fbpx
Close

INTERVJUU | Kullamäe, Taltsi ja Vene endine õpetaja Ülo Kurig: on väljakutse saada spordikaugeid lapsi mängima

Avatar
-Ülo Kurig juhendab tänavu ilmselt viimast aastat Tallinna Saksa gümnaasiumi korvpallimeeskonda | Foto: TSG

Tallinna üks staažikamaid kehalise kasvatuse õpetajaid, korvpallifanatt Ülo Kurig ütleb, et muutuvast maailmast hoolimata jäävad lapsed ikka lasteks. “Kui õpetaja on õpilaste suhtes aus, siis on ka õpilased õpetajaga ausad,” teab jaanuaris 65. sünnipäeva tähistanud Kurig.

Kurigist sai Mustamäel Sütiste metsa vahetus läheduses asuvas Tallinna Saksa gümnaasiumis (varem 54. keskkool) õpetaja 1981. aastal ehk kooli teisel tegevusaastal. Just paljuski tänu Kurigu entusasmile kerkis kool kiiresti pealinna silmapaistvamate saavutustega õppeasutuste hulka, kus sport oli ja on tänaseni suure au sees.

Kõigi teiste spordialade seast kerkib Tallinna Saksa gümnaasiumis esile aga ikkagi just korvpall, mis on olnud Kurigu meelisala juba lapsepõlvest. Tallinna koolidevahelise superfinaali on Saksa gümnaasiumi poisid võitnud suisa 18 korral. “Kui sel kevadel peaks hästi minema, siis oleksime võitnud 38 finaalist täpselt pooled ehk 19,” muigab kogenud õpetaja kavalalt. Muide, superfinaal väärib oma nime täielikult, sest finaalmatš toimub igal aastal Kalevi spordihallis ning sinna koguneb reeglina poole tuhande pealine publik, mis koosneb kulla eest heitlevate koolide õpilastest ja õpetajatest.

Kurigut kui eesrindlikku õpetajat on aastate jooksul erinevate autasudega tunnustatud mitmeid kordi, ent just head mälestused seoses õpilastega on need, mis tema hinge sügavaima jälje on jätnud. Ka siinkirjutaja, kes tulnud varumängijana Saksa Gümnaasiumi ridades kunagi Tallinna koolinoorte meistriks korvpallis, mäletab hästi, et Kurig oli õpetaja, kelle suurimaks plussiks võis spordi läbi ja lõhki tundmise kõrval pidada head suhtlemisoskust. Ta oli autoriteet, kes lõi tundides sportlikult töise õhkkonna, ent samas viskas sekka tänaseni kooliõpilastel meeles püsivaid nalju, mis kasvatasid hoolealustes veelgi austust ja usaldust tema vastu. See tähendas aga, et erinevalt väga paljudest teistest pedagoogidest halba sõna koridori peal tema kohta naljalt ei kuulnud.

Ülo, esmalt, millal Sa korvpalli juurde jõudsid?

Kui 46. keskkoolis (täna Pelgulinna gümnaasium – toim.) õppisin. Kuna olin lõpuklassides kehakultuuri kollektiivi esimees, siis andis kehalise kasvatuse õpetaja Endel Läte mulle nädalavahetuseks võimla võtme ja saime poistega laupäeviti kooli võimlas mängimas käia. Mängisime siis, kui saal parajasti vaba oli. Mäletan, et meil oli sedasi, et mängisime enne ja pärast üht teise grupi trenni paar tundi. Vahepealne aeg sobis hästi puhkamiseks. Meil oli väga hea punt. Mängima õppisime ise.

Andsin ka Pedas (Tallinna Pedagoogiline Instituut) end sisse korvpalli erialale, aga mulle öeldi, et ma olen varasemalt mänginud võrkpalli ja seetõttu tuleb hoopis see eriala valida. Pedast ei saanud ma ka luba, et korvpalli esiliigas mõne teise asutuse eest mängida.

Nii et tegelikult on Sul hoopis võrkpallitaust?

Jah, käisin küll võrgutrennis, aga perspektiivi oli rohkem korvpallis. Võrku sattusin mängima tänu klassivendadele, kes käisid tennise- või võrkpallitrennis. Nii olin ka mina põhikoolis neli-viis aastat Eevi Prueli treeningrühmas. Aga kust Pedast see välja kaevati, et ma noorena just võrkpallitrennis käisin, seda ma ei tea (Muigab.).

Nagu näitavad hilisemad aastad, on ikkagi korvpall Sulle kõige lähedasemaks spordialaks jäänud. Kui palju Sa Eesti korvpallile laiemalt kaasa oled elanud?

Ega ma Kalevi mängudel tegelikult eriti ei käinud, vaid vaatasin televiisorist. Seda vaatamist on juurde tulnud nüüd. Käisin Tiit Soku juhendatavat Eesti koondist mitmel korral saalis vaatamas ja telekast jälgin palju Euroliigat.

Mis Sulle erialaselt rohkem mõnu on pakkunud – õpetajaamet või treeneritöö?

Mõlemad on pakkunud naudingut. Andsin üsna varakult Eesti meistrivõistlustel hõbemedali teeninud tüdrukute korvpalligrupi üle Märt Sepikule. Mul tuli enda jaoks vastata küsimusele, kas olla hea kehalise kasvatuse õpetaja või treener. Kui tüdrukuid edasi viia tahtnuks, tulnuks võistlustel käia ja tundidest puududa, ning vastupidi. Mäletan, et kord peeti praeguses 21. koolis poiste C-vanuseklassi korvpalliturniiri. Ma ei läinud sinna treenerina, kuna mul olid tunnid samal ajal. Järgmisel päeval, kui meie ühelt mängijalt Andras Mändlolt küsisin, kuidas läks, siis ta vastas, et me kaotasime, aga kui ma oleks kohal olnud, siis oleks võitnud. See läks mulle nii hinge, et hiljem üritasin alati mängudel kohal olla.

Kui palju õpetajaamet on 40 aasta jooksul muutunud?

Tänapäeval on kindlasti vabadust rohkem antud tundide ülesehitusel. Ka õpilased on muutunud.

Millises suunas?

Nad on kohati laisemad.

Kas see tuleneb meie praegusest ühiskonnast?

Eks elu muutub kogu aeg, kuigi ma oma tunnis otseselt ei tunneta seda. Üks asi, mida olen täheldanud, on see, et kõige tugevamad on tugevamad kui varem ja kõige nõrgemad on palju nõrgemad kui varem. Seepärast on ka tunde läbi viia keerulisem, kuna osad õpilased on väga sportlikud ja teised väga nõrgad ega taha üldse sporti teha. Käärid on läinud suureks.

-Kui Ülo Kuriguga intervjuud tegemas käisime, andis ta parasjagu kehalise kasvatuse tunnis korvpallialast algharidust | Foto: Karl Rinaldo

Räägime nendest sportlikumatest lastest. Kogesin ise kümmekond aastat tagasi gümnaasiumis käies ja spordiklassi kuuludes, et ega ühe ala tegija teisi alasid väga tahtnud ega osanudki teha. Kas oled sarnast tendentsi täheldanud?

Jah, noored on paljuski juba spetsialiseerunud ühele alale. Mulle meeldib kunagi August Soku poolt öeldu: kes teadis vanasti midagi näiteks meniskitraumadest? Hoovisport tähendas seda, et õues mängiti jalkat, korvpalli, peitust, luurekat ja mida kõike veel. Sedasi sai laps hea füüsilise põhja, aga nüüd on suund vastupidine. Ma ei tea, kas see sõltub just õpetajast, aga suur probleem, mis käib tegelikult nii laste kui ka täiskasvanute kohta, on see, et kõik teavad oma õigusi, aga ei taha kuulda oma kohustustest. Püüan õpetajana olla õpilaste ees aus ja seda tehes tunnen, et saan sama vastu.

Inimlik faktor tuleb mängu?

Nii on. Kõik oleneb suhtumisest – kas sa teed asju üle jala või ei tee. Lapsed saavad sellest aru ja käituvad vastavalt.

Oled sisuliselt kogu oma täiskasvanu elu veetnud kooliõpetajana. Kas jääd oma kunagise valikuga rahule?

Ma ei vahetaks seda millegi vastu. See töö on mulle väga palju andnud ja ma loodan, et olen suutnud ka lastele midagi anda.

Kui palju on neid juhtumeid, kus Sinu kunagine õpilane tuleb ja tänab Sind aastaid hiljem?

Oeh, neid on üsna palju… Suhtlen paljuski tänu Sinimäe Spordiklubile tänaseni tihti vilistlastega, kellega korraldame koos erinevaid võistlusi. Mind käisid sünnipäeva puhul äsja õnnitlemas näiteks (Gert) Kullamäe ja (Janar) Talts.

Kui suur vahe on kehalise kasvatuse õpetajal ja treeneril?

Üks asi on tund, kus pead kõigi lastega tegelema, teine asi on võistlussport, kus tegeled nendega, kes ise on asjast huvitatud. Need on kaks täiesti erinevat asja. Treenerina pakub enim positiivset emotsiooni see, kui oled eelduste kohaselt vastasest veidi nõrgem või neilt enne peksa saanud, aga võtad tänu mingile väljanuputatud taktikalisele nüansile võidu. See on hea tunne.

Aga koolitundides lapsi õpetades köidab miski muu?

Seal on peamine ülesanne, kuidas lastes huvi tekitada. Kas saad hakkama ja õpetad neile ära, kuidas näiteks korvpallis sammudelt viskele minemine käib. Et saada spordikaugeid lapsi mängima, see on väljakutse. Aga tasapisi hakkavad kõik mängima. Tõsi, mitte kõrgel tasemel, aga kui näiteks tööl on mingi seltskond, kes käib kord nädalas palli mängimas, siis on neil julgus kaasa lüüa, sest nad on kooli ajal alaga kokku puutunud.

-Ülo Kurig (paremalt) koos Tallinna Saksa gümnaasiumi endiste õpilaste, käsipallur Riho Bruno Bramanise, tennisist Maret Ani ja korvpallur Gert Kullamäega | Foto: Erakogu

Tallinna Saksa gümnaasiumit eristab paljudest teistest Tallinna koolidest kehalise kasvatuse tundide mitmekülgsus. Ole hea, ütle, kuidas neli õppeveerandit on jaotatud?

Esimesel veerandil on kergejõustik, pallimängud ja ujumine, teisel riistvõimlemine, kolmandal suusatamine ja natuke ka sportmänge ning neljandal uuesti kergejõustik, pallimängud ja ujumine.

Milline nendest veeranditest Sulle kui õpetajale enim meeldib?

Ega suurt vahet pole. Veerand, kus õpetaja saab kõige rohkem õpilast nii sõnadega kui ka füüsiliselt aidata, on võimlemine. Seal on õpetajal võimalik õpilase keha korrigeerida ja seeläbi ka sooritust parandada.

Aga milline veerand lastele enim meeldib?

See on väga individuaalne. Nagu olen öelnud, on minu jaoks see kõige olulisem, et kui õpilane lõpetab kooli, oleks ta leidnud ühe ala, millega ta tahaks tulevikus kasvõi harrastajana edasi tegeleda. Mul on olnud mitmeid näiteid, kus kunagised õpilased on tulnud juurde ja öelnud, et tol korral ei saanud nad sellest kõigest aru, aga nad leidsid koolist endale sobiva ala ja tegelevad nüüd sellega.

Tallinna Saksa gümnaasiumi võistkond on võitnud Tallinna koolinoorte superfinaali korvpallis 18 korral. Milline triumfidest Sinul kõige paremini tänaseni meeles on?

Tegelikult mäletan veel superfinaalile eelnenud ajast, kuidas 1967. aasta poisid ehk meie kooli neljas lend võitis finaalis praegust Tallinna 21. kooli. Mäng sattus olema meie koolis ja eriti hästi on sealt meeles Riho Bruno Bramanis (tulevane Eesti parim käsipallur – toim.), kes kattis kaitses personaalselt vastaste parimat mängijat. Meenub veel, kuidas Karka (legendaarne käsipallitreener Enno Karrisoo, kes juhendas poisse TSG-s – toim.) rääkis, et ta tuli just finaalmängu ajal bussipeatusest maha ja liikus kooli poole, kui kuulis kaugelt kõva müra. Selgus, et õpilased olid võtnud sööklast plekist lusikad ja nõud ning teinud mängu ajal nendega põrgulärmi (Muigab.).

Aga superfinaalidest… Üks eriline finaal oli siis, kui Tanel Sokk vedas Rocca al Mare kooli ja me pidime kõvasti nuputama, kuidas neid võita. Kuna RAM oli võitnud superfinaalile eelnenud finaalturniiri, olid nad juba šampused ja tordid valmis pannud, aga lõpuks õnnestus meil tähtsaim mäng ikkagi võita. Positiivseid emotsioone on need võistlused muidugi palju pakkunud.

Tallinna Saksa gümnaasiumis on aastate jooksul käinud sellised tulevased spordimehed nagu Riho Bruno Bramanis, Gert Kullamäe ja Janar Talts, aga ka näiteks Indrek Rumma, Siim-Sander Vene, Jaan Puidet ning vennad Martin ja Valdar Noodla. Mida Sa neist mäletad?

Gert (Kullamäe) mängis esimest korda kooli võistkonnas C-vanuseklassis. Tema oli viiendas, aga teised juba seitsmendas klassis. Mäletan, et ta viskas juba siis keskjoone lähistelt sisse viskeid. Ta oli hästi kohusetundlik poiss, kes esindas kooli kõikidel aladel, näiteks ka kergejõustikus ja käsipallis. Ühel aastal tunnistati ta käsipallis vist isegi Eesti noorte meistrivõistlustel parimaks mängijaks, kuigi Karrisoo võttis ta pool-muuseas kaasa. Mängiti kaitses sedasi, et viis meest joonel ja üks ees. See üks oli Gert, kes lõikas palle vahelt.

Janar (Talts) oli ka mitmekülgne, võistles lisaks korvpallile ka kergejõustikus ja ujumises. Temaga seoses on mul üks asi meelde jäänud. Ta tuli meie kooli õppima kümnendas klassis ja alguses talle siin väga ei meeldinud. Oktoobris läksime kooliga Soome korvpalliturniirile. Kui turniirilt tagasi hakkasime sõitma, siis tunnistas Janar, et enne väljasõitu oli ta kindel, et lahkub koolist, aga pärast sõitu on otsustanud ikkagi meie kooli jääda. Ta lõpetaski meie kooli.

(Riho Bruno) Bramanise kohta on mul üks hea viktoriiniküsimus. Millisel alal on ta tulnud lisaks käsipallile ja korvpallile Tallinna koolinoorte meistriks? Ka ta ise ei suutnud sellele vastust kooli aastapäeva üritusel välja nuputada. See oli Kadrioru pargis toimunud jalgrattavõistlus noormeestele, mille meie kooli võistkond võitis. Bramanis oli kooli ajal tõele au andes paras lohe, kuid sportlikult igal alal andekas. Inimesena näitab tema kohta palju see, et just tema on kooli spordipere koosviibimisi organiseerinud. Kooli 15. sünnipäeval kohtus meie kool näiteks käsipallis Eesti koondisega. Ta ise tuli siis Rootsist kohale ja mängis kooli eest.

(Siim-Sander) Vene oli erinevalt Bramanisest ainult kossumees ja läks põhikooli järel Leetu elama. Temas olen alati hinnanud seda, et ta ei tee väljakul kunagi ühtegi üleliigset liigutust. Ta liigub vähe, aga on alati õigel ajal õiges kohas. Ta kasutab korvpallimänguks pead.

Lõpetuseks, kuuldavasti plaanid selle kooliaasta lõpus ameti maha panna. Mida toob tulevik?

(Mõtleb hetke ja vastab muiates) Ega ma pole 100 protsenti veel mõelnud sellele, aga võib-olla hakkan täiskohaga vanaisaks. Mul on kolm lapselast.


Artikkel ilmus esimesena Eesti korvpall 100 erilehel rubriigis “100 lugu”, kus 2020. aasta jooksul ilmub portreelugu sajast korvpalliinimesest. Persoonide valik on lai: legendaarsetest Eesti tippmängijatest minevikust ja praegusest hetkest, kuni persoonideni, kes eelistavad varju jääda, kuid kelleta Eesti korvpall oleks oluliselt vaesem.

NB! Intervjuu on tehtud enne, kui koroonaviiruse puhangu tõttu korvpalliliigad uksed sulgesid.

scroll to top
Inline
Inline