fbpx
Close

INTERVJUU | Tartu patrioot Meelis Pastak: Tanoka Beardi värbamine sai alguse ööklubist

Avatar
-Meelis Pastak 2009. aastal tähistamas Tanoka Beardi võiduviset BC Kalev/Cramo vastu | Foto: Siim Semiskar

Seekordse intervjuu peategelane on Tartu korvpalli üks tõusu arhitekte, pikaaegne Tartu Rocki mänedžer, nüüdse Rocki Korvpalliklubi üks eestvedajaid ning suur Tartu linna patrioot Meelis Pastak (48). Poolteist kümnendit Tartu korvpallielu vedanud Pastaku auhinnakapist leiab Eesti meistrivõistlustelt viis kuld-, kaheksa hõbe- ja kaks pronksmedalit. Lisaks sellele hoiti TÜ/Rockiga Eesti lippu kõrgel nii Balti liigas kui ka FIBA eurosarjas.

Intervjuust saame teada, kuidas sel sügisel Audentese Spordigümnaasiumi spordijuhi ametikohale siirdunud Pastaku mänedžeritöö algas ja lõppes ning mitmest põnevast seigast, mis tolle 15 aasta sisse mahtus. Muuhulgas selgub, kuidas õnnestus Tartusse meelitada selline legendaarne mängumees nagu Tanoka Beard. Samuti meenutame vanu häid Tallinna–Tartu vastasseise, heidame valgust mehe praegustele tegemistele ja suuname pilgu Tartu ja Eesti korvpalli tulevikku.

Kui Eesti korvpallil täitus tänavu 100 aastat, siis kui kaua oled Sina selle alaga seotud olnud?

Lapsepõlvest peale. Kohe kui maakoolis võimaldati, nii sai mängitud.

Seega olid ise ka ikka mängumees?

Esimese ja teise liiga piiri peal sai ikka ülikoolimeeskonnaga toimetatud. Suuri sihte tol hetkel ei olnud, aeg oli hoopis teine, 90-ndate algus. Aga süda on küll kogu aeg korvpalli juures olnud, jah.

Kas oled rohkem Euroliiga või NBA sõber?

Euroliiga. NBA-s on kahtlemata suurepärased atleedid, aga Euroliiga eeldab sellist mõttetegevust ja lähenemist. Pooldan rohkem ja vaatan huviga Euroliigat.

Sündinud oled Elvas. Millal ja miks viis elutee Tartusse?

Ülikool tõi mind siia Tartusse.

Kas mujale, näiteks pealinna ei ole kibelenud?

On olnud selliseid mõttesähvatusi. Mitte ainult pealinn, vaid on teisi linnasid ka. Aga mingil põhjusel pole need asjad realiseerunud ja samas ega ma ei kurda. Mul on väga hea meel, et asjad nii läksid.

-Meelis Pastak 2014. aastal | Foto: Siim Semiskar

Olid pikalt TÜ Akadeemilise Spordiklubi korvpallidivisjoni juht (2002–10) ja TÜ/Rocki mänedžer (2002–17) – kuidas sai koostöö ülikooliga alguse?

See oli puhas juhus kõik. Tollel hetkel praktiseerisin mingil määral eraõiguses. Toonane TÜ Akadeemilise Spordiklubi juhatuse liige Meelis Jukk tabas mind täiesti juhuslikult linna pealt, see oli 2002. aasta suvel. Olime varasemalt tuttavad ja tuli vestluseks, millega ma tegelen. Väga tõsiseid projekte ei olnud tollel hetkel. Siis saingi teada, et neil on selline konkurss välja kuulutatud – otsitakse mänedžeri TÜ Rocki meeskonda.

Kas arvasid, et see töösuhe kujuneb nii pikaks?

Ei arvanud (Naerab.). Minu tolleaegsel ülemusel, Tartu Ülikooli Akadeemilise Spordiklubi juhatuse esimehel Riho Illakul oli väga selge juhtimisstiil ja ta nõudis kõikide käest palju. Ükskord tulime kuskilt Venemaa avarustest tagasi ja mul sai vist neli kuud täpselt täis ja ta ütles: “Vaatame, kas me seda töösuhet jätkame.” Tänasega vaatan sellele muidugi naerulsui otsa, aga tollel hetkel ma ei olnud ka väga kindel, kas tõesti jätkame. Ta on väga mõistlik inimene, olen talle väga tänulik kogu selle õpetuse ja heas mõttes kasvatuse eest. Tema käest oli väga palju õppida.

Kes on läbi aastate olnud Sinu silmis Tartu korvpallimeeskonna parimad mängijad? Keda tooksid esile eestlastest ja keda leegionäridest?

See on ju jube keeruline. Kahtlemata Tanel Tein ja Janar Talts, Tanel Sokk, Tarmo Kikerpill, Martin Müürsepp, nimekiri oleks pikem, kui räägime Eesti meestest. Neid on nii palju läbi käinud. Välismängijatest kahtlemata Augenijus Vaškys, Giorgi Tsintsadze, Viktor Sanikidze, (Brian) Cusworth, Tanoka muidugi – Tanoka Beard! Aga teisi oli ka, (J.S.) Nash oli väga huvitav ja (Justin) Ingram. Ei ole ühtegi paha sõna ühegi Eesti või välismaa mängija kohta öelda, kõik on andnud oma panuse. Nii kõigilt treeneritelt kui ka mängijatelt oli alati midagi õppida. Jah, oli suurepärane aeg.

Kuidas õnnestus meeskonda tuua selline mees nagu Tanoka Beard?

See on pikem lugu, mida olen juba varem meedia vahendusel maha öelnud. Käisime Kaunases vist Žalgirise ja Lietuvos Rytase finaali vaatamas ja saime kokku, nii naljakas kui see ka pole, ööklubis. Lihtsalt vestlesime nendel teemadel, see oli esimene kokkupuude. Elasin talle ikka kaasa ja kui teinekord Kaunases käisin, sai põgusalt vesteldud, näiteks pärast mängu väljaku ääres. Ma teadsin, et ta Kaunasest ei tulnud ära kõige parema tundega. Teda väga-väga hoiti ja austati Kaunases, aga see lahkuminek ei olnud kõige lihtsam. Ta mängis vahepeal ühe aasta mujal, aga siis ma pakkusin sellise võimaluse välja – ta mäletas Rocki, mäletas mind. Tõin välja, et on võimalus Rytase ja Žalgirisega mängida Balti liigas ja võimalus neile n-ö müts pähe tõmmata (Naerab.). Sai mõned nädalad siis sellist diskussiooni aretatud ja agendiga ka vesteldud ja üht-teist kirja pandud. Kui kõik tingimused lõpuks talle sobisid, siis siia ta jõudis. Žalgirise võitmisest jäi küll napilt puudu, vast neli korda jäime paari punktiga alla, aga Rytase skalbi võtsime kaks korda ära. See oli kahtlemata suur sündmus, sest mõlemad võistkonnad olid tollel hetkel ikka tegijad.

Kusjuures, Tanoka lepingu allkirjastamine oli samuti omaette teema. Kuna iga minut oli konkurentidest tingituna arvel, siis juhtus nii, et ühel laupäeva hommikul kella 8 paiku sõitsime koos Priit Kaasikuga Riho Illaku uksele koputama, et paluda lepingule juhatuse esimehe allkirja. Olen seisukohal, et Priit, kes oli tol hetkel spordiklubi nõustaja ning kelle eestvedamisel loodi Tartu Ülikooli Korvpallikool, oli nii antud juhtumi korral kui ka üldises korvpallialases protsessis kahtlemata suureks abiks.

-Priit Kaasik, Tanoka Beard ja Meelis Pastak | Foto: Erakogu

Kas mängijate näol mõni tõrvatilk ka meepotti sattus?

Me ei käitunud nii, et võtsime kellegi ja siis saatsime koju. Selleks oleks olnud vaja oluliselt suuremat rahakotti. Teine pool on suhtumine inimestesse – meeskonna komplekteerimine ei ole lihtne teema. Iseenesest ei ole probleem inimesele kenasti välja öelda: “Aitäh, aga me ikkagi sinuga ei jätka.” Tahtsime mängijate kohta uurida tausta ja hankida kõikvõimalikku informatsiooni enne, kui kedagi hakkasime võtma. Eks neid ikka sattus. Kas nad just tõrvatilgad meepotis on, aga selliseid valikuid ikka juhtus. Mida aeg edasi, kui see eelarve lõpuks nii palju kahanes ka, läks asi ikka oluliselt keerulisemaks. Teatud numbri juurest kvaliteet hakkas kukkuma, kui räägime euroklubide tasandil olevatest mängijatest. Tänane on aga mõneti paratamatus ja olukord on keeruline kõigile.

Mis olid Tartu Rocki mänedžerina Sinu suurimad katsumused?

Üheselt väga raske vastata. Algusperiood oli kindlasti oluliselt keerulisem ja klubi juhataja vahetus oli ka minu jaoks kindlasti komplitseeritum. Mul olid just olnud edukad perioodid ja pärast seda ma niivõrd nendes otsustusprotsessides enam osaleda ei saanud. Enne seda koostöö Riho Illaku ja juhatusega oli minu jaoks oluliselt produktiivsem ja lihtsam. Samas toodi klubisse täiendust ja teised inimesed hakkasid nende teatud protsesside eest vastutama ja minule jäi pigem komplekteerimine ja muu seesugune. Enne seda oli võimalus sisulises protsessis rohkem sees olla.

2006/07 olid meil (Martin) Müürsepp, (Gert) Kullamäe, Tein ja (Tarmo) Kikerpill, n-ö neli musketäri. Meilt loodeti väga palju, Balti liigas loodetud tulemuseni ei jõudnud. Oli väga pingeline olukord – nii treeneri (Algirdas) Brazyse kui ka mängijate mõistes. Oli keerulisemaid momente, aga saime need ületatud. Ja lõpuks õnnestus korralik lõpupunkt panna selle tiitli näol (Tartu Ülikool/Rock tuli 2007. aastal Eesti meistriks – K.K.). See oli kindlasti üks raskemaid momente.

Mis teeb ühest mänedžerist hea mänedžeri? Mis omadused on vajalikud?

Kindlasti suhtlemisoskus. Oskus mängijatega, toetajatega, kellega iganes suhelda. Ja visioon peab olema, mida koos juhatusega ellu viia! Õigete persoonide kaasamine kindlasti. Nagu igal erialal, peab ka hea mänedžer pühenduma. Kella ikka ei vaadanud sellel ajal ja nädalavahetusi ei lugenud, et kui tihti saad kodus olla või puhata. Meilboks oli kogu aeg lahti ja nii ta läks. Eks sellel asjal on muidugi oma hind ka. Täna on juba lihtsam.

-Meelis Pastak ja Tartu Ülikool/Rock 2009. aastal legendaarses Tanoka Beardi võiduviskega lõppenud mängus BC Kalev/Cramo vastu | Foto: Siim Semiskar

Üle kümnendi kestsid unustamatud Tallinna–Tartu vastasseisud.

Jaa, need on ju tegelikult tagantjärele väga lahedad. Mõnes mõttes tunnen puudust, et tele vahendusel praegu midagi sellist jälgida. Usun, et oli, mida vaadata. Eks Kalev/Cramo eelarve oli vist alati sammu võrra ees, selles mõttes oli keerulisem lõpuni konkurentsi pakkuda.

Kas ja millal selliseid heitlusi taas näha saab?

Ei kujuta üldse ette. Ma tegelikult siiralt loodan, et Cramo jätkab tegevust valitud kursil ja on suuteline VTB-s ellu jääma. Ülimalt kahju oleks, kui ei mängiks ühtegi meeskonda kõrgemal tasemel – VTB kahtlemata on kõrgem tase. See eeldab komplekteerimist ja seda on nauding vaadata. Rääkimata CSKA-st, Himkist ja teistest, kes Eestisse jõuavad.

Ma ei näe küll täna, et väga sellist vastasseisu saab olema. Peab tunnistama, et praegune seis on nii raske kõikidele klubidele, et see võib tuua ilmselt ka ootamatusi. Igas mõttes, ka vastasseisude mõttes. Eks elu näitab. Tartu kohapealt on mul keeruline kommenteerida. See, et Tiit Sokk kaasati sinna treeneripingile, on minu arvates väga suurepärane idee. Seda meelt ma olen alati olnud, et meeskonnas peab olema ikka vanemaid mängijaid ka. Pean silmas just Janar Taltsi ja Tanel Sokku, mina oleks neid hoidnud kogu aeg, lõpuni välja. Neil on nii palju anda noortele. Kui tahad noorte meeskonnaga tegutseda, siis peab kõrval olema kolm-neli väga suure kogemusega mängijat. Mitte keskpärast, vaid just tasemel mängijat.

Sinu ajal mängis Tartu pea kõigil aastail finaalis, vaid esimesel ja viimasel aastal (2003 ja 2017) leppisite pronksiga. Mis oli meeskonna pikaaegse edu saladus?

Arvan, et see valitud suund. Kui eelarve lubas, mängisime alati eurotasandil, Balti liigas tulemusele orienteeritult. Meie ambitsioonikus oli muidugi tollel hetkel üsna kõrge. Seda toetas ka Riho Illak, kes lahkus klubist 2009. Tollel hetkel see suund kohe küll ei muutunud, aga ambitsiooni oli natukene vähem. Eks see majanduslik seis on ka kõik muutunud. Aga tollel hetkel meie suund oli väga selge – mängida kahtlemata Eesti meistrivõistluste finaalis, võimalikult edukalt eurosarjas ja Balti liigas. Sellest tingituna ka komplekteerisime.

Mida pead oma Tartu Rockis veedetud aja tipphetkeks või -saavutuseks?

Neid momente on nii palju, mida võiks meenutada või esile tuua. Kahtlemata Balti liiga pronks (2009 – K.K.), Balti karikavõit Rytase üle (BBL Cup 2010 – K.K.), mis oli fantastiline. FIBA Final Four (2008 – K.K.). Sellest on kahju, et ei õnnestunud paremat positsiooni saavutada, aga jõudsime sinna ikkagi välja. Tuleb veel meelde, kuidas Gert Kullamäe ajal oleme ükskuid tippklubisid, Itaalia ja Venemaa meistrisarja klubisid üllatanud. Need on väga mõnusad hetked. Ei ütleks, et mingit erilist tipphetke peaks eraldi välja tooma, neid hetki on palju.

-Meelis Pastak | Foto: Siim Semiskar

Pärast 15 aastat mänedžerina, 2017 sügisel said ametist priiks – mis täpsemalt juhtus? Ülikool võttis uue suuna ja Sina muutusid üleliigseks?

Otsuse tegin ma tegelikult ise. Seda tunnet ei olnud enam, sellist ambitsioonikust ei näinud. 15 aastat on nii pikk periood ka. Tundsin, et sisuline pool kadus ära. Kaua sa siis hullad seal, kui sisulist tööd saad aina vähem ja vähem teha? Traagilist midagi ei olnud ja selline otsus sai tollel hetkel tehtud. Täna vaatan meeleldi kõrvalt, kuidas kellelgi läheb.

Kas tagantjärele vaadates langetati noortele keskendumisega õige otsus?

Ei tea. Ma ei oska seda niimoodi isegi hinnata. Me ei olnud kunagi noorte kaasamise vastu, vastupidi. Kui nüüd järele mõelda, siis Gert Kullamäe andis 16-aastasele Kerr Kriisale võimaluse mängida meistriliigas ja mitte vähe minuteid. Tegelikult ei ole me kunagi noorte vastu olnud. Aga eks noorte tase peab olema piisav, et meeste sekka üldse kedagi lükata. Tol ajal oli meeskonna üldine tase oluliselt kõrgem kui täna, sellepärast on neid keeruline panna ühte patta. Kui nad on sellise suuna võtnud, siis nad peavadki niimoodi jätkama ja järk-järgult edasi minema selles protsessis. Ei üks ega teine tee ei ole vale.

Mida ootad Tartu uuelt treeneritandemilt Toomas Kandimaa ja Tiit Sokk?

Väga huvitav tandem. Usun, et sealt tuleb sellist sisulist poolt mängijatele palju. Tiidu kogemused, Tomil (Kandimaa) on ka loomulikult hea kogemus olemas ja treenerina on ta suurepärane, aga Tiidu pagas on ikka võrratu. Tal on nii treeneri- kui ka mängijakogemust, ta on ju olümpiavõitja, mänginud absoluutsete maailma tippude vastu. Sealt on ainult võtta poistel. Oleks ainult materjali, kellega tööd teha.

Kuidas tekkis teil mõte luua Eesti esimene kogukonnaklubi – Rocki korvpalliklubi?

See on rohkem Tanel Teini hea idee. Oleme rõhutanud, et hea tulemus Tartu linna jaoks rahvusvahelisel tasandil saab tulla ainult sellisel juhul, kui linn, ülikool ja kogukond ja ka toetajad paneksid seljad kokku. See eeldab pikemat ehitamise perioodi, see võtab aega. Eks siis näha ole, mis neist noortest saama hakkab ja mis tasemele neist keegi suures korvpallis jõuab.

Kuidas korvpalliklubi senise arenguga rahul oled?

Pole üldse tähtis, kas mina olen rahul. Oluline on, et noored ning klubi ise on rahul selle tegevusega ja näevad pidevat progressi. Siis peaksid kõik asjad olema õiges järjekorras.

-Mõtlikud Meelis Pastak, Toomas Kandimaa ja Gert Kullamäe 2016. aasta EMV finaalseerias | Foto: Siim Semiskar

Mis ajaks võiks realiseeruda teie suur Arena Tartu projekt?

Oi, nii kiiresti kui võimalik (Naerab.). Eks ole näha, ei kujuta üldse ette millal, see on rohkem poliitiline küsimus. Oleme deklareerinud, et me ei näe siin ainult sporti, spordi osakaal Arenal võiks olla suurusjärgus 30%. Tegelikult on palju muid üritusi sinna sisse võimalik viia ja see ilmselgelt teeks selle Tartu elu hoopis mitmekesisemaks kultuurilises plaanis. Teeme omalt poolt parima, et see ikkagi realiseeruks kunagi.

Mis teid Tartu juures enim köidab, et olete valmis selle arengusse nii palju panustama?

Tartu on 30 aastat kodulinnaks olnud ja kus sa siis ikka panustad, ikka kodulinna. Tartu on ju mõnus linn. Arvan, et aja küsimus, millal asjad hakkavad jälle seda rada pidi minema, et saalid on rahvast jälle puupüsti täis ja elatakse kaasa. Seda tunnet tahaks veelkord tunda.

Millisena näed Tartu rolli Eesti korvpallimaastikul 10 aasta pärast?

Jätkuvalt baasina, mis peaks Eesti korvpallis olema väga olulisel kohal. Loodaks, et tuleks jätkuvalt selliseid tarku mängumehi peale. Mina olen küll seda meelt, et see võiks lähema 10 aastaga nii olla. Kuna meil on ju Rocki korvpalliklubi ja -kool, siis plaanime ka omalt poolt parima anda selles suunas. Lasteaedades juba toimetame vaikselt ja eks vaatame, mis 10 aasta pärast saab.

Kuidas tundub Eesti korvpalli hetkeseis? Kas tulevik paistab helge?

Ei tea kui helge. Huvitav on küll kahtlemata. Tänane seis on oluliselt teistsugune, kui me võtame mõne aasta tagasi, kui noored suures osas jätkasid oma korvpalliteed kohapeal, Eestis. Samas täna on väga palju huvitavaid mängumehi välisklubide juures ja väga noores eas juba. Seetõttu on seda hetkeseisu keeruline kommenteerida. Need mängud, mida olen näinud, noore (Kristian) Kullamäe ja (Sander) Raieste ja teistega, on lootustandvad. See materjal, see põlvkond, tundub olema huvitav.

Milline võiks korvpall kui mäng olla 100 aasta pärast?

Ei kujuta ette (Naerab.). See on juba praegu nii palju muutunud. Füüsiliselt järjest karmimaks. Saja aasta pärast? Inimene on ikka inimene, ilmselt läheb füüsiliselt veel paremaks. Tõenäoliselt on oodata veel kiiremat korvpalli. Võib-olla peab hakkama rõngast tõstma (Naerab.), kõik on juba hammastega rõngas sellel hetkel. Ja väljakuid suuremaks tegema. Ma ei kujuta ette, võime siin fantaseerida. Loodetavasti on Eesti siis veel paremal positsioonil kui täna.

-Meelis Pastak 2014. aastal Tartu Ülikool/Rocki pingil Toomas Kandimaa ja Janar Taltsi vahel | Foto: Siim Semiskar

Eestis on korvpalli mängitud nüüd 100 aastat, kellest koosneks Sinu unistuste viisik läbi aegade?

Olen lugenud neid intervjuusid ja see on nii keeruline küsimus. Sest viisik ju üksi ei mängi, tavaliselt peaks olema kaks viisikut. “Ühe” peal peab kindlasti olema Tiit Sokk. “Kahte” on keeruline öelda, aga näeksin isegi Tanel Teini, sest ta suutis visata, aga oli ka mängujuhina väga hea, mängis mõlemat positsiooni suurepäraselt. Samas võiks hoopis (Aivar) Kuusmaa kõrvale tuua, kes oli väga-väga hea viskaja? Keeruline moment. Kui on kümme meest, siis saadki valida, eks. “Nelja” peale paneksin Müüri (Martin Müürsepp – K.K.). “Viie” peale paneksin Janar Taltsi, ta on ikka suurepärane keerutaja. Tema antropomeetrilised näitajad võib-olla ei toetaks seda, pikkust ainult 2.06, aga nii osavalt nagu tema selg ees mängis ja samas oli ohtlik tagant ka – selliseid väga palju ei ole. Nüüd jääb veel number “kolm”. Kelle ma siia panen? Parima püstoli ja motiveerija Gert Kullamäe.

Kelle paneksid treeneripingile?

Oi, kui keeruline! Sokku ei saa ju panna treeneripingile, mõtlen Tiitu ennast ja Gerti samuti mitte, mõlemad on algviisikus. August Sokku ma nii palju ei teadnud. Paneksin Indrek Visnapuu, ülipädev asjatundja. Kõrvale paneksin (Paavo) Russaku ja (Tõnu) Lusti ja (Jüri) Neissaare või noorema generatsiooni esindajad (Toomas) Kandimaa ja (Heiko) Rannula, siis on Tartu punt koos (Naerab.).

Intervjueeris: Karl Koppelmaa


Artikkel ilmus esimesena Eesti korvpall 100 erilehel rubriigis “100 lugu”, kus 2020. aasta jooksul ilmub portreelugu sajast korvpalliinimesest. Persoonide valik on lai: legendaarsetest Eesti tippmängijatest minevikust ja praegusest hetkest, kuni persoonideni, kes eelistavad varju jääda, kuid kelleta Eesti korvpall oleks oluliselt vaesem.

scroll to top
Inline
Inline