Meie seekordse intervjuu peategelane on vastutanud 20 aastat selle eest, et Eesti korvpallikoondislased saaksid väljakul ilma valugrimassideta joosta ja hüpata, õmmelnud kinni meetrite jagu kulme, tõmmanud paika nihestatud liigeseid ning aidanud pea- ja kõhuvalu korral.
2. oktoobril 72-aastaseks saav Kalle Põder on tulnud erinevate Eesti korvpalliklubidega mitmekordseks Eesti meistriks ja olnud pikalt spordiarstiks TSIK-is, nii et kodukamaral pole just palju pallureid, kes poleks Kalle arstlikku hoolt vajanud. Kalle Põdra suurt ja tähtsat rolli Eesti korvpallis ilmestas seegi, kui Sopsu pubis intervjuu tarbeks kokku saades nimetas Eesti koondise mänedžer Raido Roos Kallet ”Mister korvpalliks”.
Kalle Põder pole kogu elu korvpalliga seotud olnud. Noorena harrastas ta vettehüppeid ning poksis ja sõudmises on tal ette näidata kirkaid medaleid Eesti meistrivõistlustelt ja Nõukogude Liidu rahvaste spartakiaadidelt. Igapäevaselt tegutseb Kalle radioloogina. Millega tegeleb radioloog? Kuidas sai Tartus arstiteaduskonna lõpetanud noormehest Eesti koondise spordiarst? Mis seob teda Peeter Mardnaga ja mida arvab Mati Alaverist? Nendele ja paljudele teistele küsimustele saab vastused järgnevast intervjuust. Ühtlasi on intervjuu sisse pikitud mehe enda poolt pajatatud huvitavaid lugusid, mida oleks patt olnud kirja panemata jätta.
Oled sündinud 1949. aastal Kanepis, kas info vastab tõele?
Ma ei ütle kunagi, kui mu käest nii küsitakse. Ütlen alati, et sündisin Kanepi kandis kolhooside loomise ajal. Enamus ei tea, kus see Kanepi asub ja seda, millal need kolhoosid loodi, nii et jääbki neil täpselt teadmata (Naerab.). Mul oli ilus aeg, sest küüditamist ma ei mäleta, aga vanemad elasid hirmus ja palju ei räägitud sellest. Mina olin väike poiss ja maal oli ilus lapsepõlv.
-Lugu peategelase sündimisest-
Kui oma sündimisest räägin, siis on väike ime, et üldse elama jäin. Minu kaal oli 1,2 kilo ja 70 aastat tagasi nii väikesed lapsed surid kahjuks ära, kuna polnud kuvööse. Aga mina vedasin välja. Sünniga seoses on veidike anekdootlik lugu: sel ajal käidi öösiti kolhoosipõllul vargil, võeti heina, maisi, peeti ja kõike muud. Mu ema võttis vist veidike liiga suure koorma ja kolme päeva pärast sündisin mina. Ema oli naabrinaisele öelnud: ”Kui see poiss ikka elama jääb ja temast vargapoiss saab, siis mina olen selles süüdi.” Vargapoissi minust õnneks ei saanud (Naerab.).
-Lugu kokkuhoidlikusest-
Mul on Nõukogude ajast külge jäänud palju igandeid. Üks neist, mille pärast varem ka veidi häbi tundsin, on kokkuhoidlikkus ja koonerdamine. Mulle pole näiteks kunagi meeldinud, kui võetakse taldrikutäis toitu, hakatakse selle sees sonkima ja lõpuks jäetakse ikkagi järele. Seda olen ka kossupoistele õpetanud ja mingi hetk ei tahtnud laagrites keegi enam minu kõrvale istuda, sest nad teadsid, et käsin kogu taldriku puhtaks süüa. Kui olin 10 aastat juba koondise juures olnud ja jooksin ikka vanade Asto ketsidega ringi, ütles Keio Kuhi mulle ühel päeval: ”Nii, Kalle, mina sinuga enam tenniseplatsile ei lähe, kui sa endale korralikke jalanõusid ei muretse.” Siis ta ostis mulle uued uhked tennisejalanõud. Tagatipuks tõi mulle Tiit USA-st ilusa tennisesärgi. Vist oli Agassi oma. Niimoodi nad mind kasvatasid.
Mis spordialasid lapsepõlves teiste lastega koos tegid?
Eks me seal ronisime ja kukerpalli viskasime. Õde oli minust kaks aastat vanem. Tema käis juba linnas koolis ja tegi tugevasti kergejõustikku. Olin lausa kade, kui ta järjekordse diplomi või medaliga tuli. Kui läksin Tartusse 8. keskkooli, toodi meile kooli batuut. Keegi polnud varem sellist asja näinud. Sel ajal oli samas koolis tööl üks väga hea noortetreener – Agu Tani. Siiani loen teda üheks parimaks lastetreeneriks. Ta õpetas meile käitumist, hoolsust, viisakust, treenimist ja oli tõeline iidol. Peaaegu terve kool läks siis vettehüpete trenni, mida Tani organiseeris. Kuna meie grupp oli liiga suur, 50 last, siis tehti katsed, kes saab sisse ja kes peab veel harjutama. Olin väike ja osav poiss ning tegin igasuguseid tireleid ja saltosid, mida teised veel väga ei suutnud. Mul on väga hästi meeles, kuidas mu klassiõde küsis kõikide ees: ”Kui Kalle neid katseid ära ei tee, siis kas ta jääb ikka välja?” (Naerab.) See vettehüpete trenn lõppes meil mingi aja pärast ära, kuna tegemist polnud eelistatud spordialaga. Varsti oli spordiala trennid kogu riigis lõpetatud ja polnudki kusagil harjutada.
Kas siis tuli poks?
Siis tulid vist saatuse tahtel venelased mängu. See oli väga põnev aeg. Organiseerisime kogu aeg kampasid, nõudsime oma õigusi ja madistasime venelastega. Käisime õhtu poole koolis ja meil olid suured kaklused. Mõtlesin, et peaksin suutma enda eest seista. Paljud poisid käisid tol hetkel poksitrennis. Kohtusin Vello Kadega, kellest sai minu üks kõige paremaid treenereid ja tugev suunaja edaspidises elus. Ta on inimene, kellele olen siiamaani tänu võlgu. Käime perekonniti endiselt läbi. Tema õpetas mulle poksimist.
See oli keskkooli ajal, kus paralleelselt käisid mu sõbrad ka sõudmistrennis ja neil oli roolimeheks vaja ühte väikest poissi. Mind võeti punti ja käisin neli aastat nii sõudmis-kui poksitrennis. Kõige kihvtim periood oli kevaditi, kui tuli Spordikomiteest kiri, et oled õppetööst vabastatud ja vaja minna lõunasse laagrisse. Kolmel aastal järjest olime kuni poolteist kuud lõunalaagrites.
Kus need laagrid täpsemalt toimusid?
Moldaavias ja Lõuna-Ukrainas Musta mere ääres. Uhke tunne oli, sest keegi koolist polnud eriti välismaal käinud ja endalgi olid need esimesed reisid. Koolis tuli küll veidike luuserimärk külge, sest kohal ma seal väga ei käinud ja tööd olid tegemata, aga välja ma ennast vedasin. Keskkooli lõpus näiteks tegin ainult ühe eksami.
-Lugu 1967. aasta Nõukogude Liidu rahvaste spartakiaadilt-
Keskkooli ajal juhtus nii mõndagi. 1967. aastal pääsesin sõudmisega NSVL-i rahvaste spartakiaadile ja nägin seal näost näkku kõiki meie kuulsaid korvpallipoisse. Käisime seal nende mänge vaatamas ja elasime isegi ühes ühiselamus. Korvpallurid eesotsas (Priit) Tomsoni, (Anatoli) Krikuni ja (Aleksei) Tammistega said seal mäletatavasti hõbemedali. Meie saime sõudmises pronksi. Sellega seoses on mul üks väheke ebameeldiv mälestus ka. Mulle istus sõudmine muidu hästi, aga läksin kuidagi närvi ja jäin finaalis teisi paate vahtima. Et kes on ees ja kes taga. Pidin roolimehena paatkonnale informatsiooni andma, kuid kaotasin meie raja ära ja sõitsime rajapoile otsa. Selle tõttu jäime kohe 20 meetrit teistest maha, kuid mehed suurest vihast tõmbasid meid ikka kolmandaks. Mine tea, võib-olla oleksime selle spartakiaadi ära võitnud ja Euroopa meistrivõistlustele saanud. Kaaslased andsid mulle õnneks andeks ja olid pronksmedalitega ka rahul. Mul endal jäi sellest siiski halb mälestus.
Kas Sa olid paatkonna pesamuna?
Pesamuna ja roolimees, jah. Minule oli see väga ilus aeg ja eriti tähtis oli see tol põhjusel, et paatkonna eessõudjaks oli Peeter Mardna – meditsiinitohter, doktor ja hilisem meditsiinijuht ning haiglate peajuht. Väga lugupeetud inimene. Temast sai minu eriala põhimentor. Tema suunas mind sellele erialale, kus praegu olen ja mida edasi olen arendanud. Temale kuulub väga suur au.
Kas tema suunamisel Sa läksidki arstiteaduskonda?
Asi oli natuke teistmoodi. Pärast keskkooli lõppu erilisi elupõhimõtteid polnud. Kuhu keegi mind kutsus, sinna ma ka läksin. Poksis läks mul sel hetkel üsna hästi ja mõtlesin, et kuhu ma ikka lähen. Polnud ma eriti mingis asjas andekas ja mõtlesin, et lähen kehakultuuri poksitreeneriks või võimlemisõpetajaks õppima. Sport oli mulle nii lähedane ja olin sõudmise ja poksi kaudu kõikide ülikooli õppejõududega juba tuttav. Nemad samuti kutsusid ja käisin ühe aasta kehakultuuris. Tegin oma poksiasja, aga pingutasin treenimisega üle. Vello Kade oli väga hea treener, aga ma ise ei osanud õigesti süüa, juua, magada ja treenida ning tekkisid südamerütmihäired. Arstlik kontroll, mida olen kogu oma elu viljelenud, mind aidata ei suutnud. Olin pool aastat haiglas ja keegi midagi ei leidnud. Sel ajal sain kõikide professoritega tuttavaks ja tänu sellele meditsiini liini peale. Siis oli selge, et enam ma kehakultuuris käia ei saa. Toomas Karu, kes on suur spordimeditsiini juht, ütles mulle: ”Kalle, tule ikka spordimeditsiini. Sa ei saa sporti teha, aga see polegi elukutse. Sa pead ameti valima.” Nii ma läksingi spordimeditsiini.
Võib siis öelda, et südamerütmihäired lõpetasid Sinu sportlaskarjääri?
Just. Siis oli asi ikka nii hull, et suutsin ainult 20 meetrit järjest käia. Aga see on läinud paremaks, olen pärast nende tekkimist ühe Tartu maratonigi läbinud ja saanud tervisespordiga tegeleda.
Nii et kaasasündinud see polnud?
Ei olnud. Seal oli tegemist kaaluvõtmise, organismi kuivuse ja suure mahuga, mis lõi pulsi niimoodi üles, et see ei tulnudki enam alla. Siis hakati pulssi valede ravimitega alla võtma. Eks see on veidike kurb saatus, sest sport on mulle kõik andnud ja selle kaudu olen ka kõik saanud. Aga eks ta on mingi hetk valesti läinud, et ma ei saanud oma võimeid soovitud kujul arendada.
Kas Sul oli unistus saada professionaalseks poksijaks?
Ei, kaugeltki mitte. Ma ei mõelnudki selle peale. Ju mul oli ikka natuke mõistust peas, et mis professionaalseks poksijaks. Proff oli Cassius Clay. Venemaal polnudki sellist asja nagu profisport.
Kas Eesti meister poksimises ei tähenda professionaalsust?
Oh ei. Eesti meistriks võib iga külamees saada. Tänu poksile sai ennast siiski tugevaks tehtud. Nii palju, kui see minu suuruse juures võimalik oli.
Nii et korvpalluritega hakkas tutvus 1967. aasta rahvaste spartakiaadil?
Jah, kuid siis see kohe ka lõppes, sest lõpetasin keskkooli, läksin aastaks kehakultuuri ja pärast seda olin 8 aastat arstiteaduskonnas. Siis olin ainult fänn ja mängisin palju ise korvpalli. Meil oli Tartus väga kihvt punt, kus käisime kaks korda nädalas mängimas. Ka pärastpoole, kui olin juba TSIK-is tööl, käis vaat et pool haiglat õhtul hilja mängimas. Praegu poleks selline asi võimalik. Tookord lubati kõike teha, anti saali võtmed ja lasti nii kaua mängida, kui ise tahtsid. 7-8 aastat vaatasin korvpalli kõrvalt ja nautisin neid Kalevi suurmehi. Meie koolist olid iidolid (Andres) Metsar ja (Jaan) Orav, kes mõlemad on Euroopa meistrid.
Kas pärast Tartu Ülikooli arstiteaduskonna lõpetamist oligi TSIK-i minek?
Pärast Tartu Ülikooli läksin internatuuri ehk praeguses mõistes residentuuri. Olin kirurgia residentuuris. Seal sain üle mitme aasta kokku Peeter Mardnaga, kes ütles mulle: ”Kirurge on Eestis niivõrd palju, et neid pole siia rohkem vaja. Näe, mul on siin uus eriala välja kasvanud – radioloogia.” See on huvitav ala ja mulle sobis hästi. Peeter õpetas seda suure õhinaga ja jäingi sinna. Pärast internatuuri saadeti mind Otepää TSIK-i spordiarstiks suusatajatega tegelema. Mõne aja pärast pakkus Peeter välja, et tule Tallinna TSIK-i üle. Sain töötada TSIK-is ja poole kohaga tema juures haiglas. Pärast mängiti veel asjad ümber, et jäin põhikohaga haiglasse, aga olin ka TSIK-is 20 aastat poole kohaga. TSIK-is veedetud aeg oli imeline periood. Sellest võib nii pikalt ja laialt rääkida, kui kihvt seltskond seal oli ja Levkoi natuke rääkis sellest ka. Meil oli seal selline füsioteraapia- ja taastusravikabinet, millist meie haiglas ka praegu ei ole.
-Lugu kokkusattumustest-
Ma ei tea, mis saadanas mu kannul käib, aga kohad, kus olen käinud ja ära tulnud, on pärast minu lahkumist põhja läinud (Naerab.). Kui käisin oma algkoolis neli klassi ära, siis see kool kohe ka likvideeriti, sest polnud enam lapsi. Siis käisin vettehüppetrennis – see likvideeriti esmalt ära Tartus ja paari aasta pärast kogu riigis. Siis käisin Tartu 8. keskkoolis, mis pärast muutus Forseliuse gümnaasiumiks ja veidi aja pärast põhikooliks. Sama lugu oli spordimeditsiini teaduskonnaga. Kui selle ära lõpetasin, siis aastakese veel tegutseti ja lõppes seegi ära ning selles formaadis edaspidi polnudki enam spordimeditsiini teaduskonda. Rääkimata TSIK-ist – nii kui ära tulin, lõpetas see tegevuse ja tuli Audentes. Ma ei julgenud koondisest sellepärast ära tulla, et äkki läheb põhja, aga õnneks pole nii juhtunud (Naerab.).
Lisaks korvpalluritele pidid Sa ka teisi sportlasi “lappima”?
Minu vastutusalas olid korvpallurid ja võrkpallurid. Tulin tööle ja siis jooksvalt tuli sportlaste muredega tegeleda. Tavaliselt oli kaks arsti valves, vahepeal üks. Pidin sportlastele kaks korda aastas dispanseeringut tegema, rattaid laskma vändata ja EKG-d tegema, nii et tööd oli päris palju.
Kas laagrites käisid ka kaasas?
Jah. Mu lapsed on väga tänulikud selle aja üle, kui said koos minuga laagrites käia. Klooga oli meie teine kodu. Neil olid seal omad sõbrad ja nad mäletavad seda ilusat aega. Mul on hea meel, et lapsed nautisid neid aegu, kui sai isaga kaasas käia. Käisime koos laagrites ka Leningradis ja Suhhumis. Praegu tundub see uskumatu.
Sel ajal tuli klubikorvpall juba? Asto oli esimene, kes uksele koputas?
Levkoiga ma pundis olin ja ta ütles, et nüüd tuleb selline klubi nagu Asto ning sina oled meeskonna arst. Siis juba maksti ametlikult mingi rahakene ka. Seal sain juba pingi peal higistada.
Aga igapäevatööd tegid ja teed senimaani radioloogina. Räägi natuke sellest, mida teeb ühe haigla radioloog. Ise pakuksin, et radioloog teeb uuringuid nagu näiteks röntgen. Olen õigel teel?
Mitte päris. See eriala, millega mina tegelen, on välja kasvanud röntgenoloogiast – endovaskulaarne kirurgia ehk soontesisene kirurgia. Olen Eestis seda üle 40 aasta arendanud. Kui hakkasin sel alal tööle, siis panime veresoontesse kontrastainet ja tegime veresoonte graafilist kujutamist. Nüüd on tulnud väga täpsed aparaadid, igasugused magnetid ja ultrahelid. Need diagnoosivad, mis haigel viga on. Praegu ei tegele me üldse diagnoosiga, kuigi vahel peame tegema kontrastpilte ka, aga põhiline töö on ravi. Ravime sondidega. Nagu enam ei lõigata põlve lõhki, vaid tehakse artroskoopia. Viime veresoontesse sondid ja nendega opereerime. Igalt poolt, kus veresooni näeme, paneme sondid sisse ja röntgenkiire all juhime selle traadi pähe või sinna, kuhu vaja. Näiteks pooled ajuoperatsioonid on praegu endovaskulaarsed ehk veresoontesisesed. Enam ei lõigata kuplit lahti, vaid kogu operatsioon käib sondidega. Samamoodi jalaveresooned, neerud, südamed. Mõned lõikused on ikka lahtised, aga juba vahetatakse südameklappegi sondide kaudu. See on läinud väga kirurgiliseks tööks. Haigele on läinud operatsioonid säästlikuks, sest taastumine on tunduvalt kiirem ja saab kas või järgmisel päeval haiglast koju.
Korvpalliklubi juures askeldamine andis vist väga hea vahelduse keerulisele igapäevatööle?
See vaheldus oli äärmiselt mõnus ja taastas mind väga hästi. Igapäevatöös tegelen tihti raskelt haigete ja kahjuks ka surijatega ning see on küllaltki frustreeriv. Läksin TSIK-i või klubi juurde sportlastega tegelema ja seal olid hoopis teised haigused ja mured. Laadisin sellega ennast täiesti maha. Mitme koha peal töötamine on tervistav.
Kas korvpalliväljakul on olnud mõnikord raske külma pead hoida, kui on juhtunud mõni tõsisem vigastus? Või tänu tööle haiglas need vaatepildid Sind verest välja ei löö?
Seda nüüd küll mitte, olen vere ja muude asjadega nii ära harjunud. Ma ju verekeskkonnas päevast päeva töötangi ja tööl pritsib verd kogu aeg. Külma higi tõmbab mul üle selja siis, kui olen midagi valesti teinud. Midagi teed tundide viisi ja ebaõnnestud. Sellistel hetkedel ei tule öösiti und.
Kui TSIK-is olid valves ja aitasid jooksvalt päeva jooksul sportlasi, siis kuidas erineb sellest klubi juures töötamine. Milline oli seal Sinu päevaplaan?
Mina selliselt tippklubi juures ei olnud kui praegu Priit Lehismets, kes peab olema hommikul ja õhtul tiimi käsutuses. Tavaliselt ma hommikusse trenni ei jõudnud, kuna olin haiglas. Kui seal midagi juhtus, siis oli neil vaja haiglasse sõita või mulle helistada. Õhtuses trennis tuli kohal olla ja kui seal midagi juhtus, siis ka tegutseda. Tõsisemate juhtumitega, näiteks luumurrud, polnud midagi teha ja tuli haiglasse sõita. Kui oli mõni väänamine, siis proovisin paika tõmmata ja panna külmakoti peale. Kui endas kahtlesin, tuli röntgenit tegema minna. Õmblemised sai saalis ära teha. Aga traumadele lisaks oli veel ülesandeid. Olid erinevad spetsiaalsed joogid, šokolaadid ja tabletid, mida tuli mängijatele anda.
Kõik toidulisandid olid siis ka Sinu õlul? Mis abivahendeid kasutati?
Toodi spartakiaadilt igasugu asju, näiteks pähklipulbreid. Vene ajal kasutati ikka sapi kompressi, kampri kompressi, erinevaid vitamiine ja ega neid vahendeid siis väga palju polnud. Oli ka erinevaid toniseerivaid asju, kasutati sidruniväändikke ja leiutati erinevaid võimalusi. Minu asi oli neid omavahel kombineerida ja sportlastele anda. Aastate möödudes tulid uued asjad. Vahepeal tuli hobusesalv ja kõik kasutasid. Nüüd jällegi naerdakse selle üle.
-Lugu kodusest põlveravist-
Enne Nybiti trenni lõpetas Levkoi laste trenni ära ja pöördus ühe oma väikese palluri poole: ”Näe, meie arst on siin, mine tema juurde, ta annab sulle head nõu.” Lapsel olid põlvevalud ja uuris minult, kuidas neist lahti saada. Tol hetkel oli väga populaarne ravimeetod infrapunakiirgus. Oldi arvamusel, et see ravib kõik terveks. Mina siis uurisin temalt, kas ta saaks infrapunaravi kuskil võtta. Aga ta elas maal ja polnud võimalik minna. Küsisin temalt kohe: ”Aga sul kodus kamin või ahi on? Soojenda põlvi kamina ees süte valgel.” Nybiti poisid kuulsid seda juttu muidugi pealt ja pärast Gert Dorbek naeris veel 20 aastat hiljemgi, kuidas Kalle soovitas ahjupaistel jalgu parandada (Naerab.).
Kas Sul oli spordiarstide seas kedagi, kelle pealt ala õppida või pidid ise leiutama?
Esimene spordiarst olid Heino Tiik, kes oli nõelraviarst ja väikestviisi hiromant. Minu ajal olid juba Eldur Annus ja Toomas Savi. Nemad olid eeskujud, kelle järgi me juhindusime. Veidi hiljem tuli Rein Jalak. Teine plejaad on ortopeedid nagu (Madis) Rahu ja (Kaspar) Rõivassepp praegu. Enne neid tulid Toomas Tein ja Ants Kass. Nad on ka väga kõvad spordiarstid. Järgmine plejaad on dispanseeringuarstid, kes on väga visad töötajad ja ilma nendeta poleks meil üldse seesugust sporti. Näiteks Leena Annus, Muza Lepik ja Virve Vask. Nemad teevad täieliku arstliku kontrolli – koormustesti, vereproovid, EKG-d jms.
-Lugu soovist teenida odavat populaarsusust-
Kuulsin ühelt mängijalt, kelle nimi enam ei meenu, juttu, et kui tal oli ühes trennis kehv enesetunne olnud ja ta kurtis seda Rein Jalakule, siis viimane võttis hoobilt taskust tableti, andis selle talle ja enesetunne läks kohe väga heaks. Mõtlesin, et väga hea nipp, peaks ka proovima. Panin endale siis mõned rohud taskusse ja vist EM-il Türgis tuli (Valmo) Kriisa minu juurde ja kurtis halba olekut. Ütlesin: ”Pole viga, mul on siin kõik rohud olemas!” Võtsin peoga taskust tabletid välja, puhusin sodi pealt ära ja hakkasin otsima. Mõni tablett oli tuubist välja kukkunud ja see ei jäänud perfektsionistist Kriisal märkamata. Valmo nõudis mu käest retsepte ja tablettide täispakendeid näha. Muidugi ta ei võtnud sealt taskust midagi vastu ja tuletas naerdes mitmel aastal meelde, kuidas ma talle prügi seest tabletti pakkusin. Lootsin odavat populaarsust saada, aga välja tuli jama (Naerab.).
Kas Sinu kõrval oli, näiteks Astos, füsioterapeut?
Siis oli massöör.
Kes mängueelse soojenduse läbi viis?
Massöör, aga olen ka ise soojendust teinud. Vahepeal pandi Kalevis mõni mustanahaline seda tegema. Usun, et spordiarstiks olemine nõuab suurt pühendumust. Minul seda polnud, aga kedagi teist ka peale ei tulnud ja nii jõlkusingi seal kaasas. Eks arstid tahtsid arendada end oma erialal ja spordiarsti amet ei pakkunud erilist väljundit ning raha ka ei saanud. Veidi teemaväline jutt, aga jälgisin Mati Alaveri, kui ta noor oli. Ta oli jube visa vend ja oleks olnud nii hea arst kui keemik. Ausalt. Ta oli nii põhimõttekindel. Loomulikult poleks ta saanud spordiarst olla, siis oleks ta libedale teele läinud (Naerab.). Eks see sport ongi mõnes mõttes jõhker ja ebaõiglane äri.
Kes Su 1995. aastal rahvuskoondise arstiks kutsus?
(Üllar) Kerde. Kui nad 1993. aasta EM-il 6. koha said, oli arstiks Jalak. Pärast seda läks ta teadustööle. Siis ma jäingi koondisesse, kuna kutsuti igal aastal üha uuesti. Ma ei tea, kuidas see aeg on nii kiiresti läinud. Ei tulnud sellist hirmsat fanaatikut peale, kes oleks pidama jäänud. Mina oma töö kõrvalt sain käia ja meestega sain ka läbi. Lõpus oli küll juba imelik koondise juures olla. Saksamaal oli ka üks 80-aastane tohter, kes eriti ei liikunudki enam, aga ta oli alati kohal, kui me Saksamaal käisime.
Mis mälestused Sul koondisega suurturniiridelt meenuvad? Need turniirid on vist äärmiselt pingelised kogu personalile? Alustame Türgi EM-ist.
Oli ikka päris pingeline. Mehi natuke hirmutasid kõvad vastased ja tundmine, kas meil ikka lootust üldse on. Siis tuli Peep Aaviksoo riietusruumi ja ütles: ”100 000 preemiaks, kui ära võidate!” Mõni arvas, et igaühele 100 000 (Naerab.). Seal olid lahkhelid (Aivar) Kuusmaa ja (Üllar) Kerde vahel. Eks Üllaril oli sel ajal neid nõuandjaid nii palju, et ega tema Kuusmaa kõrvalejätmist üksi ei otsustanud. Seal olid päris mõjukad inimesed, kes ütlesid, kas võtta või jätta. Lisaks tulid mingid lahkhelid abitreeneritega ja see tekitas laialivalguvust kogu meeskonnas. Energia oli kehv. Kuum oli muidugi ka. Mäletan, et proovisime seal tennist mängida ja mitte midagi ei tulnud välja. Pea oli paks otsas. Siis mõtlesin küll, et kuidas mehed väljakul sellises leitsakus mängida suudavad.
Riia turniir oli teistsugune?
Aeg oli teine ja kõik sai palju rohkem ette valmistatud. Seal ei mänginud meeskond ootamatult oma taset esimestes kohtumistes välja. Lõpuks aga oli meil väga suur võimalus alagrupist edasi minna. Lätiga mängu ajal oli tunne, et nüüd on Prantsusmaale sõit, aga see lootus kustus õige pea.
Millised on olnud Sinu jaoks kõige raskemad või ebameeldivamad vigastused korvpallimeeskondade juures töötades?
Tuleb meelde Andre Pärna põlvevigastus, mis oli väga ränk. Seal ei olnud muud kui auto peale ja kiiresti haiglasse. Sportlastel pole selles olukorras võimalik kaua oodata, tavainimene võib põlve- või Achilleuse operatsiooni oodata paar nädalat, aga spordimeestel tuleb see kiiresti ära teha. Ptüi-ptüi-ptüi, surma pole ma spordivõistlustel näinud.
Küsin Pärna näitel, kas mängijal on võimalik sellises situatsioonis midagi teisiti teha, et vigastust vältida?
See on nii mänguline situatsioon, kus kõik toimub sekundi murdosa jooksul. Maandud pöördemomendil ja lähebki katki. Kui jalg on maandumisel vales asendis ja sa oma suure kerega sinna peale maandud, siis see võib igal hetkel juhtuda. Kohe, kui ta sinna korvi alla pikali jäi, oli aru saada, et tegemist on põlveliigese täieliku rebendiga.
Vigastuste poole pealt imestan praegu, et kui enne mängiti kõrgemate kossuketsidega, siis nüüd mängivad kõik madalatega. Hetkel on põhiline hüppeliigeste teipimine. Koondise tasemel vist ainult Kriisa ei teipinud, aga enamik tegid seda. See aitab palju. Teisest küljest, jalg harjub sellega nii ära, et oma automatism kaob ära ja liiges ei suuda ennast enam stabiliseerida ja läheb mugavaks. Mäletan, kuidas Klooga laagris ütles (Märt) Kermon, et tulebki liiva peal treenida, sest siis suudad oma hüppeliigest kontrollida.
Kas võib väita, et mõnel inimesel polegi eeldusi tippsportlaseks saada, seda just vigastuste vaatevinklist? Toon näite jalgpallist: Mart Poom, mees, kes küll mängis tipptasemel jalgpalli, aga vigastuste hulk oli tal üle mõistuse suur.
Ei ütleks, et üks sportlane on vigastustele vastuvõtlikum kui teine. Kuigi, anatoomilisest eripärast tingitud trauma teke on samuti arvestatav, näiteks põlve puhul. Liigeste ülemäärane liikuvus on järskudel jõu rakendustel riskantne, samas võib see anda parema sooritusvõime. Eks traumad on ikkagi spordialade liigiti iseloomulikud. Tundub küll, et inimvõimete piir on kaunis lähedal. Atraktiivsuse tõstmise nimel arenevad välja uued spordialad ja reeglid. Korvpalliski on asjad muutunud. NBA on hea näide, aga see on mind täielikult ära tüüdanud.
Kuna minul endal on skolioos, mis avaldus teismeeas korvpallitreeningute käigus, siis uuriksin, kas skolioos on korvpallurite seas levinud probleem?
Olen tähele pannud, et lastel, kes kasvavad kiiresti pikkusesse, on väga palju rühihäireid. Kas on selg kõver, liiga kumer, liiga nõgus. Kui sellele kiiresti tähelepanu ei pöörata, on tervisehädad kiired tulema. Rohkem olen seda probleemi näinud raskejõustiklastel ja heitealade sportlastel, kus tehakse suurte raskustega kangitrenni. Seal on just need selgroolülide nihkumised tekkinud.
Erialatreeningutega alustatakse varakult ja harmooniline lihaskond ei jõua välja areneda. Treenerid on meil enamuses sellest teadlikud ja püüavad kõigiti treeninguid mitmekesistada, aga abimeheks peaks olema jõutreener või füsioterapeut. Just lastele on see vajalik, et nad harjuksid jõutreeninguid õigesti sooritama. Olen näinud ka koondises väljakujunenud stampe, kus osad sportlased ei valdagi harjutuse kasulikkust, pole kunagi teinud ja ei suudagi enam omandada.
Oskad Sa tuua näite mõnest ”tobedast” vigastusest, mis tuli justkui ei kusagilt, tühjast kohast?
See pole küll vist see, aga mäletan, kuidas Heino Lill ütles, et tema karjäär oleks võinud palju pikemalt kesta, aga ta komberdas põlvelõikuse järgsel päeval tualetti ja libastudes tekitas uue rebendi. Hästi tobe juhtum. Sel hetkel olid lahtised põlvelõikused. Iga operatsioon on suur trauma ja mingi märk jääb kehale sellest külge nii liikuvuse kui painduvuse osas. Mida vähem operatsioone, seda õnnelikum võid olla.
Hüppame vigastustereelt maha ja räägime praegusest Eesti korvpallikoondisest. Kuidas tundub ja kas vaatad kogu asja veidi ka arsti pilgu läbi või ainult fännina?
Ikka fännina vaatan. Näen muidugi ära, kes on ennast hästi arendanud. Kellel see loomulik hüppevõime ja liikuvus olemas, on ikka tubli olnud ka platsil. Näiteks (Janari) Jõesaar on väga tubli, et on end pikalt arendanud. Ma pole Priit Lehismetsa käest küsinud, mis seisus poisid on ja kuidas nemad olukorda hindavad. Ei oska arsti vaatenurgast midagi öelda, vaatan pigem nende ilusat mängu.
Ja mäng meeldib?
Jah. Ma loodan, et neist pikematest poistest saab asja, sest tagamängijaid meil ikka tuleb. Ma pole veel Kerrist (Kriisa) täpselt aru saanud, kas ta ikka on nii visa kui ta isa. (Kristian) Kullamäe on talent ja on juba praegu koondises kõva raudvara. Mängud on päris ilusad. Olen mõelnud, kuidas pikkadele liha peale ei tule? (Maik-Kalev) Kotsar on kõige toekam. Vaatad Euroliigat ja näed, kui võimsad need keskmängijad on. Rääkimata NBA-st. Aga seda ma eriti ei hinda. Võimsus, millega praegu mängitakse, on varasemaga võrreldes hoopis teine. On imekspandav, milline rügamine käib väljakul ja kui vähe vigastusi on.
Oled presidendilt pälvinud Punase Risti III klassi teenetemärgi.
Pärast mingit pätitegu ütles klassijuhataja mulle ükskord kuldsed sõnad, mida ma ikka endale meelde tuletan: ”Kalle, ega sa ikka nii hea ei ole, kui sa arvad. Sulle lihtsalt antakse kõik andeks, kuna sa oled nii väike.” Nende medalite ja asjade puhul ma mõtlengi, et mis ma nii väga teinud olen? Tundub, et see ongi vanaduse tunnusmärk, et kõikidele antaksegi mingisugused preemiad ja kiidetakse.
Uhkeks ja rõõmsaks ei tee?
Ikka on uhke tunne. Vaatan seinte peal vanu meeskondade pilte, kus mina ka seal nurgas. Ikka teeb rõõmsaks. Viimasel ajal on läinud see kõik veidi selliseks üle pakkumiseks, ma arvan.
Milline võiks olla Eesti parim viisik läbi aegade?
Tead, keda ma tahaksin näha? Tahaksin näha Mart Laga. Temast räägitakse niivõrd palju. Vanad spordimehed on rääkinud nii head kui halba, aga ta oli oma aja fenomen. Ta oli ju esimene, kes pealt pani. Tahaksin näha, kuidas ta mängis ja kas tal olid sellised võimed, nagu räägitakse. Tema kõrvale paneksin Jaak Lipso, siis on neil hea kokku mängida. Kõik teised tiitlitega mehed paneks tagavarameesteks, las nad siis ise vahetavad ja jagavad oma kohti. Neid on meil nii palju, et ei eelistaks kedagi. Tahaks näha lihtsalt, kuidas Laga ja Lipso koos mängivad. Sinna võiks veel Müürsepa punti võtta. Ja kes selle hullu kambaga hakkama saaks, oleks vast Ilmar Kullam, teised vist ei suudaks.
-Lugu kohtumisest Mart Lagaga-
Ma käisin siis veel vettehüpetetrennis ja suvel viidi meid Elvasse laagrisse. Millegipärast sõidutas autoga mind sinna Heino Lipp. Jõudsime Elvasse ja Heino ütles: ”Noormees, vaata seda pikka meest seal.” Seal oli tõesti üks pikk mees aiaposti najal, kes ukerdas ja üritas kusemisega tegeleda. See oli Mart Laga. ”Ära sa kunagi taha niisuguseks sportlaseks saada, nagu tema on,” ütles Heino. Mul on see eluks ajaks meelde jäänud. See oli esimene ja viimane kord, kui nägin nii Heino Lippu kui Mart Laga. Olin siis vist 6. või 7. klassi poiss.
Lõpetuseks, mis võiks olla see põhimõte või vundament, et noorkorvpallur võimalikult vähe vigastuste tõttu spordiarstiga kokku peaks puutuma?
Selleks, et vigastuste tõttu spordiarstiga kokku ei satuks, peaks kindlasti kokku puutuma füsioterapeudiga. Nemad on praegu väga targad ja oskuslikud. Mu poeg on ka füsioterapeut ja ta teeb selliseid imeasju, mille peale ma ei tulekski. Füsioterapeut oskab õpetada, kuidas teha õiget kehahooldust. Alates jalanõudest ja jalahügieenist. Kui esimesed häired tekivad, on füsioterapeut kõige õigem neid asju lahendama. Spordiarstid tulevad siis, kui juba häda käes on. Füsiod õpetavad dieedi poolt ka. Kõik on kodus harjunud mingil viisil sööma, nagu minagi. Ma olin tõesti harjunud valesti sööma. Kui tahad kuskile jõuda, siis esmane abimees on füsioterapeut.
Intervjueeris: Henry Kaldas
Artikkel ilmus esimesena Eesti korvpall 100 erilehel rubriigis “100 lugu”, kus 2020. aasta jooksul ilmub portreelugu sajast korvpalliinimesest. Persoonide valik on lai: legendaarsetest Eesti tippmängijatest minevikust ja praegusest hetkest, kuni persoonideni, kes eelistavad varju jääda, kuid kelleta Eesti korvpall oleks oluliselt vaesem.
