Eesti korvpall tähistab tänavu oma 100. sünnipäeva ning loomulikult ei saa vastavas artiklisarjas rääkimata jätta endise tippmängija ja praeguse Eesti rahvusnaiskonna peatreeneri Janne Schasminiga. Rohkem kui kümnendi erinevaid noortekoondiseid juhendanud ja 2017. aastast naistekoondise etteotsa saanud Schasmin on pärast pikka ja edukat mängijakarjääri nüüd treenerina võtnud enda südameasjaks naiste korvpalli rolli ja tähtsuse kasvatamise.
18. märtsil oma sünnipäeva tähistanud 183 cm pikkune naine alustas korvpalliga kunagises Oktoobri rajooni spordikoolis. Ta mängis tosin aastat Eesti rahvuskoondise särgis ja teenis kohalikus meistriliigas kokku 17 medalit, neist üheksa kuldset. Ise peab Schasmin oma kõige väärtuslikumaks võiduks aga hoopis treenerina teenitud Eesti meistritiitlit ning enda sõnul on ta juhendajana tegemas alles esimesi samme.
Hakkame päris algusest pihta. Kuidas Sa korvpalli juurde jõudsid?
Ma mäletan seda väga hästi. Olin rahvastepallivõistlustel ja treener Helvi Tungal käis mul seal järgi. Üritasin ennast tema eest peita, kuna olin väga peenike ja pikk. Aga Helvi tiris mind kuskilt ikka välja ja kutsus trenni. Tema rühmas oskasid kõik selleks hetkeks juba mängida, olid vist esimesest klassist juba koos. Mina olin varem käinud ujumas ja kergejõustikus. Esimesed kaks aastat ma ei osalenud korralikult trennides, aga Helvi tuli koju mu kohta küsima. Mu vanemad olid ise sportlased – isa treenis Uno Palu käe all ja oli kümnevõistluses N-Liidu juunioride hõbe. Ema mängis ja mängib siiani lauatennist iganädalaselt. Ilmselt oli vanaisa minu isaga selle tee läbi teinud, et treener käib last kodunt otsimas ehk siis kõik aeti kiirelt korda (Naerab.).
Kui vana Sa siis olid?
Kas olin äkki 12-13-aastane? Hakkasin küll juba teises-kolmandas klassis episoodiliselt trennis käima, aga tõsisemaks läks asi alles 5.-6. klassis.
Kas Sina oled kunagi nüüd treenerina käinud mõnel tüdrukul järel ja teda samamoodi trenni tirimas?
Jah, olen küll. Olen isegi tänaval juurde läinud. Aga need tüdrukud pole seni pikemaks kestma jäänud. Pigem on lõppenud positiivselt ühe poisi korvpalli juurde toomine. Austan ja kiidan väga treenereid, kes käivad selliselt järel. Näiteks Maia (Dorbek) ja Reet (Rausberg) on meil ühed paremad talentide otsijad. Minul pole sellist annet. Ma tunnen küll ära, kelles on mingisugust sädet, aga mul pole treenerina veel sellist nime ja tulemusi, et saaks tüdrukud kohe enda juurde.
Kui ütlesid, et noorena paar esimest aastat Sa korralikult trennis ei käinud, siis millal toimus see “krõks”, et korvpall hakkas meeldima?
Oma võistkonnast ma avanesin mängijana kõige hiljem. Mul võttis kõik aega. Mäletan, et mitu korda ütlesin kodus, et nüüd aitab. Aga vanaema sisendas alati, et kui olen midagi otsustavalt valinud, siis poole pealt asju ei lõpetata. Tuleb lõpuni teha. Olin varem mitmeid erinevaid trenne proovinud, aga korvpalliga mul võimalust katkestada ei antud. Ju treener oli esivanemaid nii palju mõjutanud, et nad arvasid, et ma peaks jätkama.
Tol ajal oli hoopis teine riigikord. Kas Sa naiskorvpallurina tundsid, et on olemas väljund profisporti teha?
Absoluutselt mitte. Ma küll lõikasin “Spordilehest” erinevaid korvpalliartikleid välja ja täitsin isegi treeningpäevikut. Tegime neid asju treeneri õhutusel. Seda, et ma päris korvpalluriks hakkaksin, ma küll ei näinud. Vähemalt ei mäleta, et oleksin nii mõelnud.
Aga siiski sai Sinust korvpallur, kes rohkem kui kümnendi esindas ka Eesti rahvuskoondist?
Jah, see lihtsalt tuli eluga kaasa. Sõbrad mängisid korvpalli ja elustiil oli selline. 6. klassis tuli oluline muutus, kui meid paigutati spordiklassi ja hakkasime hommikuti enne kooli trenni tegema. Kui ma keskkooli ära lõpetasin, siis ma ei mõelnud, et peaks ülikooli minema, ikka korvpalli mängima. Siis sain kuskilt juba esimesed palgarahad. See oli kõik loomulik ja ma ei võtnud seda kui suurt profisporti. Sportlaskarjääri lõpetasin ma tegelikult teadlikult tipus olles elu parimas vormis 32-aastasena. Mul on natuke kahju, kuna tegin seda mitte enda, vaid treeneri pärast.
Millal Sa esimest korda naiste konkurentsis mängima pääsesid?
Olin siis 15-aastane ja Allan Dorbek võttis mind naistekoondise juurde. Mul on isegi mingid videod sellest alles, kuidas ma seal rõõmsalt mängisin. Sellel ajal olid tegijad Karin Murd, Signe Sirge, Pille Russak, Ele ja Elina Ilves… ja mina olin ka seal! Meil oli toona väga äge sats ja mängisime ka mingit eurosarja. See oli tore aeg. Saime talonge, mille eest anti šokolaadi, mida muidu poest ei saanud. Saime üldse hästi süüa. Suved olid sisustatud, vanemad ei pidanud muretsema.
Kas see oli veel Nõukogude aja lõpp?
Jah, see oli vist aastal 1988. Linnahallis korraldati üks rahvusvaheline turniir. Ma aastaga võin eksida, aga mäletan, et Ants Eek oli peakohtunik.
ESBL-i andmetel on Sul mängijana üheksa Eesti meistritiitlit, kuus hõbedat ja kaks pronksi. Kas tiitlivõidud on kõik veel eraldi meeles?
Need on kõik üheks mälupildiks segunenud ja eks neid kuldmedaleid peaks tegelikult olema rohkem. Oma ühel parimal Eesti hooajal läksin Soome play-off’e mängima. Aga toona siit selliselt ära ei mindud ja Kersti (treener Kersti Sirel – S.S.) võttis mu enne eestikate finaali nimekirjast maha (Muigab.). Aga kõige magusam on ikkagi BC Star/TLÜ meistrikuld, kui ma juba peatreener olin.
Ehk siis Sinu jaoks on treenerina saadud võit väärtuslikum?
Jah, minu karjääri silmas pidades küll.
Hooajal 1999/2000 mängisid Sa aga Austraalias. Kuidas sinna sattusid?
Tegin Eestis toona head hooaega ja tuli telefonikõne. Austraalias algab hooaeg veidi hiljem ja kulgeb siinsega võrreldes teises rütmis. Mul toona oli ka isiklikus elus tekkinud selline olukord, kus taoline pakkumine tuli väga õigel ajal. Kokkuvõttes oli tegemist ülimalt laheda kogemusega ja mina soovitan Eesti inimestele väga, et võiks mõnda aega elada kuskil välismaal.
Mis võistkonnaga tegemist oli ja kuidas Sul seal läks?
See oli Perthi lähedal asunud Rockingham City Flames nimeline võistkond. Aga Austraalias on ka naistel päris oma profiliiga WNBL (kaheksa naiskonnaga profiliiga – S.S.) ja ma sain kutse minna Perthi tiimi juurde treeningutele. Ühel hetkel pandi lauale ka 3-aastane profileping. Aga siis lõi välja ema süda. Roosi (tütar Rosemary Rits – S.S.) läks esimesse klassi ja otsustasin tagasi tulla. Ma ei tahtnud, et mulle jääks hinge peale see, et laps kunagi peaks ütlema, et mind polnud tema esimesel 1. septembri aktusel kohal. Hiljem on Roosi ise mängijana mulle muidugi öelnud, et oleksin pidanud sinna jääma.
Kas see on paratamatu, et naiste korvpallis jäävad paljud võimalused just perekondlikel põhjustel kasutamata?
Ju see ikka polnud siis minu jaoks nii vägev variant. Ma olin selleks hetkeks juba ühe hooaja Austraalias mänginud ja tol ajal oli see kõik Eestist väga kaugel. Polnud nii, et võid minna, kuhu soovid, ja igal pool on eestlased ees. Väga raske oli seal üksinda olla. Elu on palju muutunud. Ega ma ei mõelnud siis, et jätan korvpallurikarjääri katki. Otsustasin lihtsalt Eestis edasi mängida.
Soomele ja Austraaliale lisaks Sul rohkem välismaal mängida ei õnnestunud. Kas kahetsed seda?
Kahetsen, et meie ajal polnud agente ja selliseid võimalusi välismaale minna. See Soome variant mul tuli ka kuidagi poolsalaja. Ma tean, et Allan Dorbek pani mitmete tüdrukute ülikoolikutseid näiteks sahtlisse. Kui oleks rohkem võimalusi tekkinud, siis kindlasti oleksin tahtnud minna.
Tänapäeval on piirid lahti ja võimalused olemas?
Kui Gerly Kostla oli mul esimest korda noortekoondise juures mänedžerina abis, siis ta rääkis tüdrukutele pidevalt, et me oleme Euroopa meistrivõistlustel. Seda tuleb nautida! Meie generatsioon ei saanud noorena kuskil välismaal turniiril käia. Mina tahan seda nautida nüüd treenerina.
Just järgmisena tahtsingi küsida, kuidas Sa jõudsid treeneriameti juurde?
Treeneriks ma sain tegelikult ühe minutilise vaheaja käigus, kus tuli mõte: “Pagan, hoopis nii peab tegema!” Ma ei tea, kust see tuli, sest väljakul pole ma mingi terav pliiats kunagi olnud. Aga mul on olnud mõtteid, et mingitele asjadele peaks lähenema teistmoodi. Tollel minutilisel pausil me kuulasime treeneri ära, proovisime tema öeldut ühe korra teha, kuid edaspidi leppisime naistega kokku oma plaani.
Eestis oled Sa treenerina praeguseks sisuliselt kõik saavutanud – Eesti meister ja naistekoondise peatreener. Millised on Su ambitsioonid?
Minu elu eesmärk pole kunagi olnud olla Eesti meister või naistekoondise peatreener, siht on ikka palju kaugemal. Treenerina pole ma veel absoluutselt midagi saavutanud, nii teadmiste kui tulemuste poolest. Ma olen alles treeneritee alguses. Olen väga tänulik Eesti Korvpalliliidule, et mul on olnud võimalus suviti seitse aastat järjest juhendada noortekoondiseid. See on mulle treenerina andnud suure kogemustepagasi. Minu ambitsioon on jõuda palju kaugemale ja viia ka mõni mängija tunduvalt kõrgemale kui Eesti rahvusnaiskond. Kõik see on alles ees.
Mis seisus Eesti naiste korvpall praegusel hetkel on?
Meil on sattunud kokku head mängijad ja treenerid, kellel on soov jõuda kaugemale kui Eesti koondis ja olla profikorvpallur. Eesti riik pole küll profisportlaseks olemist viimasel ajal väga soosinud. Naistel on veel eriti raske elukutseliseks minna. Siiski on individuaalselt võimalused profisporti jõuda paremad kui kunagi varem. Eestis mängides see kahjuks pole hetkel võimalik. Aga loodame, et kui õpetaja amet tõuseb järjest enam au sisse, siis tuleb ka treeneri elukutse järgi.
Kui palju erineb naiste korvpall tänapäeval meeste korvpallist?
Ma siin olen kuulnud, kuidas meie treenerid räägivad, et on meeste korvpall, naiste korvpall ja siis veel ka Eesti naiste korvpall. Võtame seda nii, kuidas keegi tahab. Kui naised võtsid kasutusele väiksema palli (naised mängivad suurusega nr 6, mehed nr 7 – S.S.), läks mäng kohe kiiremaks. Erinevus meestega on peamiselt see, et ei panda pealt ja pole nii palju “teise korruse” mängu. Aga naised panustavad kõrgemal tasemel täpselt samapalju kui mehed, kohati isegi rohkem. Nad on samamoodi tippsportlased ja mängivad sama mängu. Seejuures mängukiirus päris tipus võib olla kohati isegi kiirem kui meil siin meeste meistriliigas.
Kas siin Eestis ei saada sellest veel aru?
Ma arvan küll ja seepärast leitaksegi pidevalt mingeid vabandusi. Miks ei võiks naine pealt panna? Selleks tuleb lihtsalt rohkem treenida. Miks ei võiks tüdruk põrgatada kahe palliga osavamalt kui poiss? Absoluutselt võib ja see on treenimise küsimus. Oleneb, kui kõrgele treener mõtleb. Kas otsitakse vabandusi või treenitakse tüdrukut nagu korvpallurit. Ei pea mõtlema, et “appi, ma olen tüdruk ja ei või seda küll teha”. Et ei tohi kolmesel näppe üles tõsta, emotsiooni välja näidata või vastasele keha panna. Tohib ja peab!.
Venemaal tuli naiste korvpalli üks mees Shabtai Kalmanovitš (kunagine KGB spioon ja hilisem ärimees Venemaal, kes toetas rahaliselt Kaunase Žalgirise, Moskva Spartaki ja Jekaterinburgi Urali korvpalliklubisid – S.S.), kes tõi Jekaterinburgi raha ja USA-st WNBA korvpallistaarid ning tegi Venemaal kõva naiste liiga. Ta uskus naistesse ja tekitas neile kõik võimalused. Tema lasti kahjuks maha (mõrvati 2009. aasta novembris Moskvas oma autos – S.S.). Nüüd järgmine mees, kes kõva häälega ütles välja, et naiste korvpall järjest areneb ning naised on täpselt sama võimekad kui mehed. Et mõni naine võiks lausa mängida meeste NBA-s ja saada seal hakkama. See oli Kobe Bryant ja mis temaga juhtus? Sai samuti surma. Ma mõtlesin, et pagan, kas me kunagi näeme ka lõpptulemust, milleni sellised mehed jõuaksid, kes naiste korvpalli täie hingega toetavad. Kas maailm pole valmis, et naised jõuaksid mõnel spordialal meestega samale tasemele, et sellised kurvad asjad sünnivad?
Sa käisid Eesti meestekoondisega kaasas EM-valikmängul Põhja-Makedoonias ja nägid tiimis toimuvat üsna lähedalt. Kas meeste koondise praegune positiivne foon võiks edasi kandudes endaga kaasa tõmmata ka naiste korvpalli? Et justkui meeste tuules läheks ka naiste olukord paremaks?
Absoluutselt. Meil hetkel lihtsalt on nii, et meeste sport on tugevamatel alustel. On üksikuid naissportlased mõnel alal, kes on meestest ees. Aga mina mõtlen viimasel ajal üha rohkem, miks meil on nii vähe nais tippsportlasi ja -treenereid? Kas asi on siinses ühiskonnas, et naistel on teatav vaoshoitus ja n-ö koopaefekt, et ollakse harjunud tagaplaanil olema ja pere eest hoolitsema? Meeste tuules minnes on kindlasti alaliidul lihtsam leida toetajaid ja naiskorvpalluritele väljundit.
Sa oled palju maailmas ringi reisinud. Kas on mõni selline riik, kus Sa tunnetad, et meeste ja naiste korvpalli suhtutakse sarnastel alustel? Või on mujal samad probleemid nagu Eestis?
Võtame näiteks Läti. Sealne naiste korvpall on tulemuste poolest läinud meestest mööda. Teatud riigid pööravad läbi meeste teadlikult järjest rohkem tähelepanu ka naistele. Näiteks Serbia. Prantsusmaal, Hispaanias ja mõnes teises Vana-Euroopa riigis on süsteem ja kultuur selline, et sport on võrdsetel alustel. See kajastub ka tulemustes.
Lõpetuseks ma paluks Sul kokku panna enda sümboolse viisiku Eesti naiste korvpallist. Kes sinna kuuluksid?
Ma võtaks siis nende mängijate hulgast, kellega ma ise koos mänginud või keda olen treeninud. Ma küll noorena mängisin ka meie kuldse generatsiooniga veidi koos. Aga siis nad olid juba üsna vanad ja austusest nende vastu ma ei julge sealt kedagi eelistada.
Minu absoluutne number üks valik on Lea Vene. Ma oleks nõus temaga minema mängima ükskõik mida ja ükskõik kuhu. Tema väljakul olles tegin mina oma parimad mängud, kuna Lea muutis teisi paremaks. Julgustas mängima, oli alati lauavõitluses kohal ja aitas kaaslasi vabastada. Selliseid naiskonna tugitalasid palju kahjuks meil pole olnud.
Tagamängijatest Gerly Kostla, kuna kui ma kiirrünnakusse jooksin, siis see sai tema puhul alati sööduga tunnustatud. Tark mängujuht, kes oskas teisi panna mängima mitte endale, vaid võistkonnale.
Kindlasti ma tahaks oma võistkonda Kerttu Jallaid, kes oli mängijana samasuguse suhtumisega nagu mina. Võitjamentaliteediga mängija, kes mitte ainult ei rääkinud, vaid nõudis palli ja tegi ka ära. Kerttu kirg ja tahtmine olid ägedad.
Mina ise olen number kolme peal ning viiendana oleks minu koosseisus Karin Murd. See oleks viisik, kes astuks kõik ühe eest välja ja poleks mingit selja taga klatšimist (Muigab.). Selline kooslus mulle meeldiks ja kui me oleks saanud kõik ühel ajal mängida, oleksime olümpiale jõudnud!
Ja kes võiks selle viisiku treenerina platsile saata?
Ma ei oskagi sellele kohe vastata.
Kas võtad ise minutilisel vaheajal treenerirolli üle?
Ei. Nii hea treener ma pole, et sellist koosseisu juhendada. Ma paneks treeneriks Ilmar Kullami.
Intervjueeris: Siim Semiskar
Meenutab Janne Schasmini esimene treener Helvi Tungal: “17. keskkooli võimlas olid rahvastepallivõistlused ja nägin kahte pikemat kasvu tüdrukut. Üks oli heledapäine, teine tumedapäine. Mõlemad sihvakad ja pikajalgsed. See tumedapäine oli eriti võitlusliku olemisega. Tegin tüdrukutele ettepaneku korvpallitrenni tulla. Õige pea kohal nad olidki. Jannele läksin veel Kullerkupu peatusesse vastu, mine tea, kas leiab õige koolimaja ülesse. Nii see kõik algas. Jannel tuli mitmel korral kodus käia, sest ta jättis aeg-ajalt trenni tulemata. Ma olin siis õnnetu, kuna hoidsin väga temast kinni – Janne oli ju täpselt korvpalluri nägu!
Jannel olid ideaalsed kehalised eeldused – kolmandas klassis 153 cm pikkust ja pikad käed-jalad. Oli tunda, et ta kasvab pikaks. Muidugi hasart ja võitlejaloomus paistis juba lapseeas välja ja aina arenes. Janne vanaisa tugi oli väga oluline. Ta käis võistlusi vaatamas ja toetas ka mind oma järjekindluses. Janne töökus väljendus hiljem, kui ta Sepiku ja Dorbeku vaatevälja sattus, esialgu oli ikka looduslik anne.
Kui teada sain, et Janne õppis korvpallitreeneriks, oli see minu jaoks ikka väga-väga suur üllatus. Tema sisemist reservi ja pürgivust treeneriks ma ette ei näinud. Ambitsioon ja unistused tuleb täita. Hoian Jannele pöialt ning olen isegi uhke, et mul oli, on ja jääb selline tüdruk.”
Artikkel ilmus esimesena Eesti korvpall 100 erilehel rubriigis “100 lugu”, kus 2020. aasta jooksul ilmub portreelugu sajast korvpalliinimesest. Persoonide valik on lai: legendaarsetest Eesti tippmängijatest minevikust ja praegusest hetkest, kuni persoonideni, kes eelistavad varju jääda, kuid kelleta Eesti korvpall oleks oluliselt vaesem.
NB! Intervjuu on tehtud enne, kui koroonaviiruse puhangu tõttu korvpalliliigad uksed sulgesid.
