Korvpallis on peategelased reeglina mängijad, kuid nende kõrval on oluline roll ka kohtunikel. Kuna head vilemehed tavaliselt liiga palju tähelepanu ei saa, siis otsustas Korvpall24 võtta ühendust kolme noorkohtunikuga ning uurida neilt kohtunikutöö kohta.
Intervjuu küsimustele vastasid Rainis Värv, Hendrik Laas ja Alex Talisainen, kes rääkisid enda karjääri algusest, ambitsioonidest, eeskujudest ning paljust muust.
Miks otsustasid hakata korvpallikohtunikuks?
Rainis Värv: Kohtunikutee algusele andis tugeva tõuke Mati Proos, kes tuli Alatskivi keskkooli sellest ametist rääkima ja me sõbraga mõtlesime, et proovime – hea taskuraha. Tõsisemalt tuli see teemaks, kui käisin enda kolmandal põlveoperatsioonil ja sain aru, et minust enam mingit mängijat ei saa, aga korvpallist tahtsin ikkagi rohkem osa saada kui pealtvaatajana. Aare Halliko oli mulle juba paar aastat suviti helistanud, et ma lõpetaksin pallimängu ära ja hakkaksin hoopis kohtunikuks, sest see tuleb mul hästi välja. Seega helistasingi kohe pärast operatsiooni Aarele ning ütlesin, et võib minuga järgmisel hooajal arvestada.
Hendrik Laas: Alustasin Pärnus lauakohtunikuna. Motivatsiooniks oli väike taskuraha ning, kuna ma niikuinii oleksin saalis neid mänge vaatamas käinud, siis sai kaks asja ühendada. Kuna minu esimene treener Rait Käbin oli ühtlasi ka kehalise kasvatuse õpetaja, siis pani ta mind vahel klassidevahelisi võistlusi vilistama ning edasi leidis mind juba Aivar Palu, kes tegeleb Pärnus määramistega. Pärnus pole kuigi palju kohtunike ja seetõttu saingi pidevalt määramisi. Tallinnasse ülikooli tulles hakkasin kohtunikutööga tõsisemalt tegelema.
Alex Talisainen: Ma ei ole elus kunagi teadliku otsust teinud, et nüüd hakkan kohtunikuks. Kohtunikuna alustasin tegutsemist juba varases eas, 13-aastasena, kui vilistasin koolis klassidevahelisi võistlusi ning mind märkas toona meistriliigas kohtunikuna tegutsenud Jens Vendel. Seejärel suunas Jens mind korvpalliliidu poolt korraldatavale atesteerimisele, kust sain oma esimese litsentsi. Kuni 17-aastaseks saamiseni tegutsesin vilemehena nii palju, kui mängimise kõrvalt sain, kuid pärast rasket põlvetraumat otsustasin edaspidi keskenduda kohtunikutööle.
Kui Sa ise parasjagu ei vilista, siis kas Sa vaatad mängu pigem vilemehe pilgu läbi ja keskendud kohtunikutööle või jälgid mängu üldist kulgu?
Rainis Värv: Saali tribüünile minnes üritan ikkagi ainult mängu vaadata, nagu iga teine pealtvaataja. Hooaja sees on nii palju matše, mida teenindada ja seetõttu tahan lihtsalt mänge ning emotsiooni nautida. Televiisorist Euroliigat vaadates üritan sama teha. Kuigi paratamatult võtab alateadvus aeg-ajalt kohtunikurolli üle ning mingeid olukordi hakkad ikka läbi kohtuniku vaatevinkli analüüsima.
Hendrik Laas: Üldiselt on ikka väga raske kohtunike tööd mitte jälgida. Mängu üritan tavaliselt vaadata selle ilu pärast, kuid tahes-tahtmata jäävad kohtunike otsused ja liikumine väljakul samuti silma.
Alex Talisainen: Paratamatult jään mängudes jälgima kohtunike tegevust. See on ametihaigus, aga järjest enam üritan mängu jälgides näha ka suurt pilti ja olla lihtsalt pealtvaataja. Minu jaoks on väga tähtis näha mängu ka mängija vaatenurgast, sest see aitab aru saada, mida mängijad kohtunikelt ootavad ning kuidas nemad olukordi näevad.
Mis on kohtunikule uute reeglite ja muudatustega kohanemisel kõige keerulisem?
Rainis Värv: Kuna me oleme väljakul nii-öelda „liikuvad reegliraamatud“, siis peame kohe hooaja esimesest mängust peale olema kohanenud uute reeglitega ning vajadusel neid nii mängijatele kui ka treeneritele selgitama. Pigem ongi pudelikaelaks see, kuidas ja kui kiiresti mängijad ning treenerid uute reeglitega kohanevad. Üldjuhul on nii, et mida madalam liiga seda rohkem on selgitamist.
Hendrik Laas: Kohtunikel ei ole reeglimuudatusega kohanemisega suuri probleeme. Kindlasti alguses võtab olukorra hindamine veidi kauem aega, sest mõtled selle enne põhjalikult läbi, kuid otsust ennast see ei mõjuta. Pigem läheb uute reeglitega kohanemisel rohkem aega mängijatel. Siiani tuleb vahel selgitada muudatusi, mis jõustusid paar hooaega tagasi, rääkimata konkreetse hooaja alguse omadest.
Alex Talisainen: Kohtunikele see niivõrd keeruline ei ole. Kordades raskem on see mängijatele, kes peavad oma harjumusi muutma ning seeläbi peavad ka kohtunikud olema valmis mängijaid abistama ja suunama. Kohtunik on väljakul teenindav personal, kelle eesmärk on mängu vilistada parimal viisil nii, et mängijad saaksid enda oskuseid näidata ning pealtvaatajad seda nautida.
Milline on Sinu ambitsioon kohtunikuna?
Rainis Värv: Mulle meeldib ja minu põhimõte on eesmärke seada samm-sammult. See aitab olla paremini keskenduda ning seatud eesmärk tundub rohkem käeulatuses. Suur unistus on vilistada olümpia või maailmameistrivõistluste finaali, aga sinna jõudmiseks on vaja väga palju punkte läbida. Sellepärast olengi suure eesmärgi võtnud pulkadeks lahti nii, et keskendun ainult järgmisele sammule. Hetkel on ambitsioon saada FIBA litsents ning regulaarselt teenindada mänge Euroopas.
Hendrik Laas: Eesmärk on ikka järk-järgult paremaks saada. Alati tekib hea tunne, kui oled teinud sammu edasi ning saad tänu sellele määramise niinimetatud kõrgemale mängule. Olgu selleks, siis teise liiga final four, esimene meistriliigakohtumine või mõni mäng Euroopas. Eks unistus on ikka vilistada suurturniiri, kus rahvast on saalis palju ning melu suur.
Alex Talisainen: Peamine ambitsioon on kohtunikuna tegutseda nii kaua, kuni seda naudin. Kindlasti sooviksin ühel päeval vilistada mõnd suurturniiri, näiteks maailmameistrivõistlusi või olümpiamänge.
Mis on peamised eeldused, et olla tippkohtunik?
Rainis Värv: Suurimad eeldused, et kuskile jõuda, on ausus ja enesekriitika. Sa võid käia igasugustel koolitustel ja laagrites, aga kui sul need kaks omadust puudu, siis pikka pidu kohtunikutöös pole. Kohtunik peab tunnistama enda vigu ja puuduseid ning nende kallal tuleb tööd teha. Kui lähebki mõni mäng aia taha, siis peab olema aus ja tunnistama tõde, et asi oli sinus endas ning tuleb analüüsida, mis selle põhjustas. Lisaks kahele eelpoolnimetatud omadusele on kindlasti vaja tugevat närvikava ja abiks tuleb ka varasem kogemus mängijana. Paratamatult kuuleme oma töös palju välist kriitikat nii mängijatelt, treeneritelt kui ka pealtvaatajatelt. See tuleb küll kogemusega, aga sul peab olema endal see „ühest kõrvast sisse, teisest välja“ filter. Vastasel juhul on läbipõlemine kiire tulema. Varasem kogemus mängijana annab mängulugemisoskuse, mis on oluline, kuna me peame oleme mängijatest kogu aeg sammu ees.
Hendrik Laas: Üks peamine omadus, mida arenemiseks vaja, on eneseanalüüsivõime ning enesekriitika. Seda nii kohtunikuna kui ka enamikel teistel elualadel. Inimene, kellel see võime puudub, võib saavutada oma alal küll mingi arvestatava taseme, kuid tippu ta ei jõua. Lisaks on kindlasti oluline suhtlemisoskus ning läbi selle mängu juhtimise võime. Sa võid teha perfektse mängu otsuste mõttes, kuid kui sa kohtumist läbi ei suuda viia, siis tõenäoliselt matš väga hästi ei õnnestunud.
Alex Talisainen: Neid võikski loetlema jääda, aga minu jaoks on kaks kõige tähtsamat omadust suhtlemisoskus ja mängust arusaamine. Ilma nende kahe omaduseta on peaaegu võimatu heaks kohtunikuks saada. Samuti on väga oluline oskus tunnistada oma vigu ning neist õppida.
Kes on Sulle kohtunikuna eeskujuks?
Rainis Värv: Eestis üritan käia Rain Peerandi jälgedes, kes on näidanud, et ka väikesest Eestist on võimalik jõuda Euroliigasse ja seal regulaarselt korralike mänge vilistada. Kaugemalt naudin mänge, mida vilistab Luigi Lamonica. Kui käimas on viimane minut ja seis on tasavägine, siis Luigi seisab rahulikult ning naeratab nagu see oleks tavaline tööpäev või läheb rahustab end näost punaseks karjunud Željko Obradovici (Istanbuli Fenerbahce’i peatreener – toim.) ja tuleb sealt tagasi ilma tehniliseta. Tahaksin olla väljakul sama rahulik.
Hendrik Laas: Konkreetset indiviidi ma välja ei tooks. Eks eeskujuks ole ennekõike kolleegid, kes on minust sammu kõrgemal. Lisaks on muidugi nauditav vaadata nii Euroliiga tasemel meeste tegemisi kui ka NBA kohtunike ja seda just nende suhtlusoskuse pärast.
Alex Talisainen: Eeskujuks on kohtunikud, kes vilistavad igapäevaselt mänge Euroopa tipptasemel. Olgu nendeks, siis FIBA või Euroliiga kohtunikud, sest kõigilt, kellel on minust rohkem kogemusi saab palju õppida. Samuti meeldib mulle jälgida jalgpallikohtunike tegevust. Eriti on õppida endiselt tippkohtunikult Pierluigi Collinalt, kes oli suurepärane suhtleja ning nauditav oli vaadata tema kehakeelt väljakul.
