fbpx
Close

INTERVJUUD | Mati ja Mati ehk kes võidaks korvpallivastasseisu Saaremaa – Hiiumaa?

Avatar
-Mati Rüütel ja Mati Kiiver | Fotod: Erakogu

Eesti korvpall sai tänavu 100-aastaseks ning aegade jooksul on seda mängu harrastatud erinevates regioonides, kus suure hingega treenerid lastega tegelemise enda peale on võtnud. Korvpalli meistriliigasse on mitmeid mängumehi sirgunud ka meie kahelt suurimalt saarelt Saaremaalt ja Hiiumaalt.

Selles kirjatükis annamegi sõna pikalt Saaremaal Orissaares korvpallielu edendanud Mati Rüütlile ja Hiiumaal aastakümneid väikeseid korvpallipoisse õpetanud Mati Kiivrile. Uurime kahelt Matilt, kuidas saartel korvpall levinud on, kui kõvasti praegusel hetkel tööd tehakse ja kuidas paistab üle mere naabrimeeste tehtav töö?

-Mati Rüütel | Foto: Siim Semiskar

Alustame Mati Rüütliga, kes tegutseb korvpallitreenerina Orissaare Spordikoolis.

Mati, kas oled ise Saaremaa mees ja kuidas jõudsid lapsepõlves spordi juurde?

Olen Orissaares üles kasvanud ja meil oli kergejõustik põhiline, mida tehti. Sportmängudega, nagu jalgpall ja korvpall, tegelesime iseseisvalt. Eks me kasvasime üles kõiki spordialasid tehes.

Kas hoovisport oli siis au sees?

Hoovisport kindlasti ning lisaks siis kergejõustik, mida me treeninguna tegime.

Millal Sinus treenerigeen avaldus ja kuidas see teekond alguse sai?

Ma ei tea, kas see geen üldse avaldunud ongi (Naerab.). Kui keskkool läbi sai, oli vaja midagi otsustada ja edasi õppima minna. Kuna olin spordi sees kasvanud, siis mõtlesin, et lähen proovin Tallinna Pedagoogikaülikooli kehakultuuri. Sain sisse ja seal tuli valida endale eriala, mida süvendatult õppida. Võtsin korvpalli ja nii ta läks.

Miks just korvpalli valisid, mitte põhiala kergejõustiku?

Kergejõustik jäi mul tegelikult noorusaastatesse ning keskkoolis ma enam sellega väga ei tegelenud. Siis olin peamiselt pallimängude mees. Korvpalli mängisin nii kohalike meestega kui koolis ning see pani mind hiljem ülikoolis seda valikut tegema.

Miks läksid Saaremaale tagasi? Kas ei tulnud mõttesse, et võiks mandrile treeneriks jääda?

Isegi ei mõelnud seda. Elu läks nii, et läksin tagasi. Kuidagi tekkisid Orissaares kohe ka võimalused, sest mulle tehti pakkumised, mille ma ka vastu võtsin. Ilmselt info levis, et olen kooli ära lõpetanud. Hakkasin 2001. aastal tasapisi koolis tunde andma ja sealt kõrvalt lapsi ka treenima.

-Mati Rüütel korvpallipoistega 2002. aastal õpetaja- ja treeneritöö algusaastatel | Foto: Erakogu

Mis seisus Sinu arvates Saaremaa korvpall hetkel suurt pilti vaadates on?

Võrreldes viimaste aastatega läheb asi pigem üles. Umbes nullindatel oli minu arvates päris hea seis, kui noori mängumehi oli Kuressaares päris palju ja ka Orissaares. Vahepeal läks asi tagasi, aga nüüd jälle tõuseb, kuna noortegruppe tuleb juurde ja Saaremaa võistkondi on Eesti meistrivõistlustel rohkem kui varem. Alati saab paremini teha ja eks me sinna püüdleme, aga hetkel ei saa nuriseda.

Kas oskad öelda umbkaudse arvu, kui palju poisse ja tüdrukuid Saaremaal korvpalliga tegeleb?

Numbrit on raske öelda. Meil Orissaares on kolme võistkonna jagu noori poisse. Umbes 50 ligi see arv küündib. Kuressaares on harrastajaid rohkem. Seal peaks väikeseid poisse olema korralikult. Üle saja peaks korvpallitrennis käivate laste arv kindlasti olema.

Kes on Sinu hinnangul läbi ajaloo parimad Saaremaa korvpallurid?

Oh sa raks! Läbi ajaloo? (Naerab.) Olen isegi siin veteraniaastatele lähenedes mänginud nii (Indrek) Kajupanga kui (Mario) Paistega ühes võistkonnas, kui nad veel koolipoisid olid. Aga andekaid pikki on Saaremaal veel olnud, aga ei tea, kas neil on jäänud motivatsiooni väheks või pole tekkinud head juhust. Tegelikult Saaremaa pikakasvulised poisid oleks võinud vabalt kõrgemal mängida. Loodame, et tulevikus leiame nad üles, kui neid tekib.

Saaremaa on kaasa löönud ülemaailmsetel väikesaarte mängudel ning toonud sealt medaleid. Tead Sa peast kui palju?

Viimastel aastatel oleme seal päris edukad olnud. Ühe korra oleme võitnud (Aastal 2015 – S.S.) ja muid medaleid on ka tulnud (2011, 2013 ja 2019 hõbe ja 2017 pronks – S.S.). Viimastel aastatel on Saaremaa alati ikka favoriit olnud. Selles plaanis on küll hästi.

Kas hoiad Eesti meistriliigat jälgides omadele meestele rohkem pöialt kui mujalt kandi meestele?

See on ikka nii, jah. Kui vaatad mängu koos noorte poistega, siis neile alati ütlen, et see on Saaremaa mees. See käib asja juurde. Eks igas kandis hoitakse oma inimesi rohkem.

-Mati Rüütel Orissaare korvpallipoistega 2019. aastal | Foto: BBBL

Kuidas noored sellele reageerivad, kui näitad neile Indrek Kajupanka ja ütled, et Saaremaa mees on nii kaugele jõudnud?

Eks nad võtavad selle hästi vastu, kuna näevad, et siit on on võimalik kusagile jõuda. Pole nii, et peab sündima mujal, kui tahad korvpalluriks saada.

Millise hinnangu Sa annaksid naabrimehena Hiiumaa korvpalli kohta?

Hiidlastel tuli vahepeal päris häid noori mängijaid. (Martin) Paasoja näiteks ning koos temaga veel umbes samal ajal mitu päris teravat poissi. Oleme saanud seda ise näha, kui oleme käinud Hiiumaal mõnel 3×3 turniiril mängimas. Kokkupuuteid on olnud küll. Hetkel neil minu teada eestikatel noortegruppe pole olnud. Võib-olla tegeletakse praegu ka, aga mina ei oska selle kohta midagi öelda.

3×3 korvpallis olete Hiiumaaga mõõtu võtnud, aga kas päris 5-5 saalikorvpalli formaadis pole hiljuti vastamisi läinud?

Kui Kuressaare Vesse mängis mingi aeg II liigat, siis kohtusime seal Askuse meeskonnaga. Ma ei mäleta, kuidas meil koduväljakul läks, aga meenub, kuidas sügisesel ajal käisime Hiiumaal ja saime seal korralikult pähe (Naerab.).

Kui mõlemad saaks kõik tipud kokku, siis Sa julgeksid öelda, et Saaremaa koondis võtaks naabri vastu võidu ära?

See tuleks korralik pusimine, aga Saaremaa oleks veidi tugevam praegusel hetkel. Mitte, et hiidlased nõrgad oleksid, lihtsalt usun, et meil on paar mängijat meistriliiga tasemel rohkem. See annaks väikese eelise meile. Aga pall on ümmargune.

Kui laiemalt vaadata, siis mis seisus Eesti korvpall Sinu hinnangul hetkel on?

Minu arvates on praegu päris hea seis. Olen ise noortega võistlustel käies näinud seda taset, meil on välismaal palju noori poisse ja ka koondisesse trügib palju noori mehi. Minul on väga põnev tunne, et paar aastat veel ja võib midagi huvitavat juhtuma hakata. Juba sel korral (veebruarikuises mängudeaknas – S.S.) oli koondist päris äge vaadata. Tundub, et ka altpoolt on igast aastakäigust tulemas huvitavaid mängijaid. Kui nad vaid jääks korvpalli juurde.

-Mati Rüütel korvpalliväljakul | Foto: Siim Semiskar

Ütlesid, et ise treenerina oled märganud varasema ajaga taseme vahet. Milles see peamine muutus seisneb?

See on raske küsimus. Võib-olla see, et info on tänapäeval muutunud kättesaadavamaks? Tänapäeval võid kõige väiksemas kolkakülas Youtube’ist vaadata ägedaid asju, kuidas mingis vanuses lapsi treenida. Enda arendamiseks treenerina on suuremad võimalused. Eestis on hetkel noorte treenerite pealetung, kus palju ägedaid treenereid on tulnud. Kui treenerid on noored, siis läheb see poistele ja tüdrukutele ka rohkem peale.

Kui Eesti korvpall sai sel aastal 100-aastaseks, siis kas saja aasta pärast mängitakse siin veel korvpalli ja saame tähistada ka 200. sünnipäeva? Kui jah, siis milline see mäng siis võiks olla?

(Naerab.) Päris raske küsimus. Aga eks ikka mängitakse. Praegu on korvpall läinud üha kiiremaks ja eks ta sinna suunas läheb edasi. Äkki võetakse isegi üks mängija platsilt vähemaks, et oleks rohkem ruumi 1-1 mängida ja pilt atraktiivsemaks läheks? Praegu võtab abistav kaitse 1-1 mängu olulisust vähemaks. Aga kunagi ei tea, mis suunas see saja aastaga areneb.

Viimaseks palun Sul panna paika enda sümboolne viisik Eesti korvpallist.

Tsentriks on ikka (Margus) Metstak. Ta saab kõigiga kaitses hakkama. “Number nelja” peale paneme muidugi (Martin) Müürsepa. Ma pole vanemaid mehi näinud, kes seal 1960-ndatel ja 70-ndatel mängisid. Võtan rohkem enda ajastu poisse. “Number kolm” on Andrus Nagel – kõva käega vend! Tagaliin on traditsiooniline – (Tiit) Sokk ja (Aivar) Kuusmaa. Siin pole vaja isegi kommenteerida, ikkagi (Ateena) Panathinaikoses mänginud mehed. See on mingi näitaja (Muigab.).

Millal esimene Saaremaa mees Panathinaikosesse jõuab?

Varsti! (Naerab.) Ma ei oska öelda. Aga pakun 5-10 aasta jooksul. Loodan, et need, kes sinna jõuavad, juba praegu põrgatavad.

-Mati Kiiver ja Rauno Peerandi 2017. aastal kohtunikutööd tegemas | Foto: Erakogu

Teisena saab sõna põline Hiiumaa mees Mati Kiiver, keda võiks tinglikult nimetada Hiiumaa korvpalli maaletoojaks. Praeguseks on Kiiver andnud teatepulga edasi oma endistele õpilastele, kes on võtnud enda õlule Hiiumaa korvpalli edendamise.

Kas oled ise Hiiumaa mees ja kuidas jõudsid lapsepõlves spordi juurde?

Meil Kärdlas oli majade taga suur mänguväljak, kus sai jalgpalli mängida ja vanemate poiste poolt olid tehtud isegi kaugushüppekastid. Seal visati ka palli ja tõugati isegi kuuli. Sealt sain ma spordipisiku. Kui kooli läksin, siis oli meil Hiiumaal vaid kergejõustiku trenn. Aga esimese klassi poisse sinna ei võetud ja ma olin pisut nördinud. Teisest klassist kuni gümnaasiumiastme lõpuni tegelesingi kergejõustikuga. Tulemustest rääkides, siis Eestimaa Spordiliidu Jõud mängudel kohati jõudsin tõkkejooksus kolme hulka. Eesti meistrivõistlustel olin tavaliselt B-finaali 1.-2. ehk siis kokkuvõttes 9.-10. mees.

Pärast keskkooli jätkasid õpingutega kehakultuuriteaduskonnas?

Ma kohe pedasse (toonane Tallinna Pedagoogiline Instituut, tänane Tallinna Ülikool – S.S.) ei läinud. Õppisin Tehnikaülikoolis ehitust ja käisin sõjaväes ära. Siis sain aru, et maja ehitamisega saab lõpuks igaüks hakkama (Muigab.). Peda lõpetasin ära 1990 ja sain Hiiumaale tööle. Aeg oli karm ja valitsesid Nõukogude-aegsed traditsioonilised alad kergejõustik, võrkpall ja orienteerumine. Midagi seal kõrval ei tahetud üldse näha. Sain Hiiumaa Spordikooli ÜKE-treeneriks tööle ja tol ajal ei tohtinud seal sõna korvpall kõva häälega isegi välja öeldagi (Naerab.).

Aga kuidagi ikkagi Hiiumaal korvpalli mängima hakati. Kuidas see juhtus?

1993. aastal puhusid tuuled, kus spordikoole hakati ära kaotama ja 1994. aasta kevadel moodustasime Kärdla Spordikooli, et Hiiumaalt spordikool sootuks ära ei kaoks. Mul õnnestus seal direktoriks saada ning muutsin põhimäärust ja panin korvpalli spordialade nimistusse sisse. Selleks ajaks oli mul tegelikult Hiiumaal juba kolm rühma. Haridusministeerium kinnitas õppekava kenasti ära ja sellest ajast on korvpall Hiiumaal olemas.

Vahele tuleb ära õiendada see teema, kuidas ja miks kergejõustiklasest sai üldsegi korvpallitreener?

Ma olin ainuke laps peres ja meil polnud majanduslik seis kiita. Esimese televiisori saime alles 1975. aastal, see oli pisike must-valge “Rekord 6”. Sellega sai vaadatud kõiki ülekandeid, mis vähegi Kalevi Spordihallist tehti. Võrkpall ja eriti korvpall hakkasid mulle hullumeelselt meeldima. Meil oli kodus suur peegel, mille ees ma kõik (Aleksei) Tammisted ja (Anatoli) Krikunid järele tegin. Tehnilised elemendid õppisingi teleka taga ja siis matkisin nähtut. Viiendas klassis rajasime majade juurde kossuväljaku, mille jaoks varastasime koolist prügimäele viimist ootava korvilaua. Sealt platsilt on paljud Kärdla piirkonna kossupoisid pisiku saanud. Hiljem oli koolidirektoriga muidugi jama, et ma luba ei küsinud. Aga kehalise õpetaja päästis mind välja.

Miks Sa üldse Hiiumaale tagasi läksid pärast peda lõpetamist? Kas ei tekkinud mõtet jääda suurde pealinna tööle?

Ma sain tegelikult suunamise Jõgeva maakonda kooli, mille nime ma enam ei mäleta. Vajati kehalise kasvatuse õpetajat ja mulle pakuti isegi kahetoalist korterit. Aga süda tõmbas ikka Hiiumaa poole, kuna tulevane naine ja vanemad elasid siin. Mul tehti lõpuks ka pakkumine tulla Hiiumaale ja ma ei mõelnud kaua. Treenerikarjääri silmas pidades on Mait Käbin hiljem mind Pärnusse kutsunud ja Aivo Erkmaa Väike-Maarjasse. Mul oli täiesti kaalumise koht, aga need sammud jäid tegemata.

-Kiiver ja tema meeskond 1998. aastal tänavakorvpalli mängimas | Foto: Erakogu

Kuidas see Hiiumaa noortekorvpall siis Sinu käe all kulges?

Kui olin juba kümme aastat Hiiumaal tööd teinud, siis tuli esimene minu õpilane Eesti meistriks. Saatsin poisi Tiit Soku korvpallikooli, Marek Vainumäe oli nimi ja 201 cm mõõdeti pikkuseks. Kuna Hiiumaal oma võistkonnaga oli keeruline läbi lüüa, siis mu idee oligi selline, et poisid kuskile tasemele viia. Aktiivse treeneritöö lõpetasin umbes aastal 2015 ja mul on hea meel, et olen saanud oma õpilased Risto Merimaa ja Koit Kalmuse Hiiumaale tagasi tööle. Risto oli kunagi pool hooaega lausa Valgas ja on mänginud esiliigat ja teist liigat. Nemad veavad nüüd Hiiumaal noortesporti ja mul on hea meel, et kunagi nullist alustatud töö jaoks on mantlipärijad olemas. Neil on 3.-5. klassist umbes 30 poissi ja Hiiumaa mõistes on see täiesti okei.

Kes on läbi ajaloo parimad Hiiumaa korvpallurid?

Esimene Eesti meister on aastast 1977. Tiit Hang (Võitis Eesti meistritiitli TRÜ ridades – S.S.). Siis olin mina veel koolipoiss. Hilisemast ajast võttes jõudis näiteks Tiit Talumaa Eesti meistriliigani välja (Mängis TTÜ KK, Valga-Valka ja Tallinna Kalev/TLÜ meeskondades – S.S.). Siis pakun veel välja Marek Vainumäe Tiit Soku KK koosseisust ja Mait Käbini käe all mänginud Allan Heinsoo ning seejärel juba Martin Paasoja ja Kristjan Voolaid. Sinna punti võiks veel Risto (Merimaa) ka panna, kuna ikkagi jõudis meistriliigasse.

Kas kohalik veri on paksem ja hoiad pöialt rohkem just Hiiumaa meestele, kui näed neid kuskil tasemel mängimas?

No kui Paasoja ja Voolaid näiteks koos Raplas olid või isegi sama aastakäigu poiss Robert Lilleõis praegu KK Viimsis… vahet pole, mis liiga või võistkond, siis kõigil hoian pilku peal. Nemad hoiavad muidugi minul ka (Naerab.).

Räägime naabritest ka. Mis Sa Saaremaa korvpallist arvad?

Ma Enn Laanemäe tegemistega olen kursis olnud, aga nüüd Mati Rüütli ja teiste asju tean veidi vähem. Ennuga tegime sõpruskohtumisi ja mängisime koolispordisarjades. Vaatasin alati temale natuke alt üles ja õppisin. Kõva austus oli saarlaste suunas. Kusjuures Enn alustas korvpalli vedamist samuti kergejõustiku pealt. Eks me veidi samasugused mehed olime. Nöökimist on ikka olnud, aga mingit vägikaikavedu küll mitte. Praegu elan näiteks Indrek Kajupanga tegemistele kaasa ja saarlaste vastu on kõva respekt. See, mis neil seal praegu toimub… meil on ikka sinna aastaid minna.

Kui võtta kokku ja panna vastamisi Saaremaa ja Hiiumaa tähtede rivistused, siis kumb praegusel momendil peale jääks?

Meil on välja panna Voolaid, Paasoja, Talumaa, Lilleõis ja Merimaa. Saarlased toovad vastu Mario Paiste, Kajupanga, Janis Vahteri, Tormi Niitsu. Kui nii vaadata, siis Saaremaa peaks olema karvavõrra kõvem. Aga pikkuselt me oleksime üle. See mäng oleks päris huvitav. Kunagi hiidlased ja saarlased 1990-ndatel mängisid jalkat ja jäähokit omavahel.

-Mati Kiiver ja C2 vanuseklassi korvpallipoisid 2005. aastal Eesti meistrivõistluste 3. kohta tähistamas | Foto: Erakogu

Vaatame veidi ka suurt pilti, kas Sa hoiad asjadel silma peal ja mis seisus Sinu hinnangul Eesti korvpall praegu on?

Koondiste tasemel ma üritan meedia kaudu ikka jälgida. Sellega olen kursis. Praegu on väga uhke noorte treenerite põlvkond peale kasvanud ja see teeb heameelt. U16 ja U18 koondiseid vaadates näeb väga kihvte kujusid. Enam pole need sihvakad tüübid kaduma läinud ja 2-meetriseid noori poisse on mitmeid. Kunagi otsisime neid tikutulega ja rõõmustasime, kui ühegi kätte saime. Arvan, et seis on päris okei ja nukrutsemiseks kindlasti põhjust pole.

Kui Eesti korvpall tähistab tänavu 100. sünnipäeva, siis kas saja aasta pärast mängitakse siin veel seda mängu ja milline korvpall siis võiks välja näha?

Mingil kujul kindlasti mängitakse. Olgu ta siis kasvõi nagu hiljutine distantsõpe mingi virtuaalse lahendusena. Kui ta juba 100 aastat on vastu pidanud. Korvpall on hasartne mäng ja inimloomus on selline, kus kuiva sporti on keeruline teha. Kui kõik teevad vaikselt oma nurgas seda tööd edasi, kas siis treenerina, ajakirjanikuna, õpetajana, üritustekorraldajana, siis ei kao korvpall kuhugi. Peame hoidma ise seda joont, et korvpall ei kaoks.

Lõpetuseks palun Sul paika panna oma sümboolse viisiku Eesti korvpallist.

1960-ndatesse ja 1970-ndate esimesse otsa ma väga ei küündi ja seetõttu pean võtma oma mälestustest. “Number üks” kindlasti Tiit Sokk. TPI-s õppimise ajal käisin seal August Soku trenne vaatamas ja nägin mismoodi Tiit oma isa juures trenni tegi. See rahulikkus, tarkus, platsinägemine ja vise – temalt oli palju õppida. Järgmisena läheb Anatoli Krikun, kuigi tahaksin väga ka Aivar Kuusmaad nimetada. Aga Krikuni panen seetõttu, et ta oli kergejõustiku taustaga mees, ülimalt töökas ja nahaalne. Nii, Kuusmaa praakisime välja…. nüüd edasi… “number kolm” on mu vana hea sõber Andrus Nagel. “Number neljaks” paneme Jaan Lentsiuse. Märksõnaks on 1975. aasta “Rekord 6” televiisor ja tema nurgast pandud hüppelt ühekäevisked. Tsentrisse tuleb panna Ukrainast Eestisse toodud Sergei Babenko. Tema jalgadetööd sai jälgitud nii telerist kui Kalevi hallist.

Sa oled üks vähestest, kes on julgenud Martin Müürsepa oma viisikust välja jätta.

(Naerab.) No see oleks ju liiga lihtne. Las olla natuke teistmoodi.

Intervjueeris: Siim Semiskar


Artikkel ilmus esimesena Eesti korvpall 100 erilehel rubriigis “100 lugu”, kus 2020. aasta jooksul ilmub portreelugu sajast korvpalliinimesest. Persoonide valik on lai: legendaarsetest Eesti tippmängijatest minevikust ja praegusest hetkest, kuni persoonideni, kes eelistavad varju jääda, kuid kelleta Eesti korvpall oleks oluliselt vaesem.

scroll to top
Inline
Inline