Kui Eestis tundub vahel, et ilma elektrikriisita oleks aeg justkui seisma jäänud – kas me ikka veel vaidleme koroonapasside, põlevkivi ja vaktsineerimiskorralduse teemadel? Kaua võib? –, siis ookeani taga asuvas NBA liigas pole mahti isegi viivuks hinge tõmmata.
Kummaline mõelda, et Milwaukee Bucksi triumfist on möödunud vähem kui pool aastat. Et kõigest paar aastat tagasi olid Kemba Walker ja Blake Griffin NBA eliitmängijate seas – mõlemad olid just valitud NBA 15 parema mehe sekka, vähemasti 2018/2019. põhihooajal. Klay Thompson oli NBA raudmees ja kõige pidurdamatum mängija 2019. aasta NBA finaali kuuendas mängus, Russell Westbrook oli veel Oklahomas ja Memphis Grizzlies üritas leida uut identiteeti pärast Mike Conley ja Marc Gasoli lahkumist. Giannis Antetokounmpo oli just teeninud oma esimese MVP autasu, ent vähesed uskusid tema ja Khris Middletoni võimetesse tuua Milwaukee Bucksile tiitel.
Mis paari aastaga järgnes, on NBA tõsisemale jälgijale teadagi.
- NBA on uute reeglimuudatustega muutunud loomuselt euroliigalikumaks. Vabaviskeid vilistatakse vähem kui kunagi varem NBA ajaloos ja kolmesejoone peal lubatakse suvalistel rollimängijatel panna omi käsi vastase külge iga nurga alt. See ei ole etteheide NBAle – võib edukalt vaielda, et Euroliigal on parem “toode” platsi peal, kuigi toodet tarbides on ka selge, et toote koostisosad ei ole tehtud tingimata parimast materjalist. Aga igal pool maailmas on palju inimesi, kes eelistavad Mitsubishi Lancer Evot või BMW X5 näiteks Bugatti Veyronile. See on okei.
- Kuigi kaitse ja mängu voolavus on euroliigalikum kui varem, siis reklaamipausidest ei saa NBA vabaneda ja kolmeste uhamine on samuti tulnud selleks, et jääda – kui just platsi mõõtmeid või jooni ei muudeta. Jazzi mängudes on palju rohkem söötmist kui seda oli 2016-2020 Rocketsi mängudes, aga kolmeste hulk paneb aeg-ajalt mõtlema 00ndate ja varajaste 10ndate kossu peale, kus NBA korvpall nägi teistsugune välja. Mitte tingimata heas mõttes, aga nõks vahelduvust oli juures.
- Aeg on küps, et kustutada enda peast hooajaeelne populaarne veendumus, et 2022. aasta NBA tiitli otsustavad ära korvpallistaaride trupid Brooklyn Netsist ja Los Angeles Lakersist. See stsenaarium võib veel juhtuda – absoluutset välistamist pole mõtet teha –, aga üha tõenäolisem on, et seda ei juhtu. Me jääme arvatavasti ilma OKC endise supertrio ja Cleveland Cavaliersi dünaamilise duo taaskohtumisest NBA finaalis. Carmelo Anthony ja Russell Westbrooki šansid lisada oma auhinnakappi puuduolev tiitel on ahtakesed. Jällegi, mitte võimatud, aga neetult ahtakesed (selle lause kirjutamine teeb mind ääretult kurvaks, arvestades mu irratsionaalset armastust Westbrooki vastu). Viimase 20 aasta vältel pole NBA finaali jõudnud ükski tiim, kes on pärast 20 põhihooaja mängu endiselt .500 peal.
- On viimne aeg lõpetada Phoenix Sunsis kahtlemine. Tunnistan, et mina olin veel mõned kuud tagasi üks neid NBA asjatundjaid, kellel oli keeruline uskuda Sunsi võimesse jõuda NBA play-off’is kaugele. Olen tagantjärele mõtisklenud, et ebausku ei põhjustanud müütiline “Chris Pauli needus” ega veendumus, et tiitli võidad NBAs üldjuhul vaid siis, kui tiimis on vähemasti üks dominantne ääre- või keskmängija. Ebausku põhjustas alateadvuslik dissonants pärast Sunsi kümneaastast play-off-põuda. Suns jõudis play-off’i piirile küll 2014. aastal ja 2020. aasta “mullis”, aga ometigi jõudis pika aja vältel Sunsi ja Devin Bookeri külge kleepuda hoiak, et “neid ei saa ju eriti tõsiselt võtta”. See oli viga, nii nagu enamik eelarvamusi. Üks väike “aga” veel närib sisimas – ma tahaks näha veelgi rohkem Mikal Bridgesit ja Deandre Aytonit palliga tegutsemas. Kui nad muutuvad enesekindlamateks olukordade algatajana ründepoolel, võiks isegi Warriors muutuda natuke pelglikuks. Sunsi meeskondlikku kaitsesse usun ma niigi.
- Quin Snyder on suure tõenäosusega strateegiliselt leidlikum treener kui Jazzi legendaarne peatreener Jerry Sloan. Aga üksikmängu taktika mõttes soovin tihti, et Snyder võtaks õppetunde LA Clippersi peatreenerilt Tyronn Lue’lt. Jazz käitub tänavu targalt, andes mängujuht Mike Conleyle põhirotatsioonis vähem minuteid ja piirates ta mängimist olukordades, kus on vaja mängida kaks õhtut järjest. Mis aga mulle ei meeldi, on fakt, et Snyder kasutab Conley puhkamise ajal ülejäänud tuumikrotatsiooni mehi rohkem, ega ole nõus riskima minutite jagamisega nooremale mehele, kes taseme poolest ei vääri (praegu) 12-18 minutit, aga keda oleks ehk vaja play-off’is mõnes olukorras, kus oleks vaja platsile lisada atleetlikkust, mida Jazzil võrreldes konkurentidega pigem napib. Pingi otsas olevad atleetlikud noorukid saavad platsile ainult siis, kui edumaa on mäekõrgune ja isegi siis saavad nad platsile vaid üksikuteks minutiteks ning sel juhul ei saa nad NBA mänguminuteid oma paremate meeskonnakaaslaste ega ka tugevamate vastastega. See tähendab aga seda, et Jazz peab toetuma hooaja lõpuni suuresti kaheksale-üheksale mehele ning “üllatuspotentsiaali” pole Snyderil varrukast võtta, nagu Luel oli Terance Manniga möödunud play-off’is. On ka oht, et vanemad tuumikrotatsiooni mehed nagu Joe Ingles, Rudy Gay ja Bojan Bogdanovic on play-off’i ajaks natuke liigväsinud. Eriti Ingles, kes peab võtma enda peale rohkem mängu ehitamist, kui Conley puhkab. Tahaks palju rohkem näha mängujuht Jared Butlerit, kes liitus Jazziga 2021. aasta draftist, olles varem säranud nii kaitse- kui ka ründemängijana USA ülikooliliiga meistritiitli võitjana.
- Rudy Gobert ja Draymond Green on momendil peaaegu konkurentsitult (Antetokounmpo luurab taustal) kaks NBA parimat kaitseankrut ning kui meeste tervis vastu peab, pole põhjust arvata, et keegi teine 2021/2022 parima kaitsemängija võitlusesse tänavu sekkub.
- Kahe-mehe-võidujooks, kus Antetokounmpo luurab jällegi kolmanda mehena taustal, on tekkinud ka MVP-vestlustes ja numbrites. (Nikola Jokic vääriks ka MVPd, aga Nuggetsi laatsareti tõttu ei saa Jokker teist MVPd järgmisel aastal). Stephen Curryl on väike eduseis võrreldes endise tiimikaaslase Kevin Durantiga, aga Curry ei tohi liialt loorberitele puhkama jääda. Momendil julgen väita, et neid nelja ning nende juhitavaid tiime usaldan nõksa rohkem kui LeBron Jamesi ja Lakersit play-off’is.
- Nean end natuke maapõhja, et keeldusin tunnistamast kõnekaid fakte seoses Chicago Bullsiga enne viimast hooaega. Kahtlesin podcast’ides ja artiklites USA ametikaaslaste mõningasel eeskujul Bullsi võimetes, toetudes suuresti Spursi-DeRozani mängupildile kaitsepoolel. Kuid NBA reeglimuudatused on andnud DeMar DeRozani oskustega staarile hoopis uue vungi. Reeglimuudatused on aidanud peaaegu igat mängijat, kes pole kehaliselt üliliikuv ja superinstinktidega, sest kohtunikud lubavad vahepeal kaitsjatel mängida peaaegu pidevalt-käed-küljes stiilis. (Vaadake, mis vigu lubatakse sel hooajal aeg-ajalt teha James Hardenile.) Aga Bullsi kaitse olnuks okei ka DeRozanita, sest Bullsi peatreeneri Billy Donovani tunnuskaart ongi kaitsest lähtuv mäng. Näiteks möödunud hooajal suutis Bulls lõpetada põhihooaja 15 parima kaitsetiimi seas. Lati alt joosti läbi just ründepoolel. Nüüd on kaitses juures kaks eliitkaitsjat perimeetril ning üks… ütleme siis, et adekvaatne äär, aga too adekvaatne äär annab koos eelmainitud eliitkaitsjatega ründele võimsust juurde. Bulls on jälle tegijate seas, esimest korda pärast Jimmy Butler–Dwyane Wade–Rajon Rondo trio moodustamist (keegi veel mäletab neid koos mängimas?).
- Ma olen 98% kindel (2% jätan alati varuks statistilise vea ettekäände kasutamiseks), et 2021. aasta draftist tulnud noormehed Cade Cunningham, Evan Mobley, Scottie Barnes, Josh Giddey, Franz Wagner, Davion Mitchell, Chris Duarte, Alperen Sengün, Jeremiah Robinson-Earl, Herbert Jones ja Ayo Dosunmu jäävad NBA liigasse püsima vähemalt 10ks aastaks. Igaüks neist on näidanud mõlemal pool või vähemasti ühel pool platsi piisavalt talenti ja välgatusi, mis tõotavad pikka karjääri – kuniks keha vastu peab. Isegi NBA ühe mängu pluss/miinus antirekordi omanik Robinson-Earl. Aga draftidega kehtib “Hollingeri reegel” – peaaegu igas draftis on umbes 20 meest, kes jäävad NBAsse püsima vähemalt üheksaks aastaks. Praegu sai loetletud kõigest 11 meest ehk siis omajagu noorukeid peab end avalikkusele tõestama järgmiste mängukuude lõikes. Mõned üksikud noormehed avanevad alles oma kolmandal-neljandal-viiendal NBA-mänguaastal.
- Kõige omapärasemad mängijad neist on Cunni ngham, Mobley, Barnes, Giddey ja Sengün. Cunningham on oma vanuse kohta erakordselt küps ja stoiline mängija. Platsil oleks nagu 196-sentimeetrine Tim Duncan, keda huvitab näppudega käeveenide või randme pihta näitamine sama palju kui 178. osa järelvaatamine telesarjast “Õnne 13”. Mobley on samavõrd küps ja hüperuniversaalne PF/C, kes jõuab näiliselt kõikjale ja mõistab kaitsemängu nagu norrakad mõistavad suusatehnikat. Scottie Barnesi on lihtne kõrvutada Scottie Pippeniga, aga Barnesi saadab kehakeeleline hoiak, et korvpall on parem kui seks Epp Kärsiniga. Tiimikaaslase lauapõrkest napilt sisse kobistatud lay-up saadab Barnesi justkui tantra-nirvaanasse. Josh Giddey on Austraalia-Jokic, kes ei oska küll visata, aga kuna ta on umbes 13aastane, siis pole sellest midagi hullu lahti. Türklane Sengün on vanust arvestades selgelt üle kaasmaalastest Mehmet Okurist ja Enes Kanterist, kui nood olid noored nagad. Sengüni sähvatused söötjana ja skoorijana teevad tast drafti wild card’i – ega hästi aru ei saa, kas siit tuleb 7-kordne All-Star, 2x All-Star või piiripealne starter/pingimängija.
- Mobleyst paar lauset veel. Vilksamisi Kevin Garnetti meenutav talent on andnud uue hinguse Cleveland Cavaliersi organisatsioonile, keda ma pidasin pikalt Sacramento Kingsi ja Minnesota Timberwolvesi kõrval “kõige mõttetumaks NBA tiimiks”, arvestades Cavaliersi ajalugu LeBroniga ja põua-aastaid ilma LeBronita. Kuid Mobley näib olevat nii küps noor staar, et ühtäkki usun, et Cavaliersil on komplekteeritud vaat et parim mitte-LeBroni tiim pärast 80ndate lõpu/90ndate alguse Cavaliersi, mil liigas toimetasid veel viskekunn Mark Price ja koljat Brad Daugherty. Mobley kõrval tasub silm peal hoida mängujuht Darius Garlandil, kes sai suvel palju kiita Tokyo USA olümpiakoondise meestelt ja treeneritelt, aga ka Steph Currylt, kes ei lennanud Tokyosse, kuid treenis koos noormehega mõned nädalad.
- Kõige igavam tiim NBAs on momendil kas Orlando Magic (vabandan ette Cole Anthony, Jonathan Isaaci ja Mo Bamba ees) või San Antonio Spurs. Ma oleks siia nomineerinud ka Pacersi, ent nad teatasid 7. detsembril, et alustavad meeskonna lammutamisega. Magicu puhul ma ei taju, et neil oleks olemas See Kutt, kes annaks klubile uue hinguse, kuigi noorem Wagner mängib Šveitsi noana ääre peal ja Anthony püss paugub nagu R-14. Draftist viiendana võetud mängujuht Jalen Suggs alustas hooaega tagasihoidlikult ja kuvas mulle esimeste mängudega pigem Marcus Smarti tüpaaži. Spurs on tõsine tiim, kes ei peta sugugi ootusi, aga ma ei tuvasta seda teekonda, mida käies Spurs uuesti NBA ülemisse otsa tõuseks. Momendil loodavad nad eelkõige sellele, et loosiõnn naeratab draftis ja et neist turniiritabelis ees olevad läänekonverentsi meeskonnad ei vajuks vahepealsel ajal kokku. Nad on tiimina liialt mitmekülgsed, et langeda NBA põhja, aga neil puudub talent, et jahtida midagi kõrgemat kui läänekonverentsi 8.-10. koht. Kui just 18-aastane Josh Primo lähikuude vältel Tony Parkeriks ei muundu.
- Indianapolises oli vaja, et NBA mänge külastataks vähem kui peaaegu kõigis teistes linnades, kus on NBA tiimid, et üksnes rahalisele kasumile orienteeritud omanik Herb Simon saaks aru – keskpärasus ei rahulda tuliseid kossufänne lõpmatult. Paraku on viimane aasta vähendanud omajagu meeskonna praeguste liidrite väärtust, välja arvatud Myles Turneri. Viimase puhul ei ole välistatud, et tiim jätab ta endale, sest Turner võib meeskonna uue vedurina oma väärtust veelgi tõsta. Ent leeduka Domantas Sabonise hiilgeaeg Indianas saab peatselt läbi ja lähinädalatel saab näha, kuhu ta maandub ja mida õnnestub Pacersil tema eest välja kaubelda. Sabonisel ootab ees tõsine väljakutse, sest paljudel – sealhulgas minul – pole erilist usku, et ta suudaks ilma Turnerita või Turneri-suguse pikata olla tiimile samavõrd oluline mängija nagu ta oli Pacersile mitu hooaega. Iga tiimi kaitse kannatab, kui Sabonis peab mängima tsentri positsioonil 25-30 minutit. Kellel on vähim kaotada? Charlotte Hornetsil?
- Ilgelt kahju on, et NBA võibolla läbi aegade parim pallikäsitseja, et mitte öelda pallivirtuoos, on selline individualistlik tõbras. Kyrie Irving on minu jaoks muutunud anti-Chris Pauliks. Mulle meeldib näha teda tegutsemas platsil, aga ma ei salli paljuski seda, mida ta teeb NBA mängijate jaoks ühe värvikama esindajana. Pauliga vastupidi, kuigi ma austan ta platsinägemise võimet ja stabiilsust.
- Mul on siiani keeruline endale öelda, et see 16aastane noormees nimega LaMelo, keda ma Leedu Rapla-suuruses linnakeses nägin kolmeseid peale uhamas, on nüüd NBA ühe meelelahutuslikuma tiimi ründemaestro. Noored arenevad ikka nii neetult palju oma hilistel puberteediaastatel.
- Äärmiselt lihtne on aga endale öelda, et Lonzo Ball võiks jääda karjääri lõpuni punasesse ja musta värvi. Ma ei saa siiani aru, miks tahtis New Orleans Pelicans Balli välja vahetada alamõõdulise Devonte Grahami vastu, kes on kaitses võrreldes Balliga nagu liikluskoonus.
- New York Knicks ja Boston Celtics on kaks NBA vanimat ja kuulsamat frantsiisi. Mõlemad on varsti teelahkmel, et kuhu edasi. Knicksil on puudu mängujuht ja piisav stabiilsus, et öelda vabaagentidele tulevikus: “Me ei ole see Knicks, keda te tundsite viimased 20 aastat.” RJ Barretti areng on momendiks justkui seiskunud, aga Barretti talent on just see Knicksi kuldvõti, mis peab avama uued uksed, kust tahaks teised mängumehed ka sisse astuda. Tom Thibodeaul on kohustus pigistada Barrettist viimnegi piisk välja, et teistelgi tekiks jälle kiusatus New Yorgis mängida. Celticsi puhul on kadunud see optimistlik maagia, mis kandis rohelistes mängumehi pärast Jayson Tatumi valimist 2017. aasta draftis. Pärast koroonaviiruse põdemist pole Tatum enam olnud see lootustandev superstaar, keda kujutaks ette USA parima mängumehena 5-7 aasta pärast – see mantel kuulub pigem Donovan Mitchellile, Ja Morantile, Cade Cunninghamile või Evan Mobleyle. Selge on, et Celtics on natuke lõksus – siit edasi astumiseks peaks mõni kolmas noor talent avanema Tatumi-Jaylen Browni tagant, aga seda noormeest ei paista kuskilt. Vabaagentide turule lootma jäämine on ohtlik, ehkki mitte lootusetu. Kui Celtics jääb siia tuiklema, võib Lakers neist kõigi aegade tiitlivõitude arvestuses mööduda.
- Ma ei tea, millega lõppeb Damian Lillardi kui frantsiisi parima liidri (mitte niivõrd mängutasemelt, sest Clyde Drexler oli koletis mõlemal pool platsi, vaid ikka kogukonna ja tiimi ühendamise tasemelt) aeg Portland Trail Blazersis. Loodan, et Lillard jääb Portlandi karjääri lõpuni. Märgid Blazersi ümber seda lootust ei süvenda, aga lootma peab edasi. Blazers on pärast 2019. aasta play-off’i seigelnud keskpärasuse soos ning siililegi selge, et praegune tuumik ja peatreener neid mehi soost puitlaudisele välja ei tõmba. Loogika ütleb, et Lillardi põhiline võitluskaaslane CJ McCollum peab varsti hüvasti jätma Portlandiga – linnaga, kus talle sündis poeg, kus ta on ostnud kokku palju maad ja kus ta on tuhandete kohalike lemmikmängija, kes leiab baaris alati 15 minutit kossujutuks. Aga McCollumi turg on pigem ahtake ja ma ei tuvasta ühtegi realistlikku vahetustehingut, mis aitaks Blazersil selle vahetusdiili kaudu jõuda tagasi eliitklubide sekka. Tuhmunud on ka Robert Covingtoni ja Jusuf Nurkici tähed ning NBA reeglimuudatused teevad ühes kuhjuvate koormusvigastustega ka Lillardi elu järjest keerulisemaks. Oleks arusaadav, kui Lill ard tahaks enda keha säästa ja mängida teise või kolmanda viiuli rolli mõnes tugevamas klubis, et lisaks keha säilitamisele püüda tiitlit. Mjaa, mind see mõte rõõmsaks ei tee. Liiga vähe on neid staare praeguses NBAs, kes mängivad ühes klubis oma karjääri algusest lõpuni välja.
- Kurvastav mõelda, et põlvkond, kes taasäratas mu NBA fanatismi, on oma karjääri viimastes kuldsetes aastates. Durant, Westbrook, Harden, Curry ja Derrick Rose on jõudmas 30ndate esimese poole lõppu, Westbrooki ja Rose’i puhul hoian eriti hinge kinni, et nad hästi järsult ära ei kukuks ega viga saaks. Uue põlvkonna põhinäod on välismaalased, mis teeb hinge soojaks, aga mõistan nüüd pärast pikki aastaid jälle, kuivõrd palju on mul vedanud, et mu lemmikutel on olnud niivõrd viljakad ja pikad karjäärid. Ja on juba ka uuemast põlvkonnast kerkimas peale uued lemmikud, nagu näiteks Antetokounmpo, Jokic ja veelgi nooremate seast Mitchell, Shai Gilgeous-Alexander, Scottie Barnes, Morant.
- Ma järgmisel aastal üritan mõtted lühemaks kärpida, et te viitsiks lugeda lõpuni. Ausalt.
- Minu uusaastasoovid 2022. aastaks on:
* NBA tiitli võiks võita Utah Jazz ja finaalide MVP Rudy Gobert, sest siis oleks 90% NBA mängijaid kollektiivselt pahased ja pirtsakad. Vince Carteri mantlipärija Anthony Edwards ja rollimängija Patrick Beverley väidaks tõenäoliselt, et “auhind läks valele mehele” ning Ben Simmons säutsuks oma psühholoogi vastuvõtu eestoast, et “sellepärast ei võtagi keegi meediat tõsiselt”. Säutsugu pealegi.
* Kui Jazz ei võida, siis loodan, et Los Angeles Lakers teeb imet, murrab end üllatuslikult ikkagi finaali ja võidab seal Brooklyn Netsi. Lakers-Bucks teeks mind kurvaks, sest siis hakkaks pihta Antetokounmpo-tamp. Giannis on liiga nunnu, et tambi alla jääda. Durant, Harden ja Irving on aastate vältel juba nii palju tampi saanud, et see ei häiriks ja Irving vääribki nüüdseks tampimist. Aga ma tahan lihtsalt ühe korra elus näha Westbrooki ja, kurat, isegi Carmelo Anthonyt NBA tiitliga. BOONUS: Michael Jordani fännid ja LeBroni fännid oleksid omavahel jälle raksus ja popkornipakid läheks kasutusse.
* Kui Lakers ja Westbrook ei võida tiitlit, võitku siis Warriors. Või Bucks või Nets, kui nad saadavad Irvingu kuhugi Sacramentosse näiteks. Neelaks kuidagi alla ka Sunsi vist, sest neil pole tiitlit. Heati võit jätaks külmaks. Clippersi võit ei meeldiks.
* LaMelo Ball võiks osaleda All-Star mängul.
* Võimalikult vähe tõsiseid vigastusi, nagu ikka.
* Oklahoma City Thunder saab draftiloteriist avavaliku ja lisab enda rahvusvahelisse tiimi itaallase Paolo Banchero. Aleksej Pokusevski ja Theo Maledon ei ole hooaja teises pooles nii nähtamatud kui esimeses pooles, eriti Pokusevski.
* Sacramento Kings jõuab napilt play-off’i, jäädes play-off-põua rekordis samale pügalale LA Clippersiga.
* James Dolan müüb New York Knicksi maha.
* Klay Thompson näeb välja nagu “vana hea” Klay Thompson, vähemasti play-off’i mängudes.
* Zion Williamson saab oma kaalumuredest jagu.
* Jamal Murray jõuab põhihooaja lõpus mängida 5-10 mängu.
* Donovan Mitchell saab lõpuks valitud All-NBA tiimi.
* Andrew Wiggins naeratab edaspidigi sama palju kui viimastel nädalatel Warriorsi eest.
* Damian Lillard leiab sisemise rahu endas, mis iganes otsusele ta jõuab oma tulevikuga.
* Ben Simmons = vaata Lillardit.
* Precious Achiuwa viskab Raptorsi algtsentrina üle 40% viskeid sisse.
* Euroliiga fännid irisevad vähem NBA kallal ja NBA fännid irisevad vähem Euroliiga kallal.
