olid vahejaamades pikad pausid, siis treener arvas, et peaks hoopis perroonil paarkümmend minutit sööduharjutusi tegema, mitte viinamarju kokku ostma. Eks siis proovisimegi. Aga tahma, tolmu ja lõpuks ka tüütuid uudistajaid oli liiga palju. Treenergi taipas asja mõttetust, et sellest mingit tolku ei ole. Eks 1950-ndatel juhtus ka selliseid sõite, kus pidid üldvaguni kolmandal laealusel pakiriiulil öö mööda saatma. Jäid tukkuma ja võisidki sealt alla sadada. Kord juhtuski nii ühe minust pikema kaaslasega. Õnneks jäid tal kondid terveks.

-Aime Tobi (#4) Eesti naiskonnaga 1953. aastal NSV Liidu meistrivõistlustel Gruusias | Foto: Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum SA/muis.ee

Mis naiskondadega Nõukogude Liidu meistrivõistlustel madistasite?

1950-ndate algusest oli neli kindlat Moskva naiskonda: Avioinstituut, Serp i Molot, Dünamo, ka Stroitel. Leningradist (tänapäeval Peterburi – M.R.) oli tihtipeale kaks naiskonda, aga hilisematel aastatel üks. Lisaks kindlasti Kiiev, Riia, Kaunas, Minsk, Tbilisi, Jerevan, Sverdlovsk ja Taškent. Hilisema nimetusega kõrgliigas oli 12 ja esiliigas 18 naiskonda. Rahvaste spartakiaadidel olid liiduvabariikide koondised.

Kuidas Teil õnnestus Nõukogude Liidu koondisse pääseda?

Tegelikult ütles Naarits juba kunagi varem, et minust olevat räägitud kui koondise kandidaadist. Siis aga leitud, et ikkagi liiga väike koondise jaoks. Nii et see, mis minuga Riias juhtus, oli mullegi päris suur ootamatus. 1958. aasta jaanuaris toimus Riias järjekordne Liidu meistrivõistluste voor. Olime heas hoos, võitsime kõiki ja viimaseks vastaseks oli eelmise aasta meister Moskva Dünamo. Mäng kulges tasavägiselt. Lõpp oli lausa draama, pall käis siia-sinna, aga lõpuvileks jäime ikkagi paari punktiga alla. Pärast seda mängu tuli Naarits minu juurde ja ütles, et tead, sul tuleb ka Liidu koondise laagrisse sõita. Kui ma kodus lehest üksikasjalikku mängu kirjeldust lugesin, selgus, et olin esimesel poolajal visanud 16 ja teisel veel 7 punkti ning olnud turniiril resultatiivsuselt kolme keskmängija järel neljas.

Ja siis oli laagrisse minek?

Jah, koos Maret-Mai Otsaga, kellel selleks ajaks oli juba kuueaastane koondisekogemus selja taga. Eks minul oli ka selletõttu tunduvalt kergem harjuda uue olukorraga. Üldse oli kohal 16 või 17 konkurenti. See ettevalmistuslaager kestis ligi kolm nädalat ja toimus Moskvas Lužniki staadioni spordikeskuses. Vahepeal sõitsime koju ja 1. aprillil tuli tagasi minna. Siis toimus juba otsene EM-iks ettevalmistus. Elasime Moskva lähistel Serebrjannõi Boris, Liidu korvpallikoondise tavalises treeningubaasis. Kestis kuu aega, viimasel nädalal olid mitmed sõprusmängud. Vahepeal sain ära käia Tbilisis, kus toimus Eesti-USA koondistevaheline mäng. Ja siis tuligi sõit Euroopa meistrivõistlustele Lodzi (linn Poolas – M.R.).

Mis oli peamine erinevus, võrreldes ülikooli naiskonda Nõukogude Liidu koondisega?

Eks koosseis oli loomulikult pikem ja jõulisem. Trennide maht erines kindlasti. Treening oli pikem, kaks korda päevas, lisaks küllaltki intensiivne hommikuvõimlemine. Ülikooli ajal harjutasime kodus nädalas neli, hiljem viis-kuus korda, turniirideks valmistumisel laagrite ajal toimus meilgi kaks trenni päevas. Aga Liidu koondise laagris oli hommikuvõimlemine, seejärel hommikusöök, siis hommikune treening, seejärel lõuna ja pärast õhtune treening. Esimestel päevadel olin pärast hommikust trenni nii läbi, et tahtsin kuni lõunani lihtsalt pikali olla. Paari päeva pärast läks kergemaks. Treeningute ülesehituselt väga suuri erinevusi ei olnud, intensiivsus oli suurem.

Samal aastal ehk 1958 pääsesite Poola Euroopa meistrivõistlustele ja tulite sealt hõbedaga tagasi?

Jah, hõbedaga tulime tagasi, aga sellest turniirist ei ole mul midagi eriti toredat meenutada peale selle, kui me käisime vabal päeval kuulsa Poola helilooja Frederic Chopini sünnipaiga majamuuseumis.

Kas koondis pigem kaotas kulla, kui võitis hõbeda?

Jah, muidugi! Asi oligi niimoodi. Kahjuks sattusin mina just sellisel aastal sinna, kui Liidu koondis põrus. See oli täiesti ootamatu, sest seni arvasid Liidu koondise treenerid, et põhikonkurent on Tšehhoslovakkia naiskond. Bulgaariat ei peetud eriti arvestatavaks rivaalikski. Ja äkki selline üllatus. Tavaliselt igas mängus tehti vahe kohe esimesel poolajal selgeks, aga Bulgaariaga käis pidevalt võrdne mäng. Lõpuminutitel said määravaks mitmed ootamatud momendid, mis otsustasid tulemuse Bulgaaria kasuks ja seda muidugi poolakatest publiku tohutuks rõõmuks. Igas mängus olin vahetusmängijana ikka platsil ka. Sealt on mul meeles üks valus moment, mis saadab mind siiani. Kiirrünnakust kaks ühe vastu jätsin söötmata ja läksin ise lõpuni. Olin seda kodus harjunud ka tegema, aga paraku ei läinud minu n-ö petekas läbi, käsi pandi peale ja kindel korv jäi saamata. Õnneks polnud siis veel otsustavad hetked, aga ikkagi… Kuldmedalitest ilmajäämine tähendas täielikku läbikukkumist. Kehtis põhimõte, et teine koht on null, see ei ole mitte midagi. Tavaliselt oli nii, et kui Liidu koondis kullaga tagasi tuli, toimus alati vastuvõtt, tehti kingitusi ja anti preemiaid. Teise koha puhul olid peaaegu nagu rahvavaenlane.

-Aime Tobi viskel | Foto: Erakogu

Milline mängija Te olite? Mis olid Teie tugevused ja nõrkused?

No häbi muidugi rääkida, aga ma olen ju ainult 160 cm pikk. Tänapäeval ei usu keegi, et olen üldse korvpalli mänginud. Ega ma polnud mingisugune ahvatlev kuju ühelegi treenerile. Ilmselt mu trumbid olid spurdikiirus, hüppevõime, platsinägemine, ründeteravus ja mänguhasart. Vise oli vist nii ja naa. Kuigi mingit tehnilist protokolli toona polnud, siis ajakirjanikud ikka lugesid punkte ja pärast sai lehest teada, palju visanud oled. Üleliidulistel meistrivõistlustel oli ikka mänge, kus ma 10-15 punkti viskasin. 1959. aasta rahvaste spartakiaadil olevat ma Usbekistani vastu visanud 31 punkti. 1958. aasta Riia turniiril, pärast mida mind Liidu koondisse arvati, viskasin ma viie mänguga 72 punkti. Eks ühest nõrkusest oli juba eespool juttu – hasarti sattudes läksin kiirrünnakutel sageli ise lõpuni, kuigi võinuks kaaslasele sööta.

Mis on Teie eredaim mälestus mängijakarjäärist?

Neid on ikka päris mitmeid. Aga minu üks suur unistus oli pääseda oma Tartu naiskonnaga piiri taha – välismaale mängima. Viimaks see realiseeruski, sest 1960. aastal oli Liidu meistrivõistlusel kirjas selline punkt, et kes tuleb teiseks, pääseb Euroopa karikavõistlustele. Seekordne teine koht ei tulnud kergelt, aga stiimul oli võimas.

Kuhu mängima pääsesite?

Esimene mäng oli meil Saksa DV naiskonnaga Halles. Prognoosid olid ka rahvusvahelises ajakirjanduses juba sellised, et sakslannadel ei ole erilist võimalust Tartu Ülikooli vastu. Ja nii juhtuski. Hallesse meie esimest mängu vaatama sõitnud FIBA peasekretäri W. Jonesi ainus kommentaar olevat kõlanud: very good! Saksa DV ajakirjandus ristis meie esinumbri ja parima mängija Maret-Mai Otsa korvpallikuningannaks. Tema mäng avaldas kõigile muljet. Mulle pandi ka hüüdnimi – Sputnik. Ju ma siis tiirlesin seal ühe korvi alt teise alla.

Kas käisite veel kuskil peale Halle?

Korraks käisime ka Berliinis, aga kordusmäng toimus Tartus, mille me muidugi võitsime. Aga jah, kahjuks rohkem välismaale ei pääsenudki. Mina täpselt ei tea, aga esialgse info põhjal pidime järgmisena kokku minema ühe Prantsuse naiskonnaga. Paraku meie õnn jäi üürikeseks, sest meie mängupilti arvestades otsustati meid kohe paigutada poolfinaali, kus vastu tuli Riia TTT. Neil oli kaks pikka tsentrit ning jäime nende vastu lihtsalt pikkuses alla. Ja nii lõppeski see karikavõistluste tee.

Kuidas nii läks, et hakkasite juba mängijakarjääri ajal kohtunikutöö poole vaatama?

Kui ma 1956. aastal stipendiumi peale sain, siis vabanesin sundmääramisest, sest pärast lõpetamist olin aastakese ajalooõpetaja olnud. Siis oli aga vaja Tartu meistrivõistlused läbi viia ja mind koos Aino Värgiga pandi seda tegema. Tuli hakata korraldama. Nii väikestele võistlustele oli tööajal kohtunikke saada peaaegu võimatu. Seega Aino Värk istus lauas, oli sekretär, ja mina vilistasin. Aga see vilistamise asi jäi mul soiku. Korra küll käisin Tallinnas mingil üleliidulisel noorteturniiril vilistamas, kuid katsetuseks see jäigi.

Rohkem olite ikkagi lauakohtunik?

Jah, ikka laua taga. Kui ma Tallinnasse tulin ja abiellusin, siis hakkasin siin lauas käima. Ma isegi ei tea palju neid aastakümneid on, kui istusin seal kas peasekretäri, protokolli kirjutaja, ajamõõtja, tehnilise tegija või informaatori rollis (ESBL-i andmetel töötas Aime Tobi korvpallikohtunikuna-sekretärina aastatel 1957–97 – M.R.). Eesti lauakohtunike täpset tööd hinnati ka üleliiduliselt ja mitmel korral kutsuti Tallinnast terve brigaad. Sain käia koolinoorte spartakiaadil paar korda ja rahvaste spartakiaadil ühe korra. Kuna töötasin Kehakultuuri toimetuses, siis oli mul hea võimalus seal ka spordiajakirjanikuna materjali koguda.

-Aime Tobi lauakohtuniku ametis | Foto: Erakogu

Kas kohtunikukarjääri tipphetk oli Moskva olümpia?

Jah, mõnes mõttes võib nii ehk öelda. Aga laua taha meid ei pandudki. 1980. aastal Moskva OM-il tegutsesime igaüks erinevate ülesannetega. Olime Eestist neljakesi: Selma Multer, Eve Peets, Sirje Metsküll ja mina.

Mis Teie ülesanne olümpial oli?

Mina kontrollisin tehnilisi protokolle, et kui täpselt need sissekanded ja kokkuvõtted olid tehtud.

Kas olümpiaelamuse saite kätte?

Jah, olümpiaelamuse sai kätte. Avamine oli ikka võimas. Aga ega ma peale korvpalliturniiri teisi võistlusi eriti näinudki, sest päev otsa istusid saalis. Hämmastav oli aga Moskvas ringi liikuda. Tundus, et linn oli kohalikest inimestest päris tühjaks tehtud. Muidu oli poodides tavaliselt ikka nii, et kui kuskilt midagi meeldivamat tahtsid kätte saada, siis pidid vähemalt tund või kaks trügima. Nüüd oli Moskva nii lahe. Tallinnaski olevat purjeregati ajal samamoodi olnud.

Milline on praegu Teie side korvpalliga?

Praegu tunnen lihtsalt huvi. Vaatan telekast ja loen lehest, kui korvpallis midagi põnevat toimub.

Keda Te konkreetsemalt jälgite?

Katsun ikka olla kursis ka meie naiste tegemistega. Väga vahva on, et naiskonnas toimub nüüd Janne Schasmini eestvedamisel kõik kaasaegsel tasemel. Seal on abijõud ja kindel siht koondisega kuhugi välja jõuda. Võib-olla see järjekindlus annab mõne aja pärast ka soovitud resultaadi. See aeg on möödas, kus üks või kaks treenerit tegelevad koondisega. Nüüd on ju abiks kõik need füsioterapeudid, psühholoogid, toitlustajad jms. No see peaks ju küll tulemust andma.

Kas käite kohapeal ka mänge vaatamas?

Naiste mänge, peale Eesti koondise omade, viimastel aastatel ma eriti palju kohapeal pole vaadanud. Olen telekast jälginud meeste ja internetist ka naiste Euroliigat. On ikka ääretult häid ja, mis peaasi, põnevaid mänge. Vahel tundub, et möödunud sajandi korvpalliga võrreldes on praegune korvpall nagu teine mäng.

Mis need põhilised muutused Teie arvates on?

Meie, ma mõtlen Tartu naiskonda, mängisime ründes pikemalt, siis polnud ka ajalisi piiranguid, põhitegevus rajanes kombinatsioonidel, viie mängija koostööl ja taiplikul taktikal. Vile oli ju siis ka teistsugune. Nüüd võid märkamatult raiuda seda või teist, lükkad kellegi eest ära ja ei ole mingit viga. Siis oli iga vähimgi puude juba viga. Ja pididki osavalt tegutsema. Praegu on esikohal jõud, kiirus, vastupidavus ja individuaalne oskus.

Mis on viimase aja eredaim korvpallist saadud elamus?

Kindlasti juba mainitud Euroliiga mängud. Koduses korvpallis oli päris huvitav vaadata Eesti noort meeskonda. Lihtsalt põnev on jälgida, kuidas arenevad endiste nimekate mängijate järeltulijad. Nii meeskonnas kui ka naiskonnas on päris mitmete mängijate emad-isad olnud tuntud tegijad.

Kas on tunne, et Eesti meeste koondis teeb sammu ülespoole?

Ei julge mina meeste ega naiste kohta arvamust avaldada. Muidugi oleks tore, aga see on nii ettearvamatu, sest ka praegune aeg on nii väga teistmoodi. Noortel on ju maailm lahti. Ta läheb kuskile Hispaania akadeemiasse ja seal ta areneb. Oleneb sellest, kuidas ta areneb ja kuidas hakatakse üheskoos toimima. Meil oli omal ajal oluline, et viisik sulanduks kokku. Pidid unepealt teadma, millised need liikumised on, kes keda kaitses usaldab jne, aga praegu on kõik rajatud individuaalsusele. Ma ei tea, kuidas see kõik toimima hakkab, kui üks tuleb Itaaliast, teine Hispaaniast, kolmas veel kuskilt mujalt ja neljas lisandub Ameerikas saadud oskustega.

-Aime Tobi läbimurdel | Foto: Erakogu

Aga kas naiste korvpallis on viimaste aastatega olukord paremaks läinud?

Kindlasti on läinud paremaks. Nähtavasti ka sellest, et paljud saavad võimaluse välisriikides kogeda erinevaid treeninguid ja mängida tugevamate vastastega. Aga millal nad Eesti koondisega jõuavad Euroopa meistrivõistlustele, näitab aeg. Ei tea, aga võib-olla hoopis 3×3 korvpallis on kergem kõrgemale pääseda. Tore on vähemalt, et on kindel siht ja suund võetud.

Mis Te arvate, kas 100 aasta pärast mängitakse Eestis korvpalli?

Saja aasta pärast on võib-olla ta mingil määral muutunud, aga mänguna ma arvan, et jääb. Kui inimesed üldse veel mängida armastavad ja sporti teevad. Võib-olla läheb kõik digitaalseks ja füüsiline tegevus jääb üldse ära. Aga see pole siis enam korvpall. Ei oska öelda. Üldiselt ma usun, et mingil moel ta kindlasti jääb, ei kujuta küll ette, et võiks veel määrustes midagi teisiti olla, niigi on möödunud sajandiga võrreldes kõik tohutult muutunud. Aga kui ta on ikka üle saja aasta püsinud, siis püsib edasi ka. On ju ikkagi tore mäng!

Milline on Teie arvates läbi aegade sümboolne viisik ja kes võiks olla peatreener?

Igal ajastul omad tegijad ja minu arvates oskab seda teha ainult tipptreener, kes kõik need aastad oleks kõiki mängijaid näinud. Aga sellist inimest vist ei ole. Jään möödunud sajandisse. Siinkohal tsiteerin Edgar Naaritsa 1984. aastal antud intervjuud, kes samale küsimusele vastas järgmiselt: tsentritest Maret-Mai Otsa, Valve Lüütsepp ja Elle Lapp, äärtest Ene Kitsing, Astrid Lindeberg, Vilve Kööbi, Anne Hinnobert ja tagamängijatest Aino Värk (aastast 1960 Hein – M.R.), Aime Kraus (aastast 1961 Tobi – M.R.), Mari Vaikmaa ja Sirje Kikas. Mänguliselt nimetatute hulka ei mahu, aga eraldi tõstaksin esile kõigi aegade parima kapteni Selma Multeri. Naaritsa öeldule lisan juurde veel, et Multer juhtis möödunud sajandil paarkümmend aastat kogu Eesti korvpalli. Aga nii arvas tipptreener Edgar Naarits 1984. aastal. Selge see, et praegusel sajandil on juba teised nimed ning teised inimesed.

Treeneriks Edgar Naarits?

Absoluutselt Edgar Naarits! Tema jõudis oma ajal enda õpilastega üleliidulisse tippu ja seal aastaid püsida. Tema kasvatas maailma ja Euroopa tiitleid võitnud mängijaid. Sel ajal ei olnud võimalik, aga kui oleksime pääsenud Euroopasse mängima oma naiskonnaga, võinuksime Euroopa meistrivõistlustel konkureerida medalitele. No pronksile igal juhul. Tahaks, et juulikuus Edgar Naaritsa 100. sünniaastapäev meenutaks ka praegusele põlvkonnale treenerit, keda õigustatult saab nimetada Eesti naiste korvpalli saavutusterohkeima epohhi rajajaks.

Intervjueeris: Martin Raid


Artikkel ilmus esimesena Eesti korvpall 100 erilehel rubriigis “100 lugu”, kus 2020. aasta jooksul ilmub portreelugu sajast korvpalliinimesest. Persoonide valik on lai: legendaarsetest Eesti tippmängijatest minevikust ja praegusest hetkest, kuni persoonideni, kes eelistavad varju jääda, kuid kelleta Eesti korvpall oleks oluliselt vaesem.

scroll to top
Inline
Inline