Aadu Kana on Korvpallijuht suure algustähega. Eile tähistas ta auväärset juubelit, kui eluaastaid sai kokku 80. Nendest tubli 70 aastat on Kana olnud üleni korvpalli sees. Neljakordseks Eesti meistriks ja karikavõitjaks juba iga mees ei saa. Pärast mängijakarjääri lõppu pole Kana korvpalli juurest kaugele läinud. Ta on asutanud meeskonna Metallist, olnud Korvpalliliidu president Eesti korvpalli kõige fenomenaalsematel hetkedel, olnud BC Kalev/Cramo pikaajaline sponsor ja aupresident (olgu ära mainitud, et Aadu Kana kannab jutuajamisel BC Kalev/Cramo logoga särki – H.K.) ning nüüd tulihingeline seeniorkorvpalli eestvedaja.
Lisaks kõigele sellele on Aadu Kana teeninud rahvusvahelistelt seeniorite korvpallivõistlustelt mängijana kamaluga medaleid, maailmamängudelt (World Masters Games) on tal ette näidata kaks täiskomplekti medaleid ja EM-idelt üks hõbe ja kolm pronksi. Saime Eesti korvpalli elava legendiga kokku praeguse pühamu Saku Suurhalli vahetus läheduses ja rääkisime oma lemmikteemal ehk korvpallist.
Leppides Aadu Kanaga intervjuu tegemiseks aega kokku, on tal üks potentsiaalselt sobivatest päevadest seotud tennise mängimisega. 79 eluaastat ei sega sportlikult aktiivse elu elamist: „Mängime paarismängu kaks korda nädalas ja poolteist tundi järjest. Partnerid on minust küll veidike nooremad, aga huvitav ikka ja saab elamusi. Tõdemus on see, et alalt, mis on minu põhiala olnud, enam positiivseid emotsioone ei saa, aga lisaalalt justkui saab. Korvpallitrennis pole ma nüüdseks juba aasta aega käinud, kuna meil pole selles vanuseklassis enam kellegagi mängida. 80-aastastest jõuab veel joosta ja on kerge jalaga kunagine kuulus telereporter Tarvo Villomann,” toob Kana välja põhjuse, miks korvpall on asendunud tennisega.
„Sellist fanatti nagu mu hea sõber Priit Tomson, on raske leida,” pole Kana hea sõbra kiitmisega kitsi. On ka põhjust, kuna Tomson treenib sellest hoolimata, et tal on ära vahetatud mõlemad põlveliigesed, puus ja õlaliiges. „Pärast õlaliigese vahetamist jäi vabaviskejoon tema jaoks veidike kaugeks. Siis viskasime iga nädal ja liikusime tagurpidi vabaviskejoonele lähemale,” toob Aadu Kana näite Tomsoni pühendumusest korvpallile. „Ta käib järjepidevalt 4-5 korda nädalas Arigatos eriprogrammi alusel jõusaalis. Käisin ise ka seal ja tegin natuke sõudeergomeetri peal ning ühte koma teist lisaks.”
Kuna Kana on BC Kalev/Cramo aupresident, vaatas ta suure huviga pealt, kuidas Eesti esindusklubi pallurid jõusaalis trenni teevad. Seal jäi tal silma ka väike murekoht: „Telefonid! Noored pallurid tegid oma 8-10 kordusega seeria ära ja pärast seeriat, kõks, pilk telefonis!” Kui vanameister pööras sellele tähelepanu, arvasid noorpallurid, et seeriatevahelisel lõõgastumise ajal pole sellest probleemi. Sellega kogenud mees nõustuda ei taha: „Nii lähed ju rollist välja oma teise maailma, ärgu jamagu. Rääkisin sellest (Donaldas) Kairysega, (Alar) Varrak ei löönud korda majja ja nüüd Roberts (Štelmahers) lõi korra kindlalt majja. Nüüd on telefonid ära keelatud. Eelmisel hooajal enam treeningule ja mängudele ei tohtinud telefone kaasa võtta.”
Jõusaalitreeningute osas on põhimõtted aastate jooksul, mil Kana on korvpalli sees olnud, drastiliselt muutunud. „Kui mina alustasin mängimisega, oli täiesti vale arusaam, et võtab viske ära, ei tohi jõudu teha. Kangitrenni pole vaja teha, kuna sellega muutud kangeks ja jäigaks ning siis ei saa enam sisse viskeid. Nüüd on vastupidi. Mäng on nii kiireks ja jõuliseks muutunud, et jõutreeninguta on võimatu väljakul püsida.”
Armastus algas Reaalkooli võimlast
„Reaalkoolil oli korvpalli taust, kuigi võimla oli nii pisike, et said mängida neli nelja vastu. Aga sealt kasvas järjest häid mängijaid. Enno Karrisoo, kes oli hiljem käsipallitreener, võttis meid koolis kokku, kui olime 3.-4. klassis. Vedas meid saali ja pärast paari-kolme harjutuskorda suunas meid Kalevi Spordikooli Heino Kruusi käe alla. Ees olid seal juba sellised mehed nagu Frits-Allan Suurkask ja Tõnno Lepmets. Sel ajal käis korvpallis Reaalkooli ja Gustav Adolfi vahel hirmus võitlus.” Ajal, kui televiisor majapidamistest puudus, oli sääraste mõõduvõtmiste menu suur ja korvpallisaalid kahe kooli mõõduvõtmise ajal puupüsti rahvast täis. „Linna peal olid korvpallurid üsna tuntud, kõik teadsid sind, tervitati ja patsutati ning pidudel peksa ei antud.”
Tänavusel aastal on eriti tähtis Reaalkooli ja Gustav Adolfi Gümnaasiumi vahelisi mänge meenutada. Nimelt loetakse nende koolide vahelist kohtumist 7. juunil 1920. aastal esimeseks ametlikuks korvpallimänguks Eestis ja seetõttu loetakse seda daatumit ka Eesti korvpalli sünnipäevaks. „Mina ütlen nii, et Reaalkool võitis, aga protokoll on kadunud (Naerab.),” võtab Kana Eesti korvpalli sünniloo humoorikalt kokku.
Korvpalli kõrvalt leidis loo peategelane aega ja tahtmist hakata tegelema Aleksander Tšikini käe all ka kergejõustikuga. „Pinginaaber vedas mu sinna.” Jutu sees tuli välja, et esimestes klassides oli Kana klassivendade hulgas palju hilisemaid sportlasi, näiteks Peeter Laane ja tennisist Toomas Leius. „Ainult üks suur sporditegemine käis. Sain kolmel aastal Tallinna noortevõistlustel 400, 800 ja 1500 meetri jooksudes teisi ja kolmandaid kohti. Suurim võit kergejõustikus on mul see, kui ühel krossijooksul Nõmme metsas võitsin kadunud olümpiahõbedat Rein Auna paarikümne meetriga ja tulin Tallinna meistriks.”
Korvpalli- ja kergejõustikutrennid võtsid koolivälisest ajast suurema osa. „Meil oli 10-11 trenni nädalas. Sellest ajast sain selgeks tõdemuse, et kui sa väga pühendunult tahad midagi teha, siis on kõik saavutatav.” Tänu suurtele treeningmahtudele korvpalliväljakul ja kergejõustikustaadionil anti Kanale palliplatsil ülesandeks katta vastaste kõige osavamaid mängijaid. Heast füüsilisest vormist andsid aimu ka korvpalluritele mõeldud füüsilised katsed. „Eesti meistrivõistlustel tehti füüsilisi katseid. Oli lõuatõmbamine, hoota kolmik, topispallivise ja midagi veel. Punkte andis näiteks ka kahe jalaga tooli peale hüppamine. Tomson ja Lepmets hakkasid tooli peale hüppamise ajal hüüdma: „Ats hüppa, Ats hüppa!” Mina hüppasin nagu segane 237 korda. Pärast läks sellest jutt lahti ja Võrus üks Kõivu-nimeline hüppas vist ühe korra rohkem (Naerab.).”
Korvpall, õppimine, karjäär… ja uuesti korvpall
„Õiget viskenärvi mul polnud ja suures korvpallis TPI-s olin varumees. Kuna esimesel kursusel ülikoolis pidin minema tööle ja õppima ning trennimaht jäi väiksemaks, siis mingil moel sai suure korvpalliga ära lõpetatud. TPI kuuest meistritiitlist sain kolm. 1968. aastal läksime Lepmetsaga vastu Jaroslav Dudkini (toonane TPI peatreener – H.K.) tahtmist TPI-st Kalevisse ning tulime veel korra Eesti meistriks.”
TPI-s õppis Aadu Kana ehitusteaduskonnas, täpsemalt hüdrotehnika ja sanitaartehnika erialal, mis nüüd on keskkonnatehnika eriala. Õppimise kõrvalt kaasas Dudkin Kana TPI teisele ja kolmandale koosseisule treeneriks. Samuti sai Aadu Kana kätt proovida TPI naiskonna treenerina. Pärast õpinguid läks Kana tööle tehas Metallisti ja jäi sinna 15 aastaks. „26-aastaselt olin seal peainsener, aga korvpall oli tugevalt hinges ja tahtsin midagi ette võtta. Ühe lao ehitamise nime all ehitasime võimla – tehase Metallist oma, mis oli täiesti korralik saal. Seal mängiti ka Eesti korvpalli karikavõistluste mänge.” Kuna selline teguviis ei meeldinud tähtsatele ninadele ja ei läinud parteilise maailmavaatega kokku, tehti Kanale ühel hommikul noomitus ja võeti ära kvartalipreemia. Samal õhtul olid Metallisti võimlas Eesti meistrivõistlused poksis, mille raames anti Aadu Kanale poksiringis üle spordirajatiste aumärk. „Seda kõike samal päeval,” lausub Kana naerdes.
Rein Järva, kes samuti mängis aastaid TPI ja Kalevi särgis korvpalli, tuli Metallisti tööle ja koos asutati Metallisti korvpallimeeskond. „Jõudsime ükskord karikafinaali ja meistrivõistlustel tulime kolmandaks, aga tahtmine oli suurem. Sel ajal sai hakata sisse tooma Vene importmängijaid. Meile tulid (Mihhail) Žulanov ja (Vjatšeslav) Filatov. Lisaks veel Andres Sõber, Tõnis Randala, Jaan Orav ja treeneriks Heino Lill ning 1981. aastal tulime Eesti meistriks.”
Metallist meistriks kroonitud, asus Kana uusi väljakutseid otsima. Kuigi igapäevatööd tegi Aadu Kana trusti Santehmontaaž juhatajana, kes vastutas ventilatsioonide, torustike ja kütte eest üle kogu Eesti. Aega jäi siiski ka oma lemmikspordiala juures püsimiseks. „Tol ajal käis korvpalli juhtimine kolmest kohast – Korvpalliföderatsioonist, Kehakultuuri ja Spordikommitee juures asuvast sportmängude osakonnast ja Spordiselts Kalevi juurest Korvpallipresiidiumi kaudu, mida aktiivselt vedas Gunnar Hololei. Meie Järvaga läksime Tallinna Korvpalliföderatsiooni. Mind valiti sinna juhiks ja olin viis-kuus aastat sel ametipostil.” Kuna Tallinna Korvpalliföderatsioon oli Eesti suurim, oli Kana Eesti Korvpalliföderatsiooni kolmas mees. „Oli huvitav aeg ja palju mõtteid. Sel ajal käivitasime Tallinn-Tartu 100 mängu. Ühe päeva jooksul.”
1985. aastal sai Kana ehitusministri asetäitjaks ja 1987. aastal riikliku Ehituskomitee esimehe esimeseks asetäitjaks ning tegi edukalt karjääri. Sellest hoolimata tahtis Kana korvpalli juures olla. „Mind valiti Korvpalliföderatsiooni esimeheks aastal 1987. Siis olid peamisteks probleemideks ketsid, pallid, mõne võimla juurde ehitamine ja võitlus selle eest, et koolivõimlad võiksid suuremad olla. Mängijaid sai meelitada korterieralduste ja autoostulubade abil.” 1989. aastal taastas loo peategelane koos Rein Järva ja Valdu Suurkasega Eesti Korvpalliliidu. 1991. aastal kinnitati Eesti Springfieldis korvpalli 100. sünnipäevaks toimunud ürituste raames FIBA liikmeks. „Nii et vahetult iseseisvumise hetkeks olime ennast rahvusvaheliselt kehtestanud,” toob toonane Korvpalliliidu president välja huvitava fakti.
Teekond sümboolsete kildudeni
„Väga keerulised ajad olid 1980. aastal. Kalev kukkus peaaegu esiliigast välja. Oli raske hetk ja põlvkondade vahetus. 1985. aastal tuli Jaak Salumets etteotsa. Ta oli esimene, kes tegi oma treeneritetiimi. (Mati) Alaver tegi sama suusatamises, aga palju hiljem ja vastupidiselt temale meil dopinguga probleeme polnud. Tiimis olid arst Rein Jalak, teine treener (Riho) Soonik, (Heiki) Krimm, kes psühholoogiliselt pani asjad paika, jõutreener Pranas Mickevicius Leedust. Selline kuue-seitsmemeheline tiim.”
„1986.-87. aastal käisime Kaleviga tänu (Riho) Sooniku heale tööle esimest korda Soomes sõprusmängudel. Esimese liidu meeskonnana pääsesime Ameerikasse. Kokku tuli meil neid Ameerika sõite päris mitu. Taaskord tänu Sooniku sidemetele saime Kalevisse (George) Jacksoni ja otsisime pikka aega kedagi Venemaalt juurde. Leningradi Spartakist leidsime (Sergei) Babenko.” Olgu ära märgitud, et Babenko oleks usutavasti mänginud Souli olümpial NSV Liidu koondise eest ja võitnud kulla, kuid vigastus enne olümpia algust röövis tolle võimaluse. Kõik, mis edasi juhtus, on igale korvpallisõbrale hästi teada. Kalev võitis viimasena välja mängitud NSV Liidu meistritiitli.
„Mõned kriitikud ütlevad, et leedukad ei mänginud ja pole ikka päris see. Samas, kui olid kogu asja sees ja nägid, mismoodi Salumets pani mehed jooksma ja tegema, kuidas (Aivar) Kuusmaa tegi vigasena süstide toel poolfinaali teises mängus VEF-i vastu imemängu. Kõik teadsid, et ta ei saa mängida, aga Jalak tegi talle süstid ja tahtmine oli niivõrd kõva, et sai ära tehtud.” Ka lugu võidukarika sümboolsest kildudeks kukkumisest on saanud korvpallifolklooris omaette tähenduse. „Sel ajal polnud turvamehi, kes rahva oleks väljakult eemale ajanud. Fännid jooksid pärast mängu lõppu platsile ja üks segane vend võttis (Gert) Kullamäest kinni ja hakkas teda keerutama. Kullamäe läks jalaga karikale pihta ja see kukkus kildudeks. Sümboolne. Lõppesid Liidu meistrivõistlused, lõppes meie Liidus olemine ja karikas puruks. Lubasin, et ostame uue karika asemele, aga mingisugust teist karikat me Moskvasse ei viinud.”
Ähvardati Molotovi kokteilidega
„Babenkole lubasime korterit, aga siis jäi korteri kätte saamine mõneks ajaks toppama. Babenkol oli üks mees Leningradist, kes tema asju ajas, selline ristiisa tüüpi allilmasidemetega mees. Lubatud korterit polnud võimalik Babenkole üle anda ja ühel hetkel hakkasid mulle ja Salumetsale tulema ähvardused, et kohe hakkavad köögiaknast sisse sadama Molotovi kokteilid. Üpris ebameeldiv oli, aga lõpuks me selle korteri kätte saime. Korteris kastide otsas istudes jõime Babenkoga kahekesi sõpruse märgiks ühe suure viinagi ära (Naerab.).”
Korvpallipsühholoogia
Rääkides ühest tähtsast lülist korvpalli juures ehk psühholoogist, teeme suure hüppe ajas edasi ja maandume 2015. aastal Riia linna. Kohta ja hetke, kui Eesti korvpallikoondis valas higi EM- finaalturniiril. „Meil on kombeks kõikide endiste Korvpalliliidu presidentidega teineteist tervitada „Tere, president”. Nii tervitan mina (Peep) Aaviksood, Salumetsa, (Jüri) Ratas mind ja nii.” Esimeses kahes kohtumises tuli Eestil vastaste selget paremust tunnistada. Pärast teist kohtumist tuli toonane Korvpalliliidu president Jüri Ratas Aadu Kana juurde ja uuris: „President, mis meil puudu on?” Mina ütlesin, et vaata kõiki neid mustades särkides mehi koondise ümber: esimene treener, teine treener, kolmas treener, rätikutooja, veejagaja, massöör. Seal on 10 meest, aga üks on puudu. Ratas küsis kohe vastu, et mis mõttes puudu, pole kedagi puudu. Mina vastu, et on küll, psühholoog on puudu!
„Inimesel on varjatud võimed. Kui tiiger tahab sul tagumikust kinni võtta, siis hüppad üheksa meetrit, aga sa ei kasuta oma võimeid igapäevaselt ära. Kui psühholoogi meeskonnas pole, võid harjutada ja oskusi lihvida nii palju, kui tahad, aga ikka jääb midagi puudu. 1991. aasta võidus on suur roll Krimmil, kes psühholoogiliselt mehi töötles, mitte ainult Salumetsa karmil käel ja hirmul.”
Ahvatlev olümpia
Salumets läks Lahtisse pärast Kalevi Nõukogude Liidu meistriks tulekut. 1992. aastal ootas ees olümpia eelturniir Hispaanias Badajozis. Selleks ajaks oli vaja leida koondisele väärt juhendaja. Peatreeneriks asus Jaanus Levkoi ja tema kõrval võttis treenerina koha sisse Teet Laur. Kvalifikatsiooniturniiri formaat oli lihtne – nelja alagruppi oli jaotatud 6-7 meeskonda, kellest kaks iga alagrupi esimest said järgmisesse ringi, kus lõpuks sõeluti välja neli õnnelikku, kes pääsevad Barcelona olümpiaturniirile.
„Mängisime Badajozis olümpia kvalifikatsiooniturniiri. Loosiga ei vedanud, aga mehed olid tublid. Leedu ja Venemaa olid alagrupis ja saime vist üheksaga tappa Venemaa käest (tegelik kaotus 71:92 – H.K.). Mehed mängisid hästi – (Tiit) Sokk, Kuusmaa, (Ivo) Saksakulm ja (Indrek) Rumma lõhkus seal veel. Selle Badajozi turniiriga meenub tolle sõidu kurb lõpp. Eksisime tagasiteel Madridi lennuväljal ära ja jäime lennust maha. Jäime terveks päevaks sinna passima ja kõik olid kole närvilised, oli jube jama. Mingi hetk hakkasid meeste vahel liikuma alkoholipudelid ja nii. Lõpp ei olnud kõige ilusam.”
Kuna Levkoi ei tahtnud koondise peatreenerina jätkata, tehti 1993. aastal enne EM-i konkurss. „Salumets tuli Soomest tagasi ja võttis ohjad taas enda kätte. Skeem oli sama nagu 1991. aastal Kalevis.” Enne EM-i mängiti kvalifikatsioonimänge Wroclavis. Seal osales Eesti koondise särgis ka Martin Müürsepp. Vahetult enne finaalturniiri siirdus ta klubikorvpalli mängima Iisraeli Tel Avivi Maccabisse. Iisraelist ei lastud aga meie aegade kõrgeima lennuga mängijat ja toonast suurt tulevikulootust Berliinis toimuvale lõppvõistlusele. „Ta ise ka ei teadnud, millele täpselt alla kirjutas ja siis ta helistas kolm õhtut järjest ja vabandas ning oli väga löödud olemisega.”
Tiit Sokk ei saanud samuti mängida, kuna tema toonane koduklubi Ateena Panathinaikos ei lubanud teda ära. „Olen ikka mõelnud, kui meil oleks Sokk ja Müürsepp lisaks olnud, mis siis oleks saanud. Kas siis Kuusmaa oleks sellist mängu teinud ja kas (Margus) Metstak oleks saanud nii palju möllata?”
Tol ajal koosnes Korvpalliliit neljast inimesest. Aadu Kana oli Korvpalliliidu president ja Peeter Ainsam tegevjuht, lisaks veel Tiiu Randala ja Ants Eek. „Nüüd on üle 20 inimese, sel ajal oli vaid 4-5 inimest.” Badajozi ja Saksamaa turniiridest rääkides tunnistab Kana mitmel korral rahalisi raskusi, millega tal tuli Korvpalliliidu presidendina alatasa tegeleda. „Raha meil niimoodi ei olnud, et Korvpalliliidu peasekretärile oleksime saanud hotellis eraldi toa võtta. Ainsam magas mu hotellitoas põrandal. Olime rahadega väga piiri peal.”
Keegi ei osanud arvata, et Eesti koondisel on asja Münchenisse, kuhu pääsesid mängima finaalturniiri kaheksa tugevamat koondist. Ka selle sõidu jaoks oli vaja leida raha, millega varem polnud keegi arvestanud. „Siis tõi Lembitu Kuuse Tallinnast raha juurde ja pääsesime. Korraldus oli selline, et pärast turniiri said mingi osa rahast tagasi, aga alguses pidid maksma sõidud ja hotellid. Muret oli tohutult palju, kuidas mehed Münchenisse saada ja pärast koju ka veel tuua.” Seda teavad usutavasti kõik, kuidas Eestil 1993. aasta EM-il läks. Saavutati tänaseni ületamatu 6. koht. „Kuues koht on fenomenaalne. Ega seal palju kõrgemat poleks võimalik olnud saavutada. Võib-olla kui meie pink oleks pikem olnud. Viies koht oleks andnud pääsme maailmameistrivõistlustele, kuhu meil ei ole veel pikka aega asja.”
Koondise uued dressid
„Meeskonna esimene koosolek Saksamaal enne EM-mänge ja mängijate poolt küsiti bravuurikalt, kus uued dressid on? Mina vastasin, et Ainsam tegi väga head tööd ja Reebokist saadetakse enne esimest mängu kogu komplekt – ketsid, pikad dressid, mänguvorm, spordikotid. Need aga ei tulnud. Mõned mängijad hakkasid kohe rääkima, et mis see korviliit on nüüd teinud ja peame vanade särkidega mängima, igavene jama. Esimesele mängule Saksamaa vastu läksime suure trotsiga. Võitsime tulevast Euroopa meistrit! Õhtul pärast mängu sai Ainsam postisaadetisega uued dressid kätte. Järgmine hommik võistkonna nõupidamine: uued dressid, väga vinge, aga, kurat, nende vanade dressidega ju võitsime. Paljudel mängijatel oli tekkinud ebausk, et kas nüüd jätkata vana vormiga või võtta uus (Naerab.).”
Hoiab seeniorkorvpalli au sees
„Meil oli korvpalliarmastus niivõrd suur, et käivitasime Eesti vanakeste meistrivõistlused. 1990. aastal tehti Nõukogude Liidu esimesed ja viimased seeniorite meistrivõistlused, mille finaal toimus Narvas. Eesti, Kalevi nime all, tuli liidu meistriks ka seeniorite hulgas.” Hea emotsioon lõi endistel mängijatel „hamba verele” ja otsustati, et hakatakse käima välismaal turniiridel. 1985. aastal toimusid Torontos esimesed World Masters Games ehk maailmamängud. „Tol hetkel ei teadnud me sellest midagi. Olime raudse eesriide taga ega pääsenud kuhugi. 1989. aastal oli olukord riigis natuke lõdvem ja saime minna Taanis toimuvatele mängudele.”
„Maailmamängud on ülimalt populaarsed, Taanis ei olnud see veel nii efektne, aga 2002. aastal Melbourne’is ja 2005. aastal Edmontonis oli 26-28 000 osalejat üle terve maailma. Avamine, peod, ilutulestikud, kõik nagu päris. Seal mõni 90-aastane ujub 50 meetrit ja keegi hüppab vette ja nõnda edasi, ühesõnaga kõik spordialad on esindatud.”
Taanis toimunud maailmamängudel teenisid Eesti korvpallikoondised täiusliku medalikomplekti. Mehed vanuses 35+ said kaela pronksmedalid. Meeskonnas mängisid nimekamatest meestest Tõnis Randala, Andres Sõber, Teet Laur ja Viktor Viktorov. Naised 55+ võitsid kuldmedalid. Naiskonda kuulusid teiste seas näiteks Aime Tobi, Elle Lapp ja Maire Sulg. Mehed 45+ said rõõmustada hõbemedalite üle. Koosseisu kuulusid nimekamatest meestest maailmameister Priit Tomson, Euroopa meister Tõnno Lepmets, Valdu Suurkask ja loo peategelane ise. „Kaotasime lisaajal ühe silmaga Kanadale, kelle rivistuses oli kaks NBA kogemusega pallurit,” võtab Kana ise turniiri lühidalt kokku.
„Ühel õhtul Taanis tuli baaris meie juurde üks argentiinlane ja rääkis, et neil on plaanis teha üks samalaadne võistlus Buenos Aireses ja kas me tahaksime tulla. Pärast teist õlut ütlesin, et muidugi tuleme (Naerab.)!” Võõraks argentiinlaseks osutus Ruben Rodriguez Lamas, kes on tänase päevani FIMBA (Rahvusvaheline Seeniorkorvpalli Föderatsioon – H.K.) president. Võistlus, kuhu eestlased minna lubasid, leidis aset 1991. aasta augustis, mis ei tundunud toona kuidagi erilise hetkena.
Eesti iseseisvuse väljakuulutamine
„Moskvas hüppasime lennuki peale. Kolm vahemaandumist ja 28 tundi lendu. Meil olid äriklassi piletid, nii et jooke võis vallatult võtta nii palju, kui soovi oli. Meiega lendasid koos võrkpallurid Viljar Loori ja Kalle Kukega eesotsas. See sõit võttis ikka väga läbi ja olime kohale jõudes ülimalt räsitud. Lennuk maandub, tuleme välja ja ei saa aru, mis värk on – prožektorid, kaamerad, ajakirjanikud vastas. Küsiti: kes teil delegatsiooni juhib? Mina: meil on siin maailmameister Priit Tomson ja olümpiavõitja Viljar Loor. Nemad ei öelnud midagi ja lükkasid minu ikka ette.
Hakati küsima: tulite Eestist, jah?
Mina: jah.
Küsija: kuidas teil on seal ka?
Mina: viimase peal! Tegime oma ime, meil on isemajandav Eesti ja kõik on väga hästi.
Küsija: kas te teate, et see oli viimane lennuk, mis Moskvast õhku tõusis? Riigipööre, putš. Mis te sellest arvate?
Mina: ma ei usu, ma arvan, et see on mingisugune lühiajaline jama.
Küsija: aga ikkagi, mida te teete?
Mina: kui lennufirmad on kinni ja koju ei saa, võib-olla paneme Lepmetsa ja teistega ehitusfirma püsti ja hakkame kodule ligemale minema.
Küsija: mida te ikkagi tegema hakkate?
Mina: mul ei ole Eesti riigi volitusi kaasas, aga kui oleks minu teha, siis just praegu ja siinsamas kuulutaksin välja Eesti taasiseseisvumise!
Seal olid riigitelevisioon ja riigilehed. Järgmisel päeval kutsuti mind presidendipaleesse. Päev hiljem kuulutati Eesti iseseisvus välja ja kaks esimest riiki, kes Eestit tunnustasid, olid Island ja Argentina. Tekib küsimus, miks Argentina? Argentinas on väga palju väliseestlasi ja pärast toimus Eesti kirikus suur pidu, joodi veini ja lauldi laule, nagu „Saa vabaks Eesti meri”.
21. augustil 1991 sai alguse FIMBA, mille üks asutajaliikmeid on Eesti. Esimesel turniiril Buenos Aireses osales 32 meeskonda kaheksast riigist. Lõplikud allkirjad pandi FIMBA asutamislepingule alla paar aastat hiljem: „1993. aastal käisime Valdu Suurkasega Las Vegases ja kirjutasime Eesti poolt alla FIMBA asutamislepingule.” 1997. aastal pakuti Eestile võimalust seeniorite maailmameistrivõistlusi korraldada. „Ütlesin, et ma ei saa võtta seda Eesti peale, aga meil on väga toredad jõukad põhjanaabrid, kes tahaksid teha. Nii et maailmameistrivõistlused toimusid 1997. aastal Soomes. Siis tulid kirjad, et vaja korraldada Euroopa meistrivõistlusi, tehke Eestis. Ütlesin jälle ära, aga mainisin, et meil on väga head lõunanaabrid, kes on korvpalliusku. 2000. aastal toimusid Euroopa meistrivõistlused Riias. Siis tahtsime juba ise korraldada, aga turniir oli nii populaarseks muutunud, et pidime järjekorras ootama.”
Siiski võib juhtuda, et lähitulevikus näeb kõrgeimal tasemel seeniorkorvpalli kodukamaral. „Janek Liivamägi ja Priit Vene tulid minu juurde, et kas ma saan miskitpidi oma sidemeid ja tutvusi ära kasutada ja tuua turniiri Tartusse. Saatsime kirja Ruben Rodriguez Lamasele. Espoo MM-il eelmisel aastal arutasime asja ja otsustati, et 2022. aasta Euroopa meistrivõistlused toimuvad Tartus. Koroonapuhangu tõttu lükkus selleaastane EM Malagas ühe aasta võrra edasi, nii et Tartu turniir toimub samuti hiljem, aastal 2023.”
„Olen kogu aeg rääkinud, et seeniorkorvpalli tuleb toetada ja au sees hoida. (Peep) Aaviksoo väga ei tegelenud sellega, kuid nüüd on uuesti hakatud (Jüri) Ratase ja (Jaak) Salumetsa ajal autasustama ja ära märkima ka seeniorkorvpallureid. Kui vanaisa mängib, hakkab lapselaps ka ehk korvpalli mängima. Perekondlik lähenemine,” toob Eesti seeniorkorvpalli eestvedaja välja lihtsa põhjuse, miks on „vanakeste” korvpall laial korvpallimaastikul oluline lüli. Kui vahepeal oli seeniorkorvpall ja -sport üldiselt pigem varju jäänud, siis nüüd tunnustab seenioreid ka EOK. „Sven Kolgaga, kes on Seeniorspordi ja Spordiveteranide Liidu president, oleme saanud asja nii kaugele, et EOK autasustab rahvusvaheliste võistluste medalivõitjaid.”
Kuulsusrikas minevik ja helge tulevik
Selle aasta viimastel päevadel 80 aasta juubelit tähistav Aadu Kana peab tähtsaks, et inimesed ei unustaks kunagisi suurkujusid ja tähtsaid hetki korvpalliväljakutel. „Ajalugu ei tohi ära unustada. Rapla Korvpallimuuseumi pilte ma nägin ja loodan, et see asi seal tööle läheb. Materjali ju on. Täna isegi korvpalliringkondades ei teata, kes on (Arvo) Putmaker, (Heino) Veskila või (Erich) Altosaar. Lepmetsastki pole midagi kuuldud. Tuleb jäädvustada ajalugu, sest see on seda väärt. Legendaarne lugu on ju see, et kui 1936. aastal Berliini olümpiamängudel esimest korda korvpall kavas oli, toimus turniiri avamäng Eesti ja Prantsusmaa vahel ja korvpalli isa James Naismithi poolt mängu visatud palli puutus esimesena eestlane.” Olgu ära märgitud, et esimese korvpallimängu olümpiamängude ajaloos võitis Eesti tulemusega 34:29.
„Meil ei vedanud, sest kahjuks sõjaeelsed medalid jäid võitmata. Leedu ja Läti võitsid Euroopa meistrivõistlusi, aga meil jäi see tegemata.” Siiski on Eestis kasvanud palju andekaid korvpallureid, kes oleksid võinud mängida mitmetel suurturniiridel kirkaimatele medalitele. Paremusjärjestusse mängijaid seada Aadu Kana siiski ei soovi, kuna võrrelda erinevate ajastute mängijaid pole võimalik: „See korvpall, mida mängiti 1940-ndatel ja tänapäeval, pole samalaadsed mängud. Sõjaeelsetest mängijatest tooksin esile Veskila, resultatiivseim mängija Euroopa meistrivõistlustel. Sealt edasi (Joann) Lõssov, (Ilmar) Kullam, (Heino) Kruus, Euroopa hõbedad, paned juurde Putmakeri, keda ei lastud vangist välja, (Heino) Krevald ka veel ja see tiim oleks kindlasti võinud euroopakatel tulla medalile.” Kana jätkab: „Kullami akadeemikud oleks võinud ka olla kolme hulgas, kui oleks saanud eraldi mängida. (Jaak) Lipso, Tomson, (Anatoli) Krikun, Lepmets, lühiajaliselt (Aleksei) Tammiste, Liidu koondise vääriline oli kindlasti ka Heino Lill,” loetleb Eesti Korvpalliliidu president (kui mäletate, siis EKL-i presidendi ametikoht on, küll mitteametlikult, aga siiski, eluaegne – H.K.) üles tõelist omaaegset staaridearmeed.
„Ja põlvkond, kes nüüd lõpetas. Mängida Euroopa meistrivõistlustel 2015. aastal Leeduga ja kaotada läbi häda viimasest viskest annab tunnistust, et oskame mängida küll. Tohutu lootus on praeguste koondislaste peal.
(Maik-Kalev) Kotsar, (Rauno) Nurger, (Kerr) Kriisa, Jurkatammed, (Henri) Drell, (Kristian) Kullamäe. Saame juba ainult sellest põlvkonnast väga tipp-topp meeskonna kokku. Nüüd peaks keegi vanadest juures olema nagu (Sten) Sokk, (Siim-Sander) Vene. Mõni vanem peab ikka pundis olema.”
„Olen korvpalli juures olnud juba 70 aastat ja mul on elus vedanud. Ma olen olnud tugevates võistkondades Lepmetsa ja Tomsoni kõrval. Olen saanud ka teatud aupaistet Liidu meistrina ja Euroopa meistrivõistluste 6. koha eest. Meil ei olnud toona sellist tiimi ja arengukava, mis praegu on tehtud Keio Kuhi ja Salumetsa poolt. Meil polnud kaugeltki seda. Siis ei olnud see võimalik, polnud selline aeg.” Korvpalliliidu arengukava, mis näeb mitmeid mängijaid aastaks 2030 mängimas väga kõrgel tasemel korvpalli, hindab aastatel 1986-1994 Eesti korvpallielu vedanud mees järgmiselt: „Et tulemusi tuleks, pead suurelt mõtlema. Kui sa suurelt ei mõtle, siis sa ei püüagi sinna ja kui ei lähe nii palju mängijaid (Euroliigasse ja NBA-sse), siis midagi ei juhtu. Praegu on paljud mängijad õige ligidal suurele mängule. (Sander) Raieste ehk pääseb platsile (Baskonia eest), (Kaspar) Treier sai nüüd heasse meeskonda, Vene, Kriisa, Kullamäe. Kotsar ka, ega selline mees ei jää ripakile. Võib-olla juba praegu oleks 6-7 mängijat, kes pääseksid erinevatesse satsidesse, kes mängivad kõrgeimal tasemel,” on Eesti korvpallile palju andnud mees optimistlik.
„Korvpall ei kao meil Eestist kuhugi, fännid armastavad, lapsed armastavad, tuleb vaid õiged ressursid leida. Nagu (Aivar) Pohlak viis oma jalgpallivarustust juba lasteaedadesse ja tõmbab sellega osa lapsi ära. Meid ei jätku igale poole, sest jalgpall on huvitav, võrkpall on tore, käsipall on põnev,” toob korvpallis kõike näinud Kana välja murekoha. „Praegu teeb (Reigo) Kimmel (Korvpalliliidu 3×3 korvpalli valdkonna juht – H.K.) väga head ja tänuväärset tööd 3×3 korvpalliga. Käisime Tomsoniga Viimsis mänge vaatamas ja mul on tunne, et meie tulevik rahvusvahelisel areenil saabub 3×3 korvpallis varem kui suures korvpallis, sest eestlased on kõikidel uutel aladel olnud väga edukad. Võtame näiteks rannavõrkpalli, allveeujumise, disc golf’i ja muud säärased alad. Me stardime uute alade puhul väga kiiresti ja sellepärast arvan, et 3×3 formaadi peale tasub panustada ja loota.” Optimismiks on igal juhul korvpallisõbral põhjust ja selle võtab Aadu Kana väga ilusasti kokku: „Küll see korvpall pakub meile veel rõõmu!”
Intervjueeris: Henry Kaldas
Artikkel ilmus esimesena Eesti korvpall 100 erilehel rubriigis “100 lugu”, kus ilmub portreelugu sajast korvpalliinimesest. Persoonide valik on lai: legendaarsetest Eesti tippmängijatest minevikust ja praegusest hetkest, kuni persoonideni, kes eelistavad varju jääda, kuid kelleta Eesti korvpall oleks oluliselt vaesem.
