Ei juhtu just tihti, et välismaal mängiva Eesti korvpalluri koduvõistkond kaotab kogu hooaja jooksul vaid ühe kohtumise, kuid täpselt nii palju kordi lahkus tänavu võidurõõmu tundmata väljakult Johanna Eliise Teder, kes lõpetas oma esimese aasta USA kolledžite liiga NJCAA kõrgeimas divisjonis.
Tederi kodukolledži South Plainsi naiskond Lady Texans sel hooajal konkurentidele võimalust ei andnud ning võitis kindlalt nii oma konverentsi kui ka regiooni finaalturniiri. 20-aastane Audentese kasvandik tegi kaasa kõigis 33 kohtumises, neist 14-s alustas ta algviisikus. Tema arvele jäi keskmiselt 21 mänguminutiga 7,9 punkti, 2,9 lauapalli, 4,4 resultatiivset söötu ja 1,8 vaheltlõiget.
Korvpall24.ee portaal võttis USA-s viibiva Tederiga ühendust, et uurida, kuidas noor eestlanna lõppenud hooajaga rahule jäi.
Tegu oli Sinu esimese hooajaga välismaal. Kas jäid kogemusega rahule?
Algul ei olnud ju plaanis siia tulla, aga üllatusena saan tõdeda, et olen päris rahul. Esimesed kuud läksid raskemalt ja ma ei näidanud enda parimat mängu. Pärast jõule suutsime tiimiga kuidagi paremini kokku mängida ja sealt kasvas ka mu enesekindlus. Minu meelest saavutasime sellel hooajal tiimiga palju ja olen õnnelik, et sain sellisest teekonnast osa võtta.
Hooaja jooksul kogusite 32 võitu ja vaid ühe kaotuse. Kas oskasid enne hooaja algust nii suurt edu oodata?
Kindel ma nüüd polnud, aga tundsin, et võime olla päris edukad. Treener korrutas meile pea iga päev, et me oleme võimelised meistritiitlit võitma ja mäng mängu järelt tundus see aina reaalsem. Hooaeg lõppes küll selle võimaluseta, aga usun, et ega see kaugele ei jäänud. Püstitasime kooli rekordeid ja võitsime regiooni tiitli. Üpriski uhke tunne!
Teie kontosse jäid sellised võidud nagu näiteks 147:27, 121:47, 121:56 ja 83:24. Nappe võite oli vähe. Kas vastased olid siis nii palju nõrgemad? Kuidas hindaksid liiga taset?
Tõsi, mõned võidud oli eriti suured. Eelhooajal kõikus see tase kõvasti, kuid meie oma konverents oli ühtlasem. Kolm võistkonda olid meile iga mäng korralik väljakutse ja sealt tuli ka meie ainuke kaotus.
Saite divisjoni finaalturniiriks teise asetuse, kuid võistlus jäi koroonaviiruse ohu tõttu ära. Milliseid tundeid selline hooaja lõpp tekitas?
Igatahes kurb. Teine asetus andis meile veel suurepärase tabelipoole ja võidetavad vastased. Eriti pärast nii edukat hooaega on raske leppida, et kõik nii peab lõpetama. Väga paljude sportlaste võimalused võeti ära. Paratamatu ja mõistetav, aga samas endiselt nii uskumatu.
Sa pole sugugi esimene Eestist pärit korvpallur, kes South Plainsi naiskonnas mänginud on. Hooajal 2001/2002 mängis South Plainsi ridades Natalja Tšurbakova, kes 2005. aastal valiti ka Eesti parimaks naiskorvpalluriks. Kas see tuli kohapeal kohe jutuks või sellist asja enam keegi ei mäletagi?
Ausalt öeldes olen Nataljast ainult sõprade ringis rääkinud, koolis ei maininud keegi. Ju siis on taustatiimis ainult uued inimesed. Muidu on äge tunne, et Eestist keegi samas kohas mänginud.
Alustasid hooaega vahetusmängijana, lõpus olid kindel põhitegija. Kas peatreener alguses uut tüdrukut lihtsalt ei usaldanud või asi oligi rohkem uues keskkonnas ja enesekindluses? Kui suure arengu viimase aasta jooksul tegid ja kas isiklikus plaanis oled hooajaga rahul?
Uus keskkond ja enesekindlus mängisid kindlasti suurt rolli. Meie põhimängujuht oli sophomore (teise aasta mängija – toim.) ning mina jäin rohkem varumängujuhi rolli. Oli mänge, kus sain rohkelt mänguaega ja mõned mängud, kus nii palju ei mänginud. Arvan, et kogu teema oli minus endas. Leidsin tee, kuidas mängida teise tagamängijaga ühel ajal väljakul olles ja sealt see muutus tekkiski. Treeneri usalduse võitsin jaanuaris, kui hakkasin tegema aina paremaid esitusi.
Räägi natuke NJCAA korvpalluri elust. Milline näeb välja Sinu argipäev ärkamisest magamaminekuni?
Kahel päeval nädalas sai kiirelt hommikust söödud ja päeva alustatud 7.50 koolitunniga. Kella 11-ni olin koolis ning siis puhkasin kella 13-ni. Seejärel lõunasöök ja siis läksin tavaliselt tiimiruumi oma online klasside asju õppima. Kell 15-16 oli viskamine ja kell 16 veel üks koolitund. Järgnes õhtusöök ning peale seda treenisime 18-st 20-ni tiimiga. Teised päevad alustasime päeva treeninguga ning kella 13-ni olin koolis õppimas. Esmaspäevad ja neljapäevad olid mängupäevad. Nädalavahetuse treeningud otsustas treener mängude kava järgi.
Võistkonna koosseis on üsna rahvusvaheline. Lisaks Sinule ja ameeriklannadele on mitu prantslannat, üks neiu Uus-Meremaalt ja üks Taist. Kuidas Sa oma võistkonnakaaslastega läbi saad?
Rahvusvahelisus mängis juba kooli valides suurt rolli. Tundsin, et kui on rohkem välismängijad, siis lihtsam sisse sulanduda, kuna kõigi on sarnane kogemus. Nii oligi. Tiimikaaslaste kohta pole midagi halba öelda. Supertoredad inimesed. Igati äge seltskond. Eks prantslasi oli rohkem koos näha, sest neil oli ühine keel, kuid üleüldiselt väga kokkuhoidev sats.
Algselt pidid liituma hoopis USA tugevaima üliõpilasliiga NCAA esimeses divisjonis mängiva San Francisco ülikooliga. Kas tead juba, kus järgmisel hooajal mängima hakkad?
Finaalturniiri ärajäämine võib paljudki muuta. See oleks olnud väga hea koht uute ülikoolidega kontaktide loomiseks. Hetkel pole miski veel kindel. SPC on kaheaastane kolledž, aga kõik tingimused on mul täidetud ning põhimõtteliselt olen valmis edasi liikuma. Ootan, kuni asjad veidi settivad ning siis vaatan, mis võimalused mul on.
Koroonaviiruse epideemia on hetkel segi paisanud terve maailma. Kuidas teie juures lood on?
Tõsi, paanika on igal pool. Meil pikendati kevadvaheaega ning selle lõppedes läheb kõik üle e-õppele, nii nagu enamikes koolides. Hetkel otsustasin USA-sse jääda. Saan treenida ning tegeleda kooliasjadega. Loodetavasti läheb seis paremaks ja saan suveks kodumaale.
