fbpx
Close

Rain Veidemani aasta isarollis: olen palju mõelnud, kas see on mind kuidagi muutnud

Avatar
-Rain ja Mathias Veideman | Foto: Siim Semiskar

Eesti korvpallikoondislane Rain Veideman on viimase aasta jooksul saanud teada, mis tunne on profisportlasena saada isaks. Käisime juuni teisel nädalal Veidemani kodukohas Jüri alevikus meie viimase kümnendi ühe talendikama mängumehega ja tema tol hetkel 11-kuulise poja Mathiasega jalutusringil värsket õhku hingamas.

“Kihvt ikka, kihvt!” meenutas 28-aastane Veideman tunnet, kui ta sai teada, et saab isaks. “Istusime diivanil ja vaatasime üksteisele otsa, kui test positiivne oli, et ei oskagi nüüd midagi teha. Väga rõõmus olin.” Kossumehe kinnitusel ei tulnud uudis talle liiga suure üllatusena, sest koos elukaaslase Liisaga oli Mathiase tulekut mõnda aega juba planeeritud.

Värskelt ilmavalgust näinud pisi-Veidemanil oli elu alguses tervisega muresid ja Rain pidi poega pidevalt arstide juurde sõidutama. Tagantjärele vaadates pole aga see olnud viimase 11 kuu kõige raskem periood. “Kõige keerulisem oli aeg, kui ma Itaalias mängisin ja perest eemal olin. Kui poisil oli veel terviseprobleeme ja pidime haigla vahet sõitma, siis sellega oli isegi lihtsam hakkama saada kui eemalolekuga. 2,5 kuud olin ära ja siis tuli koondisepaus, kus sain kodus olla kas kaks või kolm ööd. Ning nendel päevadel nägi poiss mind heal juhul hommikul tund ja õhtul tund. Vahepeal tulin ka nädalaks koju ja siis tuli umbes 1,5 kuud veel eemalolekut otsa,” meenutas Veideman.

Ühenduse hoidmiseks ja hakkama saamiseks võeti kasutusele moodsad sidevahendid ja tugivõrgustik: “Facetime oli põhiline. Kui poiss kuulis, et ma helistan – Facetime’il on selline spetsiifiline heli -, siis ta läks täiesti hulluks ja hakkas otsima, kus ma olen. Ta oli täiesti ekraanisõltlane. Kui ma koju tagasi tulin, siis panime iPadi kapi otsa, et nüüd on sellest vaja veidi puhata. Poisiga oleks Liisa üksinda kenasti hakkama saanud, aga meil on ka kaks koera ning nemad tahavad kohe pärast äratust õue saada. Õnneks Liisa ema aitas hädast välja ja kolis meile elama ning minu ema käis Rakverest abis nii palju, kui sai.”

Viimased neli hooaega vähemalt mingi osa hooajast Itaalia esiliigas pallinud Veideman tunnistas, et mõistab nüüd Ameerikast siia tulnud leegionäre hoopis teisel tasemel. “Nüüd, kui ma olin ise selles situatsioonis, pöörasin olukorrale rohkem tähelepanu. Päris paljud mängijad on samasuguse probleemi ees. Näiteks ameeriklane tuleb Euroopasse ja tal jääb pere maha. Tegelikult on see megaraske,” sõnas 192 cm pikkune tagamees.

Vaatamata sellele pikaaegne Eesti koondise põhitegija raskes olukorras und ei kaotanud: “Ise peab enda jaoks asjad läbi mõtlema. Kui sa lähed (välismaale) ja närvitsed seal ning ei saa magada, siis tule parem tagasi. Või teine variant: ära üldse minegi. Kui kodused toetavad, siis on vähe lihtsam (vastu pidada).”

“Mina oleks ilmselgelt pere kaasa võtnud, kui poisil poleks tervisega häda olnud. Siin oli arst olemas, kellele kohe helistada, Itaalias poleks probleemide ilmnedes osanud midagi teha,” lisas Veideman veendunult ja rääkis enda kogemusest ühe huvitava loo. “Rakveres mängis sel hooajal tagamees Devin Harris. Oli siin, käis vahepeal korraks Ameerikas, abiellus seal ja tuli siis kohe tagasi. Kusjuures tal pidid veel ka lapsed olema. Ja elavadki niimoodi. Mina nii ei saaks. Nüüd Itaalias olles proovisin ja see pole mingi elu.”

Kas nüüd väikese lapsega enam piiri taha mängima ei kipu? “Välismaale lähen ikka,” sõnas Veideman kindlameelselt. “Nüüd võtan lihtsalt pere kaasa.” Tema sõnul annab varasem kogemus koertega reisimisest palju julgust juurde. “Lapsega on isegi lihtsam kui kahe väikese koeraga, kellel pole lennujaamades kuskil pissida. Kui on edaspidi minek, siis kõik kaasa!”

Perest eemal olles on Veidemanil olnud aega hinnata, kas isaks saamine on teda kuidagi ka muutnud ja teinud teistsuguseks meheks. “Kusjuures olen palju selle peale mõelnud, kas on midagi muutunud. Võib-olla ise ei pane tähele. Peaks vist mu naise käest küsima, tema oskab paremini sellele vastata,” lükkab mängumees hinnangu andmise muigega elukaaslase õlule.

Loomulikult ei saanud profikorvpallurilt küsimata jätta, kas pojale on korvpall juba varakult pihku antud? “Meil on korv kodus olemas ja pallid ka,” naeris Veideman vastuseks. Ta lisas veidi tõsisema noodiga: “Aga meil on kokku lepitud ja ise olen samuti seda meelt, et mina ei suuna teda kuskile. Kui tuleb liblikahuviline või putukateadlane, siis tuleb. Minul pole selle vastu midagi.”

Lõpetuseks uurime Rainilt otse, mitu last plaanis on ja millal järgmine tuleb? “Kui Mathias kooli läheb, siis äkki tuleb üks veel,” muigas Veideman. “Siis on ta nii suur, et suudab meile abiks olla, kui peaks üks väikene juurde tulema.”

scroll to top
Inline
Inline