USA-s, Duquesne ülikoolis neljandat ja viimast aastat alustav Eesti naiste koondise korvpallur Kadri-Ann Lass avaldas blogis intervjuu oma ema Kai Lassiga, kellelt uuris, kuidas ema tuleb toime sellega, et tema tütar on juba neljandat aastat maailma teises otsas.
Toome “Kadri Ameerikas” blogis 6. novembril ilmunud postitusest mõned episoodid teieni ning soovitame täispikkuses teksti lugeda SIIT.
Pole kaua aega leidnud seda hetke, et maha istuda ja see postitus kokku panna, aga parem hilja kui mitte kunagi. Hetkel istun hotelli konverentsiruumis linnas nimega Fort Worth ja olen omadega jõudnud Texase osariiki. Homme, teisipäeval, on mu viimase aasta esimene mäng ja ma olen väga elevil, sest mängime TCU ülikooliga, kes on päris head. Neljapäeval mängime Texase ülikooliga, kus ka Kevin Durant ühe hooaja mängida jõudis enne NBAd, nii et minul on ees põnev nädal.
Ma otsustasin küsida oma emalt paar küsimust minu Ameerikasse tuleku kohta ja siin see on:
Mis mõtted olid peas kui Kadri esimest korda mainis USAsse ülikooli minekut?
Eks see pisut ajas pabinasse, aga samas sain aru, et see on tema soov ja mina sain teda ainult toetada.
Minu mõtted olid ainult positiivsed. Sellel hetkel, kui Kadri rääkis mulle, et tahab USA-sse ülikooli minna, oli ta juba Audentese Spordigümnaasiumi õpilane. Ta elas suurema osa ajast õpilaskodus. Täitsa tavaline oli, et ma nägin teda kas ainult nädalavahetusel või siis, kui käisin mänge vaatamas. Lisaks oli juba mitu eesti tüdrukut sel ajal ookeani taga erinevates ülikoolides ja me nägime, et nad said seal hakkama. Mina olin igati selle poolt ja toetasin Kadrit tema ettevõtmises. Minu peamine sõnum oli talle, et ükskõik, mis muud juhtub, aga haridus on oluline ja seda peab tõsiselt võtma. Kõik muu seal juures on boonus ja “have fun”!
…
Tagasi vaadates, kas Ameerikasse minek oli tema jaoks õige valik ja miks?
Kindlasti oli Ameerikasse õppima minek õige valik. Selline valik annab inimesele väga palju kogemusi, enesekindlust ja erinevaid võimalusi tuleviku suhtes. Lood kontakte kogu eluks.
Kuidas tuled toime lapse eemal olekuga, soovitusi vanematele kelle lastel on sama soov? Kas on stressi, kui jah siis kuidas seda leevendada?
See, et laps läheb ära nii kaugele, on paras stress nii vanemale kui ka lapsele endale. Aga kuna Kadri tegi sellise valiku, olen ma teda alati toetanud, alati tema jaoks olemas olnud. Peamine on: toeta alati oma last! Anna talle teada, et oled tema jaoks olemas iga kell, kui ta sind vajab. Kuula ta muresid ja rõõme, ole osa tema elust nii palju, kui ta seda vajab! Ja uskuge mind, seal kaugel olles vajavad lapsed palju rohkem tuge vanematelt, sõpradelt.
Mina sain oma stressist jagu siis, kui sain temaga suhelda/rääkida. Kuuldes, et tal läheb kõik hästi, oli ka minul süda rahul.
Kui Kadri Ameerikasse läks, ütlesin talle kohe, et helista ükskõik mis ajal, kasvõi öösel! Mis tegelikult ongi saanud reaalseks ajaks temaga suhtlemiseks (seitsmetunnise ajavahe tõttu ?).
Esimesel kahel aastal oli täitsa tavaline, et vaatasin tema mängu ära (mis nädala sees oli reeglina kell 2 öösel Eesti aja järgi, nädalavahetustel umbes 5 tundi varem) ja mängujärgselt rääkisime pikalt, vahest isegi paar tundi.
Nii et selle kolme aasta jooksul, mil Kadri on olnud Ameerikas, on minu ööuni mõned korrad nädalas jäänud väga lühikeseks. Ka sellel aastal tulevad mul samasugused uneta ööd.
Need lapsed, kes on teinud valiku minna kaugemale (see ei pea olema USA), peavad olema tugevad isiksused. Neil ei ole oma pere tuge kohe “varnast” võtta (võrreldes kohalike võistkonnakaaslastega). Üsna kiiresti kaob ära olukorra uudsus ja võib tekkida koduigatsus. Ja selleks peamegi meie olema valmis nendega suhtlema igal ajal, kui neil vaja.
Hea on see, et praegusel ajal on nii palju suhtlusvahendeid, et alati saab lapsega ühendust võtta, rääkida nii telefonis kui videokõnesid teha, kirjutada. Meie oleme neid kõiki omavahelises suhtlemises kasutanud.
Oled ka ise korvpalli mänginud, kui sul oleks olnud sarnane võimalus, kas oleksid ära kasutanud?
Mina oleks kohe kindlasti samamoodi teinud ja sellise võimaluse ära kasutanud. Kahjuks meie ajal sellist võimalust ei olnud.
…
Mida teed, et aidata Kadrit, kuidas oled sina teda aidanud et jõuda sinna kus ta praegu on?
Nagu eelnevalt kirjutasin: usalda oma lapse valikuid, toeta ja lihtsalt ole tema jaoks olemas.
See etapp on lühike, ainult 4 aastat ja mina olen kasutanud igat võimalust, mida Kadri on vajanud ning püüan teda aidata oma võimaluste ja oskuste piires. Olen olnud talle lapsevanemana ka nn. psühholoog, pingete mahavõtja, hea kuulaja jms.
