Tänavusel aastal tähistab Eesti korvpall 100. juubelit ning selle auks üllitatav artiklisari poleks mõeldav ilma meheta, kes oli pikki aastakümneid korvpallis tegev tippkohtunikuna ning pärast selle karjääri lõppu on käe külge pannud Eesti Korvpalliliidu tegemistes. See mees on 71-aastane Ants Eek, kellel rääkida värvikaid lugusid erinevatest ajastutest ja kes senini, isegi pealetuleva generatsiooni jaoks, on austatud ja hinnatud.
Tsentrist mängujuhiks
Viljandis treener Uno Petersi juhendamisel korvpalliga algust teinud Eek harrastas tollele ajastule omaselt paljusid spordialasid. Noorele spordilembesele poisile olid põnevad nii erinevad pallimängud, kergejõustik kui suusatamine.
“Isalt pärisin jooksuvõime poolpikkadel distantsidel. Nõukogude Liidu ajal tuli kohtunike seminaridel joosta 3000 meetrit, olin kolleegide hulgas n-ö kolmekordne Liidu meister. Parimas vormis olin 1980. aastal, kui suvel võisteldi 1000 meetri distantsil, et selgitada parimad, kes said olümpiatõrvikut kandma. Valgevene olümpiakeskuses jooksime krossi, kus enne lõppu tuli läbida 400 meetrit ka staadionil. Jooksnud ringi ära, kohtusin ülejäänutega väravas. Kolleegid protestisid hiljem, et miks ma staadionil ei jooksnud,” meenutab Eek muiates, et võhmaga oli tal noorena kõik korras.
Eegi jaoks sündis üks elumuutev otsus just tänu korvpallile 1965. aastal, kui Viljandis peeti Kesk-eriõppeasutuste suvespartakiaad, mille raames toimus ka korvpalliturniir. “Seal tegid puhta töö TEMT-i poisid, kelle eest mängisid näiteks Vello Kirt, Jaan Pugi, Toivo Randrüüt ja Risto Roosar. Sellist koosseisu platsil nähes sai ka minul otsus tehtud. Läksin koju ja teavitasin vanemaid, et lähen pealinna õppima,” on meie loo kangelasel see aeg hästi meeles.
“Nii ma siis tulin Tallinna Ehitus- ja mehaanika tehnikumi metalli lõiketöötlust õppima. Mäletan, kuidas metallitöölisest isa ütles mulle: Poeg, mine õpi viilimine selgeks. Ma olen terve elu viilinud ja olen hakkama saanud. Pealinnas hakkasin TEMT-is ka tõsisemalt korvpalli mängima. Esimesel aastal olin muidugi pingimees, sest esiviisikus olid väga kõva tegijad ees. Teisel aastal sain juba platsile ka. Viljandis mängisin ma tsentrit, Tallinnas tuli siis number ühte mängida. Kahemeetrised mehed olid vastas, mis ma ikka ronin sinna alla enam,” tõmbab Eek oma mängijakarjääri humoorikalt kokku.
Värvikas kohtunikutee
Teisel Tallinna aastal soovitas Eegi kehalise kasvatuse õpetajaks olnud legendaarne Heino Kruus noormehel proovida ka kohtuniku ametit. “Meeldis!” sõnab Eek ja jätkab: “Ants Käbi ja Valdu Suurkase juhendamisel algas minu kodune ja üleliiduline kohtunikukarjäär, mis tipnes Eesti, Nõukogude Liidu ja FIBA aukohtuniku nimetustega.”
Nõukogude Liidu avarustes vilistamas käies juhtus nii mõndagi huvitavat ja tähelepanuväärset, mis Eegil senini meeles. Tollal oli levinud ka õigusemõistjatele meelehea pakkumine ning oli mehi, kes sellele libedale teele astusid. “Kui korra vastu võtsid, siis tagasiteed enam polnud. Aga kohtunikud kõik teadsid omavahel, kes paha peale olid läinud,” meenutab Eek.
Palju näinud mehe sõnul tehti neid asju erinevalt. Küll üritati hotellitoa öökapile ümbrikke sokutada või lihtsalt kohtunikele head muljet jätta. “Mäletan, et kord Novosibirskis olles tehti mängudevabal päeval vilemeestele ekskursioon ja pärast hotelli naastes öeldi, et oleks vaja bussist mõned kastid kaasa haarata. Võtsime siis sisse minnes kastid kaasa. Fuajeesse jõudes öeldi, et nüüd viite igaüks ühe kasti enda tuppa,” sõnab Eek, kelle sõnul oli pakikeses pudelid kangema kraamiga kohalikelt tootjatelt ja kolme erinevat sorti napsuklaase.
Eesti vilemeeste taset peab Eek ajalooliselt heaks ning erandiks pole ka praegune aeg, kuna Euroliigas oleme esindatud Aare Halliko ja Rain Peerandiga ning FIBA litsentsiga meeste ring on üsna lai. “Minu ajal olid Käbi ja Suurkask tõelised tähed. Neid austati väga. Tänapäeval on korvpalli ümber juttu palju, igale eksimusele nõutakse selgitust,” sõnab Eek, kes ka ise on andnud olulise panuse, et Eesti vilemehed oleksid vajalikul tasemel, et Euroopa kõige kõrgemal tasemel kaasa lüüa. “Mu enda õpilane Halliko sai kunagi selliselt proovile pandud, et määrasin endale mängu ja võtsin tema kõrvale. Me vilistasime mingil hetkel väga palju koos.”
Kuigi Eek enam aastaid meistriliigatasemel vilistanud pole, siis austatakse teda endiselt nii endiste tippmängijate kui ka pealetuleva generatsiooni hulgas. “Mäletan, et Aivar Kuusmaa kiitis mind, et olin kohtunik, kes julges tunnistada oma viga ja seda parandada. Noored mehed ütlevad ka ikka tere ja äsja oli liigutav hetk, kui mängu eel sooja teinud Ran Andre Pehka tuli platsi kõrvale kätt suruma,” sõnab Eek rõõmuhelk silmas 2020. aasta esimesel kuul intervjuud andes.
Kunagi ringles madalamate liigade kohtunike hulgas Antsust legend. Selle kohaselt kogu oma tippkarjääri laias Nõukogude Liidus ja Eesti meistriliigas rahulikult läbi käinud mees läks ühel kohalikul seenioride vanuseklassi matšil nii endast välja, et võttis poole mängu pealt vile kaelast ja jalutas uksest välja. Eek kuulab seda jutustust muigega ning sõnab pärast mõttepausi: “Täitsa võimalik, (et nii juhtus). Miskipärast seda kuulates kangastus mul silme ees Tallinna 54. Keskkooli saal. Aga mis mäng ja kas see nii kõik juhtus, kinnitada ei oska. Aga ümber ka ei lükka. See vanameeste korvpall on selline, kus kõik tahavad seletada ja arutada. Mänguks väga ei lähegi.”
Olulised muutused jätkuvad
“Ma pole korvpalli kunagi sellise tavalise pealtvaataja pilguga vaadanud. Jälgin rohkem hoopis kohtunike tegevust,” tunnistab Eek, et tema pole õige mees, kellelt küsida mängu taktikaliste või tehniliste nüansside kohta. “Aga korvpall läheb kindlasti veel kiiremaks ja individuaalsemaks. Näiteks leegionärid, kes meile siia mängima tulevad, tegutsevad peamiselt ikka enda nimel, kuigi väljakul on veel neli pallurit lisaks temale,” usub ta.
Ühel hetkel läks korvpall nii kiireks, et platsile lisati kolmas kohtunik. Kas millalgi järgmise 100 aasta jooksul võiks olla vajadus juba ka neljanda vilemehe järele? “Aga miks mitte?” küsib Eek vastu ja siis lisab: “Pigem tuleb neljanda õigusemõistjana juurde mingis vormis videokohtunik. Aga tõsi ju on, et kolmanda kohtuniku lisamine likvideeris väga palju eksimusi.”
Aastakümneid korvpalli sees olnud mees on kindlalt seda meelt, et tänapäeva korvpall on tempot ja jõulisust arvestades varasema ajaga oluliselt edasi läinud. Ka mängijate individuaalsed oskused on paranenud. “Samas tundub mulle, et kunagi mängiti seda mängu rohkem peaga,” muigab Eek, kelle sõnul on korvpallis tema jaoks kõige köitvamaks ägedad persoonid, kes spordiala sees tegelevad. “Nõudmised ka kohtunike füüsisele on drastiliselt tõusnud, kuna vilemees peab kiirrünnakus teise korvi all esimesena kohal olema. Õnneks on see põhimõtteliselt võimalik, kuna palliga jooksmine on veidi keerulisem kui ilma pallita.”
Uhke Eesti korvpalli üle
Enda lemmikajastuks kohalikus korvpallis peab Eek uue iseseisvuse algusaastaid, kui Eesti korvpall kuulus Vana Maailma tippu. “Kuigi arvan, et tänapäevane mäng on tänu kiirusele ja pealtpanekutele nauditavam, siis meie endise aja staaridest saaks ka täna korvpalliväljakul mitmed mehed tänu oma nahaalsusele väga hästi hakkama. Kui nimesid välja tuua, siis (Aivar) Kuusmaa, (Gert) Kullamäe, (Rauno) Pehka, (Martin) Müürsepp ja (Margus) Metstak näiteks,” loetleb ta.
Kaks meest eelnevast loetelust paigutaks Eek ka oma Eesti kõigi aegade esiviisikusse. “Ma natuke jään siin hätta, sest saan pakkuda vaid viimase poole sajandi mängijaid,” naerab palju näinud mees. “Aga paneksin sümboolses viisikus tagaliinis platsile Tiit Soku ja Aivar Kuusmaa ning pikkade kolmikuks Priit Tomsoni, Martin Müürsepa ja Jaak Lipso.” Ka sajandi parima treeneri kohta on mehel oma arvamus olemas ning ühe nimega Eek siin ei piirdu: “Teoreetikuna hindaksin parimaks Ilmar Kullamit, praktikutena Tiit Sokku ja Jaak Salumetsa ning emotsioonide kütjana Andres Sõpra.”
Lõpetuseks küsisime vanameistrilt, kas peaksime uuele sajandile vastu astuva Eesti korvpalli tuleviku pärast väga palju südant valutama ja kas 100 aasta pärast üldse mängitakse Eestis seda mängu? “Kindlasti mängitakse, aga mis tasemel?” vastab Eek omakorda küsimusega ja lisab endale omase muigega: “Veidike tasub muretseda ikka, sest ega meie seis liiga kuldne pole. Aga vaadates aasta alguses peetud BSBC noorteturniiri poiste U18 mänge, siis see tagala pole meil nii tühi midagi.”
Artikkel ilmus esimesena Eesti korvpall 100 erilehel rubriigis “100 lugu”, kus 2020. aasta jooksul ilmub portreelugu sajast korvpalliinimesest. Persoonide valik on lai: legendaarsetest Eesti tippmängijatest minevikust ja praegusest hetkest, kuni persoonideni, kes eelistavad varju jääda, kuid kelleta Eesti korvpall oleks oluliselt vaesem.
NB! Intervjuu on tehtud enne, kui koroonaviiruse puhangu tõttu korvpalliliigad uksed sulgesid.
