Viimastel aastatel on oluliselt kasvanud nende Eesti korvpallurite arv, kes siirdunud oma karjääri edendama välismaale. Noormängijate peamiseks sihtkohaks on tänu Erkmaa Suvekursuse kontaktidele saanud Itaalia, mitmed pallurid on USA ülikoolides ning küllaltki suurte jõududega on Eesti korvpall esindatud ka Hispaania erinevatel liigatasemetel, Kreeka esiliigas ning Saksamaal. Üheks abimeheks mängijate karjääri kujundamisel on korvpalliagent Marten Lombiots, kellel ainsa eestlasena taskus ka FIBA vastav litsents.
“Kuna alustasime missioonitundest, et just Eesti mängijaid aidata, siis tänaseks on umbes 20 nime meil. Sellel hooajal on Rumeeniast Kreeka esiliigasse siirdunud Martin Paasoja ja Rait-Riivo Laane vahetas Kreeka esiliigas klubi. Egert Haller liitus Hispaania kolmanda liiga meeskonnaga ja Tanel Kurbas on Poola kõrgliigas. Tagasi tulid Hispaania esiliigast Kregor Hermet ja Ilja Stankevitš ning Rootsi meistriliigast Jaan Puidet, kelle koha pealt võib saladuskatte all öelda, et hoiame silmad lahti. Sel hooajal on välismaal vähem mängijaid, aga vahest nii on,” selgitas Lombiots Korvpall24.ee portaalile antud intervjuus.
Lombiotsa sõnul nõuab välisklubidele silma jäänud mängija piiri taha siirdumine palju tööd ka agendi ning tema koostööpartnerite poolt ning omajagu õnne. Näiteks hiljuti Valga meeskonnast Hispaania kolmandal liigatasemel mängivasse L’Hospitalet meeskonda siirdunud Egert Halleri üleminek tuli pigem läbi õnneliku juhuse ning nõudis kiiret reageerimist.
“Meie jaoks algab hooaeg varakevadel, kui lepime mängijatega kokku, kellel üldse on valmisolek siirduda välismaale. Soov koostööd teha ning usaldus peavad olema vastastikused. Seejärel valmistame ette erinevad materjalid videotest kuni CV-ni ning alustame läbirääkimisi erinevate partneritega Hispaania, Itaalias jne. Jäämäe tipp on see, kui tekibki konkreetne huvi. Egert Halleri näitel tekkis nädala keskel võimalus, et otsitakse Hispaaniasse viskavat tagamängijat. Pidime kiirelt reageerima, uurima klubi tausta ning rääkima mängijaga. Haller väga palju aega mõtlemiseks ei saanud ja pidi kiirelt otsustama,” meenutas agent.
Haller rääkis Korvpall24.ee portaalile oma vaatenurgast sarnast juttu: “Ärkasin hommikul agendi kõne peale, et Hispaanias tuntakse minu vastu huvi ning järgmisel päeval samal ajal oli vaja vastus anda. Väga pikalt mõtlemisaega ei antud. Ja juba omakorda järgmisel päeval ma lendasin. See protsess sellest hetkest, mil ma sain teada, et mind siia tahetakse, kuni selle momendini, mil ma Tallinna lennujaamast õhku tõusin, võiski olla umbes kolm päeva, mitte rohkem. Võib-olla veidi rutaka mulje võisin jätta, et jooksin kiiresti minema, aga ega Hispaania klubi poleks rohkem saanud oodata ja otsus tuli kiiresti teha.”
Vaatamata meie pikale korvpalliajaloole pole Eesti mängijad maailmaturul piisavalt tuntud kaubamärgiks ning sellevõrra nõuab silmajäämine veel suuremat pingutust nii mängija kui tema esindajate ja kogu korvpallirahva poolt.
“Ega meist ei teata ikka midagi. Üks treener alles hiljuti tegi nalja ja küsis, kas me ikka Euroopa Liidus oleme. Et mis riik see Eesti üldse on? Paneks mängijatele südamele, et nende karjäär on lühike – 10-15 aastat – ning sellest võiks võtta maksimumi. Kui ei oska või ei tea, siis uurige või küsige abi. Inimesi tegelikult on, kellelt abi küsida,” tõi Lombiots välja ka talle silma paistvad murekohad.
Mis aga tõmbab üht Eesti korvpallurit välismaale, kui koduses liigas oleks mugav oma karjäär lõpuni mängida, mitte ennast võõras keskkonnas proovile panna ning kodumaistele kriitikutele jutuainest pakkuda?
Sellele on õige mees vastama just hiljuti Hispaanias puhtalt lehelt alustanud Haller: “Igaühele ei saagi meele järele olla. Ma ei tunne, et peaksin kõigile oma põhjuseid seletama. Ma olen rahul, et ma selle otsuse tegin ja kui mul tekkis võimalus Hispaaniasse tulla, siis nägin seda võimalusena korvpallikarjääris samm edasi astuda ja ka inimesena ennast arendada ja mõni uus oskus ja keel suhu õppida. Tundus väga ahvatlev pakkumine, millele ei tahtnud ei öelda ja kui oleks öelnud, siis ehk hiljem oleks kahetsenud.”
