Kadri-Ann Lass on üks väheseid, kui mitte ainuke (?), välismaal mängiv Eesti korvpallur, kes kirjutab oma kogemustest ka blogi. Duquesne’i ülikoolinaiskonna üks liider kirjutas viimases postituses oma tiimi raskustest ning kuidas nad võistkonnana probleeme ületasid.
Nagu te nüüdseks olete aru saanud, ei ole senine hooaeg läinud päris nii nagu lootsime ja arvasime. Hetkel on meil 10 võitu ja 8 kaotust, mis tegelikkuses võiks ja peaks pigem olema 14-4. Kogu probleem algas meie raskustest palli korvirõngast läbi saatmisega. Meie võistkond on alati olnud tiim, kes viskab keskmiselt umbes 70-75 punkti mängus ning vaid kaks nädalat tagasi näitas see number meile 50 punkti lähistel. See omakorda tähendas, et meie kaitsemäng oli see, mis mängude saatust otsustas ning keegi, kes meid vähegi jälginud on teab, et meie võistkondlik kaitsemäng on vajaka. Selle tõttu tulid hooajal sisse mõned kaotused, mis olid vägagi võidetavad ning isegi mõni, kus võit oleks pidanud kindla peale meie olema. Kuid meile näidati hästi koht kätte. Muutus algviisik ning fookus. Olukord tundus parem, kuid siis järgmine üllatus kaotus, mille peale meie terve võistkond koos kogu staffiga koosoleku otsustas pidada.
Usk, usaldus, tahtejõud
Just need kolm sõna panime endale kirja peetud koosolekul, mis oli kuskil 3-4 tundi pikk. Teades, et kõik on meie endi kätes, otsustasime, et hakkame keskenduma just neile kolmele sõnale.
Loe edasi “Kadri Ameerikas” blogist SIIT.
