fbpx
Close

INTERVJUU | Legendaarse Valdu Suurkase hea kohtuniku valem: mängust tuleb aru saada

-Valdu Suurkask | Foto: Siim Semiskar

-Valdu Suurkask | Foto: Siim Semiskar

Veidi äraleierdatud fraasiks on saanud „mees kui orkester“. Säärast ütlemist saab ja vaat et peab kasutama ühe silmapaistvaima mehe kohta Eesti korvpallimaastikul, kes on tegelenud Hunt Kriimsilma kombel kõikidel armastatud alaga seotud ametitel. Selleks meheks on mõistagi Valdu Suurkask.

Kuulunud mängijana Eesti kõige teravamasse tippu, võttis mees pärast mängijakarjääri kätte vile ja ohjeldas kõiki toonaseid suurkujusid nii siin- kui ka sealpool raudset eesriiet. Vilemehe amet selja taga, mängis Suurkask keskset rolli Eesti Korvpalliliidu loomisel ja eestlaste vastuvõtmisel Rahvusvahelisse Korvpalliföderatsiooni FIBA. Et sellest veel küll pole, töötas loo peategelane pikka aega FIBA-s tehnilise komisjoni presidendi ametikohal, kus tema näppude vahelt käisid läbi kõik tähtsad ja vähemtähtsad määrused.

Kuuekordse Eesti meistri ja pikaaegse Eesti koondise mängijaga ning kogu Nõukogude Liidu ühe parima kohtunikuga saime kokku tema hubases Tallinna kesklinna korteris. 81-aastane legend rääkis oma kirevast elust lugusid, mida praegused noored usutavasti võimalikuks ei pea. Sündinud ajal, kui kogu maailm oli tunnistajaks kõige kohutavamatele sõjakoledustele, nägi Valdu Suurkask kõike seda esireast. Üleelatust ammutatud sitkuse toel on Eesti korvpalli suurkuju vallutanud kõik tipud, mis ühel mehel on võimalik vallutada. Lisaks kõigele teatab Valdu rõõmsalt ühe uue, ehk tähtsaima, staatuse saavutamisest: „Kolm kuud tagasi sai minust õnnelik vanaisa!“

Kuidas nägi elu välja keset II maailmasõda? Kuidas ja millega võlus üht väikest Tallinna poissi korvpall? Kuidas sai endisest tippkorvpallurist tippkohtunik? Kuidas sai Eesti mehest FIBA tehnilise komisjoni president? Neile ja paljudele teistele huvitavatele küsimustele andis vastuse Valdu Suurkask Eesti korvpalli 100. sünnipäeva piduliku tähistamise puhul.

Alustame hetkel väga päevakohase küsimusega – kuidas tervis on?

Ei saa kiita, sest aastaid on palju ja siin ei ole kaevata ka kellelegi. Paljudest sõpradest ja klassivendadest on jäänud ainult mälestused. Tervis on selline, nagu ühel vanamehel tervis on.

Millised igapäevased toimetamised päevi täidavad?

Tegevust viimasel ajal praktiliselt pole. Vahepeal jalutan pojapojaga, kui käru kätte antakse. Tõlgin ka vähehaaval erialaseid standardeid. Oma elukutselt olen santehnik. TPI-s töötasin muide 60 aastat.

-Juuro Kuusiku šarž Valdu Suurkasest | Foto: Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum SA/muis.ee

Sündisite pool aastat enne II maailmasõja algust. Milline oli Teie lapsepõlv sel keerulisel ajal?

Lapsepõlv oli mul väga kirev. Sündisin Liivalaia tänaval. Elasime kahekorruselises puumajas. Kaks aastat hiljem sündis vend. Isa võeti venelaste tulekul Vene sõjaväkke. Mäletan 1945. aasta Tallinna pommitamist. Meie maja pihta ei saanud, aga mäletan, kuidas aknast vaatasin ja vastasmajade katused tules langesid. Ema onu käis meid päästmas, vedas meid ja kõik asjad, mida päästa andis, majast välja, ning maja põles maha. Vanaemal oli suur pere ja Järvamaal oli tal sugulasi. Esimese valuga läksime sinna. Emaga tulime korraks linna tagasi, et vaadata, kuidas tal töö juures asjad on. Tagasipöördumine Järvamaale lõppes aasta hiljem Berliinis.

Kuidas Te Berliini sattusite?

Tallinnast enam Järvamaale ei pääsenud, sest Vene sõjavägi oli vastas. Hakkasime Saksa vägedega koos taganema. Mäletan sõitu Saksa sõjaväeautos, kui ühel hetkel meid pommitati ja sõitsime kraavi. Need asjad on meeles. Viimati toimunud asjad ei meenu, aga need on jäänud mällu eluks ajaks. Saksa sõjaväega taganedes jõudsime alguses Lätti, kus elasime umbes pool aastat, mille käigus sain läti keele suhu. Sealt istusime rongi peale ja sõitsime Saksamaale. Lõppes kõik Berliini lähedal ühes sõjapõgenike laagris. Mäletan hästi ka Berliini pommitamist.

Ema auks tuleb öelda, et kuigi teda veeti hiljem kolm-neli korda KGB-sse ülekuulamisele, siis ta ei rääkinud välja, et mina (Saksamaal) kaasas olin. Tänu sellele oli mul Vene ajal võimalus välismaale pääseda. Iga kord, kui tahtsid saada välismaale, pidid täitma ankeedi. See läks KGB-sse, nemad kontrollisid ja siis andsid õiguse minna. Inimesed, kes olid vangis või interneeritud II maailmasõja ajal, ei saanud pärast välismaale. Olin justkui interneeritud. Usun, et see oleks mänginud tähtsat rolli, aga õnneks läks nii ja pärast mul sõitudega takistusi ei tekkinud.

Kui jõudsite tagasi Tallinnasse, siis milliseid tegevusi siit eest leidsite ja kuidas korvpallihuvi tekkis?

Ema sai toa majas Magdaleena haigla territooriumil. Haigla oli tol ajal aiaga piiratud. Kuigi praegu on see täis ehitatud, siis sel ajal oli see suur park. Seal tekkis meil pargipoiste kamp. Nimetasime end Spordiseltsiks. Talvel valasime liuvälja ja kahe poisi isad panid meile korvid püsti. Sealt hakkas korvpallihuvi. Vahepeal tekkis mõte, et läheks poksima. Üks mees tuli Mererajooni spordikoolist ja ütles: „Poisikesed, minge parem korvpalli.“ Käisin veidi aega Mererajooni spordikooli korvpallitrennis.

Põhitõuke andis mulle linna kolides see, et ema pani mind Reaalkooli. Tema eluunistus oli, et pojad peavad Reaalkoolis käima, kuigi elasin Pärnu maantee ääres ja 20. Keskkool oli kõrval. Meie koolis käis paar klassi meist eespool Enno Karrisoo. Tema tegi meile koolis trenni. Tekkis korvpallipoiste punt ja hakkasime mängima koolinoorte meistrivõistlusi. Tol ajal oli kolm kõva kooli: Gustav Adolf, Reaalkool ja Jakob Westholmi gümnaasium. Kuni A-klassini saime Gusti (Gustav Adolfi Gümnaasium) käest tappa. Lõpuks A-klassis tulime Tallinna koolinoorte meistriks (Naerab.). Enno Karrisoo oli fanaatik, kes meid koolis utsitas. Ise pöördus ta pärastpoole väravpalli peale. Siis tulid juba Kalevi-aastad ja TPI.

-Tartu Kalevi korvpallimeeskonna mängijad 1960-ndate teises pooles. Vasakult: treener Ilmar Kullam, Ülo Laumets, Heino Villemson, Valdu Suurkask, Pärtel Mettig, Tõnno Lepmets | Foto: Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum SA/muis.ee

Kuidas Kalevi rivistusse jõudsite?

Kuidas ma Kalevisse jõudsin ja kes mind sinna kutsus, seda ma isegi ei mäleta. Ühel hetkel hakkasin Kalevi meestega koos trennis käima ja sellest saigi mu esimene klubi Eesti meistrivõistlustel. Seal oli klassivend (Mati) Idlane, (Tõnno) Lepmets ja vanemad mehed nagu (Raoul) Roodas. Kaleviga hakkasime Eesti meistrivõistlusi mängima, aga kui astusime TPI-sse, siis (Jaroslav) Dudkin võttis Kalevi mehed Suurkase ja Lepmetsa käe otsa ning ütles: „Lähme lektori juurde.“ Läksimegi TPI eest mängima. Teised Kalevi noored, kes olid „tipikad“, tulid ka. Mu vendki mõne aasta pärast. Vend ei andestanud mulle, et ta TPI-sse tõin.

Miks vend Frits-Allan seda ei andestanud?

Ta jäi Lepmetsa varju, kuna mõlemad olid tsentrid. Ta muidugi ei öelnud mulle midagi, aga tundsin nii. Vend oli minust natuke pikem. Mul on üks Eesti koondise pilt, kus vend on kõige pikem koondislane (Frits-Allan Suurkase pikkuseks oli 196 cm – H.K.) ja teine on Lepmets. Sel ajal olid niisugused pikkused (Naerab.).

Kas vend hakkas Teie mõjutusel korvpalli mängima?

Kuna ta oli minust noorem, siis arvatavasti küll. Ta oli natuke teise iseloomuga kui mina, veidi nõrgema iseloomuga. Ta ei kannatanud koormusi ja jättis ruttu (mängimise) järele. Füüsiliselt oli ta minust tugevam. Vanas kodus hüppasime lakke. Tema hüppas ühe jala pealt 10-15 cm kõrgemale kui mina. Tal oli hea hüppevõime, aga see-eest oli ta aeglasem. Ühe korra hüppas, teine kord enam ei saanud. TPI meeskonnas tuli ka Eesti meistriks ja oli koondises kui spartakiaadil kuuendaks tulime.

TPI-l ei olnud väga pikka aega Eestis ühtki vastast ja tulite kuus korda nende ridades Eesti meistriks (lisaks kuuele tiitlile TPI rivistuses tuli Valdu korra meistriks ka Kaleviga – H.K.) .

Vastased olid ikka, aga me olime kõvemad. Meil oli Lepmets väga kõva jõud ja (Priit) Tomson, kes siis väga kiiresti arenes. Tagaliin ei olnud ka paha. Seal olid väsimatud töömehed (Peep) Päro ja (Avo) Viil.

-TPI korvpallimeeskond 1957. aastal mängus soomlaste TUL-i vastu, Valdu Suurkask vasakult teine | Foto: Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum SA/muis.ee

Korvpall polnud ju sel ajal Teie põhitöö vaid praeguses mõistes justkui hobi?

Ei saa öelda, et korvpall oleks mul kunagi põhitöö olnud. Mul on elus kogu aeg olnud selline kahepalgeline mäng. Korvpall oli minu esimene armastus, isegi enne, kui pruudid tekkisid (Naerab.). Elukutselt olen ikkagi insener ja selle eest olen raha saanud. Korvpalli mängimise eest ma raha ei saanud. Välja arvatud üks moment, kui noore ja perspektiivika mängijana Kalevisse tulin. Oli mingi Liidu stipendium. Kalevile eraldati kolm stippi meeskonna peale. See stipp sai minu nimele, aga jagati veel omakorda kolmeks, nii et sain kolmandiku endale. See on ainus kord, kui korvpalli mängimise eest raha sain. Edaspidi, kui olid võistlused, olin töölt vabastatud ja Kalev või korviliit maksis mulle töötasu, mis põhitöölt mängude tõttu saamata jäi.

Aga vilistamise eest oli ikka tasu ette nähtud?

Eestis ja Liidu mängudel vilistamise eest praktiliselt raha ei saanud. Liidu oma oli vist 25 rubla ja Eesti oma vähem. Rahvusvahelisel tasemel olid vilistamised paremini tasustatud. Kui oli Nõukogude võim, võeti see raha mul Moskva esindajate poolt käest ära. Alguses isegi ei võetud, aga hakati võtma pärast Moskva olümpiamänge. Aastast 1975, kui rahvusvahelise kategooria sain, kuni olümpiani sain raha endale. Siis vist oli vilistamise eest 200 Saksa marka, mis oli suur raha.

Läheme tagasi mängija aega. Milline mängija Te olite?

Olin väga kohusetundlik, treenisin hoolega. Olid paremad ja kehvemad mängud, aga mu füüsilistele eeldustele olid piirid ette pandud. Mul ei olnud erilist kiirust. Väike eelis oli see, et olin vasakukäeline. Eesti koondises ikkagi kümme aastat mängisin. Koondises polnud ma küll põhikoosseisus kümne aasta jooksul kordagi. Põhis olid Lepmets, (Avo) Jans, hiljem Tomson. Alguses olid sellised mehed nagu (Heino) Villemson ja (Ülo) Laumets. Vahetusmehena tegin oma rolli ära.

TPI meeskonnas olin põhimees ja Eesti võistlustel oli ka ilusaid mänge. Samal ajal olid ka superstaarid. Eesti mõistes superstaar oli näiteks Tomson. Ka (Jaak) Salumets, kes on minust 10 aastat noorem ja kellega ei õnnestunud mul koos mängida. Üks eredamaid tähti oli (Aleksei) Tammiste. Olin enda arust juba kõva mängumees, kui ta tuli. Mäletan esimest kohtumist temaga. Olime Jõhvis mingitel võistlustel ja äkki, potsti, keegi lööb vastu õlga. Mina ei olnud temaga kunagi rääkinud, aga ta oli nii häbematu nahaal ja hüüdis kohe: „Tere!“ ning tuli kohe juttu rääkima. Kui temal oli hea päev, oi kurat, see oli muusika korvpallis.

Kas Teil iidoleid ka palliplatsil oli?

Kui hakkasin mängima, siis Eestis valisin endale eeskuju, kes füüsiliselt on mulle sarnane. Selleks meheks oli mu koolivend Peep Teder. Mõtlesin siis ikka, et kui saaks sama heaks mängijaks kui tema. Ta mängis siis juba Eesti koondises.

Vabandan ette rumala küsimuse pärast. Mis oli Eesti koondise mõte tol ajal, kui kuulusime NSVL koosseisu?

Eesti koondis mängis Liidu meistrivõistlusi. Liidu meistrivõistlused olid kahesugused. Olid iga-aastased klubide mängud, kus mängis Kalev. Alguses oli see Tallinna Kalev, siis üleminekumäng kaotati Tartule ja läks Tartu Kaleviks. Pidin vahepeal juba isegi Tartusse elama kolima. (Ilmar) Kullam kogus Tallinna pikemad poisid Tartusse ja mängisime Tartu Kaleviga Liidu meistrivõistlusi. Spartakiaadidel oli Eesti koondis. Sisuliselt oli see sama Tartu Kalev. Kuna Liidu meistrivõistlustele oli meil raske kaht kõva klubi välja panna, siis kõik paremad mehed olid koondatud Tartu Kalevisse. Läks aastaid edasi ja Tartu Kalev muutus jälle Tallinna Kaleviks. Koondisega oleme tulnud rahvaste spartakiaadil kuuendaks ja teiseks, aga tudengina oleme võitnud Liidu üliõpilasmeistrivõistlused. Ühe korra oli meil võit Gruusias juba peos, aga siis tegi kohtunik meile ära.

-Eesti korvpallikoondis 1960-ndate lõpuaastatel. Vasakult: 1. Kalle Ilves, 2. Enn Parbo, 3. Peeter Kokk (?), 4. Priit Tomson, 5. Valdu Suurkask, 6. Peeter Metsar, 7. Avo Jans, 8. Jaan Lentsius, 9. Anatoli Krikun, 10. Aleksei Tammiste, 11. Heino Lill, 12. Tõnno Lepmets. | Foto: Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum SA/muis.ee

Kas mängijana vaidlesite kohtunikega? Kas siis oli tähtsam võit või ausus?

Üldiselt oma hingelt olen ikka loll-aus. Ütlen teinekord välja asju, mida pole vaja öelda. Enne mõtle, siis ütle – pole mul välja tulnud. Ega ma elus pole ka suurt pettusega tegelenud.

Kes treeneritest Teid kõige rohkem mõjutasid?

Treenereid on mul olnud neli. (Heino) Kruus oli selline, kes mind väga hoidis. Siis oli lühikest aega (Heino) Krevald ja TPI-s tuli Dudkin. Kalevis oli Kullam treener. Kullamile olid muidugi Tartu poisid oma poisid.

Paljud mängijad lähevad pärast karjääri treeneriks. Kas see võimalus oli ka mõttes?

Mõtlesin just selle peale, mida korvpallis teinud olen. Olen mängija olnud. Olen treener olnud. Siin lähedal andsin tüdrukutele trenni ja Dudkin pani mind TPI teise meeskonna treeneriks. Siis olen väljakukohtunik olnud. Lauakohtunik olnud. Diktor olnud. Ajakirjanikuna kaastööd teinud Spordilehele. Olen korvpallivõrke Kalevi halli kudunud. Mis veel…

Ametnik.

Just! Ametnik. See oli kõige tähtsam ja see läks meelest ära (Naerab.).

Lähme korraks korvivõrkude kudumise juurde. Kuidas selline amet Teieni jõudis?

See oli mu enda initsiatiiv. Kunagi oli selline mängija nagu Märt Sepik, pallis ka Eesti koondises. Tema õpetas mulle, kuidas korvivõrke kududa. Ega seal midagi keerulist pole. Kalevi halli pandi need võrgud ja maksti isegi raha (Naerab.). Need olid paremad (võrgud), kui mõned teised, hoidsid kauem palli kinni. Kui viskad sellisesse korvi, kus pall jääb korraks pidama, siis on hoopis teine tunne, kui viskad ilma võrguta korvi või võrku, kust läheb kiiresti läbi. Nendel võrkudel oli oma mõte.

Korvpallis pole seega peaaegu ühtki ametit, mida Te pidanud pole. Peale massööri ameti võib-olla.

Massöör ei ole olnud, jah. Kahtlemata avaldas minu tegevus korvpallis mõju ka sellele, et oma erialase karjääri lõpetasin kõigest dotsendina. Mul ei olnud lihtsalt stiimulit professoriks saada. Kindlasti ka pere kannatas. Poiss oli väike ja mina olin kogu aeg sõidus. Olid sellised aastad, kus praktiliselt 3-4 kuud mind kodus ei olnud.

Kas sõitmine ja kodust eemal olemine oli suurem mängija või kohtunikuna?

Rohkem kohtuniku ja ametnikuna. Just lõpus, kuna olin FIBA-s. Kõik FIBA sündmused ja seminarid. See oli ka tasuta positsioon ja ühiskondlik töö, aga tänu sellele positsioonile olin komissar kõikidel suurtel võistlustel – olümpiamängudel, maailmameistrivõistlustel.

-Noorkohtunik Valdu Suurkask vilistamas kahe kuulsuse Aleksandr Belovi (Leningradi Spartak) ja Ivan Jedesko (CSKA) vahelist olukorda | Foto: Erakogu

Kuidas tol ajal kohtunikuks saadi?

Ise sain (Naerab.). Panin vile suhu ja kõigepealt hakkasin siin Eestis laste mänge vilistama. Pean ütlema, et mul on olnud selle kohtunikukarjääriga õnne ka. Esimene sõit Liitu oli kellegi asemel naiste meistrivõistlustele. Minu kvalifikatsioon oli usutavasti riiklik. Olin vist Eesti seminari ikka läbinud, sest siin juba vilistasin, aga naiste Liidu meistrivõistlustele sattusin vilistama vist Rein Endeni asemel, kes ei saanud sõita. Kusagil Venemaal need võistlused olid ja läksid hästi.

Järgmine suur turniir oli juba meeste oma Kaunases. Seal oli selline määramine, kuigi olin uustulnuk, et meeskonnad tõmbasid loosi, kes nende mängu vilistab. Kaks meest olid loosimisel. See on üksainuke kord mu elus, kus selline asi on olnud. Mulle sattus Leningradi Spartaki ja Kaunase Žalgirise vaheline mäng. Partner, kellega vilistasin, oli niisugune vananev härrasmees. Tundsin, milline närveerimine käis mängu eel tulevase vile ümber. Sellel mängul olid kohal kõik tähtsamad mehed ja korvpalliliidu peasekretär. Mäng tuli välja ja pärast seda oli (teeb žesti näpuga üles – H.K.). Enesekindlust mul oli ja kohtunikutöö sobis.

Kas endal oli ka närv enne kohtumist püsti?

Eks ikka natuke oli, aga liikuma hakates kadus ära.

Kes kohtunikest eeskujudeks olid?

(Ants) Käbi oli suur eeskuju Eesti kohtunikest. Ta oli Liidus üks tunnustatumaid kohtunikke.

Kohtunikul peab olema tugev iseloom ja paks nahk?

Ei ole mul paksu nahka kunagi olnud, aga olen välja kannatanud. Üldiselt on mul konflikte väga vähe olnud. Üks kord Gruusias oli. Mihheil Korkia oli mängija, tänu kellele said venelased olümpiavõidu (1972. aastal – H.K.). Skandaalne mäng, kus venelased võitsid ühe silmaga USA-d. Korkia tekitas kakluse selles mängus ja eemaldati tema ja ameeriklaste kõige parem mängija. Vot see Korkia tuli mulle Gruusias, kus vilistasin Leningradi Spartaki ja Tbilisi Dinamo mängu, ligi. Poolajal läksin kohtunikeruumi, ta tuli mulle kõrvale, pani käe õlale ja andis lahtise käega pikki nägu. „Hakkad vilistama või ei hakka!?“ küsis. Mäletan, et olin pärast seda teisel poolajal täiesti audis ja teine kohtunik (Pavel) Antonov aitas välja vedada. Selleks mänguks oli kõik.

Miks kannavad kohtunikud viigipükse?

See on nii jäänud ja keegi pole öelnud, miks nii on. Ei tule kõne allagi, et dressipükstega lähen mängu vilistama. Pole kunagi mõelnudki, miks, aga nii on.

Kas vilemehena on mõni eriti ere mälestus mõnest mängust?

Eks neid mälestusi on ühest ja teisest mängust. Oli üks kõva mäng Moskva olümpial, mida vilistasin. Kohtusid Itaalia ja Austraalia. Itaallastel oli selline mängija nagu (Dino) Meneghin. Suur tugev mees. Oli pooleks palli olukord ja äkki üks austraallane nagu kirjamark selili maas. Ilmselt Meneghin äsas talle kuidagi. Pärast tükk aega ma ei saanud aru sellest olukorrast. Selliseid asju on olnud. Raske oli vilistada neid mehi, kes teadlikult (midagi üritasid) ja neid oli palju. Üks asi on see, kui ta teeb mängulise vea. Ei jõua või ei saa. Sa näed, kuidas ta jälgib sind kogu aeg ja nii kui sa kontrolli kaotad, nii ta oskab midagi korraldada. Nendega oli keeruline.

Kas kohtunik peab olema hea psühholoog?

Ei tea, kas nii keeruline see asi on. Enesevalitsust peab olema. Toon näiteks oma poja. Võtsin ta ühele väga madala tasemega mängule partneriks kaasa. Seal üks treener hakkas teda mängu ajal sõimama. Pärast ei saanud enam mingit juttugi olla, et ta kohtunikuks hakkaks. Ühe mänguga lõppes tema kohtunikukarjäär. Ei sobi igaühele.

Sõimamist pole Teil väga palju ette tulnud?

Sõimamist mängu ajal pole väga palju olnud, jah. Pärast mängu on tuldud ja räägitud. On treenereid, kes lihtsalt karjuvad kogu aeg. Sõimama tuli mind üks Jugoslaavia treener olümpiamängudel. Olin komissar lauas. Tuli sõimama kohtunike pärast. Tahtis ennast välja elada.

Räägitakse karukoobastest, kus on raske külalismeeskondadel mängida. Kas on mõni koht ka vilistamiseks raskem?

Raskemad kohad, kus vilistada ja isegi komissar olla, on Türgi. Seal olen isegi vilistanud. Kõige hullem õhkkond oli aga Belgradis. Seal ma polnud kohtunik, vaid istusin laua taga, aga õhkkond oli kohutav. Tundsin südamest kaasa vilemeestele.

-Ilmekas pilt Valdu Suurkasest Itaalia spordiväljaandes | Foto: Erakogu

Milline võiks olla Eesti „kõige-kõigem“ kohtunikekolmik?

Käbi on seal kindlasti. (Paus) Mina ise olen kindlasti ja nüüd on noorem generatsioon. (Aare) Halliko on päris kõrgele tõusnud FIBA-s, aga FIBA läks omavahel nii tülli ja enam ei saa aru, kus kohtunikud paigutuvad. Halliko on üldiselt tagasihoidlik poiss, aga ta jagab asja väga hästi ja see amet sobib talle. Ta oli vahepeal meil ju proff. Ei teinud muud tööd, vaid vilistas. Tänapäeval on see võimalik.

Mis teeb tavalisest kohtunikust hea kohtuniku?

Mängust tuleb aru saada. Tundub pealt vaadates lihtne. Kui vaatad nüüd neid NBA mänge, siis seal on mäng läinud nii lihtsaks, et ei olegi midagi aru vaja saada. Ainult jooksevad ja viskavad. Omal ajal tehti katteid ikka ka, siis tekkisid kehakontaktid ja pidid aru saama, kes sellest võitis. Pead mõistma seda mängu, see on põhiline. Selles mõttes on hea, kui sa oled ise mänginud.

Ometi endised mängijad ei lähe vilistama. Eestis olete te ainus tippmängija, kellest sai tippkohtunik. Miks see nii on?

Võib-olla korvpalluritel on tekkinud kohtunikuameti suhtes väike vastasseis. Ma ei tea (Naerab.). Igale inimesele ei sobi. Ega see (amet) ei ole nii väga tänuväärne, au ja kuulsust toob ta kellelegi harva.

Kas kohtunik peab jääma märkamatuks?

Üldiselt on nii, jah. See on kõige parem kohtunik, keda sa ei märka. Mäng saab läbi ja ei teata, kes kohtunik oli.

Kas väljakukohtunikuna on Teil mõni suurem äpardus ka juhtunud?

Ei ole. Väiksemaid, kus ma pärast olen mõelnud, et ai kurat, selle lasin läbi ja nii, on olnud. Minu pärast keegi mängu võitnud või kaotanud ei ole.

Mis huvitav tegelane komissar on?

Kõikidel võistlustel on kohtunikud neutraalsed. Rahvusvahelistel mängudel tulevad teisest riigist, aga laud on kohalik. Komissar on see, kes jälgib, et laud korrektselt töötaks ja jälgib ka kohtunike tegevust. Vanasti anti kohtunikele hinnang. Kui tekib mingi protesti küsimus, siis komissar peab selgitama, mis toimus. Ta on võistluste korraldaja esindaja laua taga.

Praegu on kohtunikud tippsportlased. Kas siis oli ka vaja läbida füüsilised katsed ja olla väga heas vormis?

Käisin pärast mängimise lõpetamist kogu aeg jooksmas. Hoidsin end vormis. Siis oli (väljakul) kaks meest. Nad jooksid palju rohkem, kui praegu platsil olevad kolm meest, kes seisavad. Seminaridel olid erinevad jooksutestid.

-Valdu Suurkask Tallinnas koos FIBA asutajataja ja peasekretäri William Jones’i ja tunnustatud kohtuniku Mihhail Davõdoviga. Suurkask annab üle Eestis tehtud korvpallikohtunike õppefilmi, kus ta ise ka tegev oli. | Foto: Erakogu

Kuidas Teil tekkis kontakt FIBA-ga? Kuidas sattusite sinna ametnikutööd tegema?

Mõni on arvanud, et maksin altkäemaksu. Juba siis, kui ma Venemaal kohtunik olin, lasti Eestis kõlakat, et käisin Moskvas altkäemaksu andmas. Inimesed on kadedad. Esimene tutvus FIBA-ga tekkis meil koos Aadu Kanaga. Käisime FIBA-s kahekesi taotlemas Eestile oma liikmelisust. (Borislav) Stankovicit tundsin juba enne kohtunikuna FIBA mängudest. Moskva olümpial elasin ühes toas Lubomir Kotlebaga, kes oli siis juba FIBA-s kohtunike tegevuse eest vastutav… või midagi taolist. Meil tekkis temaga hästi hea klapp. Mingisugune hingesugulus. FIBA-st tuli mulle telefonikõne, et tule Münchenisse, Stankovic tahab rääkida. Sõitsin siis Münchenisse Stankovici juurde ja siis ta ütles mulle: „Mul on teiega suured plaanid.“ Läks natuke aega veel ja juba valiti mind (FIBA tehnilise komisjoni) presidendiks. Nii see käiski ja seda ametit pidasin ma päris tükk aega.

Millega FIBA tehnilise komisjoni president tegeleb?

Tehnilise komisjoni ülesandeid oli kaks: määruste muutmine ja kohtunike koolitus. Seminaride läbiviimine ja määrustele paranduste tegemine. Võistluste korraldamine sinna alla ei käinud. Komisjone on FIBA-s palju, aga tehniline komisjon oli tähtsuselt esimene, nii et ma olin päris kõrge ametnik (Naerab.).

Pidite palju USA vahet sõitma?

Ei pidanud, aga sõitsin. Kui mingi sündmus toimus USA-s, siis läksin kohale. Tihti tegi FIBA oma seminare väljaspool USA-d. Näiteks Küprosel, Dubais oli üks üritus. Euroopas olen sisuliselt kõik riigid läbi käinud peale Albaania, Aserbaidžaani ja mõne kääbusriigi. Kõik mandrid ka.

Selle ajaga, kui olete FIBA-s töötanud, on muutunud väga paljud reegleid.

Määrused on palju muutunud. Sellest, kui minu nimi on määruste peale kirjutatud tehnilise komisjoni presidendina, on palju aega möödas. Praegu on hoopis teised määrused. Uus korvpall. Teine korvpall, kui siis oli. Osalt ka seetõttu tunnen vähe huvi meie korvpalli vastu. Kõik paremad pojad on kusagile mööda maailma laiali jooksnud ja mis ma neist neegripoistest siin Eestis ikka vaatan. Olen neid näinud küll ja küll.

Koondisemänge vaatate?

Telekast jälgin, Saku hall on kaugel ja ei hakka kohale minema.

Kas telekast mängu jälgides naudite mängu või vaatate eraldi kohtunikutööd?

Ei, kohtunikke ei vaata üldse. Mis ma sellest kohtunikust vaatan, ikka mängu. Kohtunikuamet on kauge minevik.

Läheme korraks tagasi FIBA ametniku töö juurde. Kas see töö tõi vorsti ka lauale?

FIBA ametnikutöö ei olnud tasustatud. See andis mulle eelise, et mind määrati tihti komissariks. Määramisi tegi Kotleba, tema oli FIBA-s ametnik, kes sellega tegeles. Kui said piisavalt palju määramisi, siis see oli ka majanduslikult kasulik. Eesti Vabariik raha enam minu käest ära ei võtnud (Muigab.).

Praegu olete FIBA aukohtunik.

See on lihtsalt nimetus. Nii palju annab, et hiljuti käis Kotleba mind vaatamas, et kuidas tervis on. Ta külastas meie Korvpalliliitu ja siis otsis minu ka üles. Istusime Glorias Salumetsa ja Kotlebaga kolmekesi.

Lisaks kõikidele eelnimetatud ametikohtadele olete olnud ka Eesti Korvpalliliidu asepresident. Mis siis Teie funktsiooniks oli?

Siis oli Korvpalliliidu president Peep Aaviksoo. Olin põhiliselt kohtunikekogu esimeheks. Muid kohustusi mul seal ei olnud. Mõnel üksikul korral asendasin teda mõnel kokkusaamisel, kui ta ise ei saanud minna.

Kas korvpall oli Teie nooruspõlves populaarsem kui praegu?

Mul on olnud õnne elada ajal, kui korvpall Eestis oli väga populaarne. Nüüd tungib jalgpall peale ja räägitakse iga päev autorallist. Sattusin perioodi, kus alates koolipoiste mängudest Gusti võimlas rippusid inimesed redelite küljes, et mängu näha. Tallinna esivõistlused – täismaja. Eesti esivõistlused – täismaja. Tartust üldse ei räägigi. Tartu on väiksem linn ja patriotism on nii suur. Kalevi hall oli oma ajal meeletu, suur pidupäev, kui seal mängiti.

-Valdu Suurkask Eesti korvpalli kuulsuste halli meenega | Foto: Siim Semiskar

Miks enam nii ei ole, kuigi mäng peaks ju järjest atraktiivsem olema?

On palju momente. Kui üks Eesti meeskond võitis Venemaa satsi, siis sel oli oma tähendus. Praegu on see juba ununenud. Siis said mängus õigluse maksma panna. Vilistasin palju Kaunase ja CSKA mänge. Ka finaale. Hinges olin rohkem Kaunase poolt, aga võin käe südamele panna ja öelda, et nende poolt ei vilistanud ma kohe kindlasti. Huvi on siis, kui läheb hästi ja korvpall oli tollal suhteliselt edukas.

Milline võiks välja näha Eesti läbi aegade parim algviisik?

Vaatasin jah, et seda küsitakse. Mõtlesin selle peale. Raske on erinevate ajastute mängijaid ritta seada. Kui korvpallist midagi mõikama hakkasin, olid mängijad nagu (Arvo) Putmaker, (Joann) Lõssov, (Ilmar) Kullam, (Heino) Kruus. Järgmine generatsioon oli Lepmets, kes oli tõeline tööloom. Tomson, Salumets. Siis (Martin) Müürsepp. Üks andekamaid oli Mart Laga, kes kahjuks varakult ära kadus. Ta läks Tartus valede sõprade küüsi. Ta võeti juba 15-aastasena Liidu koondisekandidaadiks. Fantastiliste füüsiliste võimetega vend.

Müürsepp oli ka üliandekas. Tammiste kindlasti, (Tiit) Sokk oli kõva. Tagaliini peal oli teisi kõvasid ka, aga kui Tammiste mängis, oli see korvpalli muusika. Ma pole seda ise välja mõelnud. Tammiste kohta kirjutas selliselt üks endine Ukraina korvpallur, kes pärast oli ajakirjanik. Sovetski Spordis kirjutaski umbes nii: Tammiste mäng ei olnud mäng, vaid see oli muusika korvpallis. Temas oli midagi. Inimesena on teine küsimus (Naerab.). Mina sain temaga enam-vähem hästi läbi. Isegi siis, kui kohtunik olin. Tema üks õnnetus oli see, et tema naeratus oli väljakutsuv. Nõrgema närviga kohtunikud kippusid talle tehnilisi vigu panema. Mina suutsin seda vist vältida. Ja (Jaak) Lipso on ka veel. Oi neid nimesid on ikka palju.

Intervjueeris: Henry Kaldas


Artikkel ilmus esimesena Eesti korvpall 100 erilehel rubriigis “100 lugu”.

scroll to top