Sel aastal saja aastaseks saav Eesti korvpall on näinud arvukalt erinevaid mängijaid, kes omas ajastus tõusnud staari staatusesse. 20-aastasel ja 204 cm pikkusel ääremängijal Sander Raiestel on paljude ekspertide hinnangul kõik vajalik olemas, et ise ühel hetkel karjääris tähena Eesti korvpallitaevas särada. Kuidas noor mees, kes elanud sisuliselt kogu elu ajastul, kus aastanumbrid algavad numbriga 20, vaatab tagasi Eesti korvpalli minevikule ja millisena näeb ta meie lemmikala tulevikku ja enda generatsiooni võimalusi seda suunata?
Eeskujud kodukamaralt
“Minu korvpallilugu sai alguse esimeses klassis, kui trennidega alustasin. Tihedamalt hakkasin seda mängu jälgima hilisemas vanuses. Alguses trennis käimisele lisaks väga ei süvenenud. Aga umbes 10-11-aastasena mäletan oma esimesi suuri mänge. Käisime isaga Saku Suurhallis Kalev/Cramot vaatamas ja ka Tallinna Kalevi tegemisi sai toonases Kalevi spordihallis piilutud,” meenutab Raieste oma esimesi suuremaid kokkupuuteid Eesti korvpalliga.
2018. aasta juunis 19-aastasena sõprusmängus Soome vastu koondisedebüüdi teinud Raieste mäletab nooruspõlvest, et poisikesena avaldasid muljet Kristjan Kanguri ja Gert Kullamäe esitused. Aga kõige rohkem hoidis ta pöialt pikaaegsele Kalev/Cramo ja Eesti koondise kaitsespetsialistist snaiprile Gregor Arbetile. “Arbet meeldis mulle jubedalt seepärast, et mul oli tol ajal sarnaselt temale särginumbriks 13. Ta oli vist ainuke number 13 Eestis, keda ma teadsin,” toob Raieste välja suure sümpaatia põhjuse.
Ei läinud palju aastaid mööda, kui Raieste sai oma lapsepõlve-eeskujude Arbeti ja Kanguriga koos Eesti rahvusmeeskonnas pallida. Ja mitte ainult… ühiselt kukutati kahe eelmainitu ja Janar Taltsi lahkumismängus 2019. aasta veebruaris hirmkõva Serbia meeskond. “See oli suhteliselt sürreaalne kogemus. Mõtlesin siis ise ka, kuidas kunagi kümmekond aastat tagasi vaatasin samu mängijaid väikese poisina tribüünilt. Olen tõepoolest õnnelik, et mul oli see võimalus nendega kasvõi korra koos koondises mängida. See oli tõesti uskumatu. Poleks oodanud, et midagi sellist kunagi juhtuda võib,” meenutab Raieste rahulolevalt.
Nüüdseks ise juba ka NBA skautide huviorbiidile lennanud Raieste sõnul on noortele väga oluline, et lisaks televiisorist ja internetist vaatamisele, on korralikud eeskujud võtta ka kodukamaralt. Et saaks heal tasemel mängumehi igapäevaselt oma silmaga vaatamas käia. “Tribüünil istudes on tunda tõeline atmosfäär ja näeb kõike oma silmaga. Tajub, kuidas professionaalid enne lahtihüpet valmistuvad ja kuidas nad platsil oma asju teevad. Kodus peab olema mängijaid, keda tahetakse vaatama tulla,” on tippu rühkiv noormees veendunud.
Tõestamine seisab ees
Eesti korvpallis on saja aasta jooksul olnud mitmeid väga tugevaid põlvkondi, kes kaasa löönud kõige kõrgemal tasemel ja olnud sellega järeltulijatele eeskujuks. Raieste erinevaid aastakümneid pingeritta panna ei taha, kuna tema arvates on ajaga oluliselt muutunud korvpallis erinevate generatsioonide tippe keeruline omavahel võrrelda. “Parem laseme iga perioodi parimatel jääda oma hiilgeaega ja ollagi seal. Pole mõtet tuua kedagi olevikku või viia minevikku. Hindama peaks seda, mida iga generatsioon omas ajastus korda saatis,” käib noormees välja mõtte, millele on keeruline vastu vaielda.
Raieste ise on juba tituleeritud üheks liidriks põlvkonnas, mis peaks Eesti korvpalli viima uuele tasemele. Pead tõstvad noored on tema kinnitusel valmis seda koormat kandma. “Ise asja sees olles on jooksvat arengut raskem märgata kui kõrvalvaatajal. Aga usun, et lootust meil on. Niipalju, kui enda eakaaslasi tean, siis sisu ja tahtmist on meestes raudselt. Tööd tehakse selle nimel, et ka meist märk maha jääks. Kui meie aeg kunagi läbi saab, siis tahan, et meid meenutataks saavutuste järgi, kuhu suutsime jõuda, mitte selle järgi, mis oleks võinud olla.”
Selles, et korvpall on saja aasta jooksul eestlaste südametesse korraliku pesa teinud, Raieste ei kahtle. Tema sõnul pole ka raskematel aegadel rahvusmeeskonna toetamisest ja kaasa mõtlemisest loobutud. “Saan fännidelt alati palju energiat, vahet pole, mis seis parasjagu tablool on. Kui lugeda netikommentaare või arvamuslugusid, siis võib tekkida tunne, et pidevalt on ainult halvasti. Platsil olles asju selliselt ei tunneta,” räägib varajases nooruses Hispaania suurklubi Baskonia süsteemi liikunud ja seeläbi tähelepanu alla kerkinud mees. Raieste proovib korvpallimeediat ise mitte jälgida ning hoiab silma peal vaid mängijate üleminekutel: “Nii on lihtsam elada. Siis ei hakka endale mingeid mõtteid pähe panema. Mul pole midagi selle vastu, kui keegi midagi arvab, kuid tunnen, et ma ei pea ilmtingimata neid mõtteid kuulama või lugema.”
Tulevikus tase tõuseb
Trendidel silma peal hoidva mehena usub Raieste, et korvpall kui sportmäng jätkab praegust arenguteed ning sellega peaks arvestama ka Eestis. “Süveneb selline positsioonivaba korvpall,” selgitab Raieste oma visiooni. “Tulevikus on üha enam mängijaid, kes suudavad väljakul teha põhimõtteliselt kõike. Vaadates näiteks Giannis Antetokounmpot või LeBron Jamesi NBA-s, siis neile ei saa enam ühtegi positsiooni külge panna. Taolisi väga mitmekülgseid atleete tuleb juurde ja mäng saab olema üha rohkem positsioonivaba, sujuv ja voolav. Pallureid pannakse üha vähem raamidesse.”
Kas tuleks sellise mängustiili ootuses üle vaadata ka korvpallimäärused? “Ei tea,” ei tõtta Raieste pimesi sellele küsimusele “jah” vastama. “Mulle isiklikult praegu kehtivad reeglid meeldivad. Tuleviku osas ei tea muidugi kunagi. Võib-olla järgnevad generatsioonid saavad tõesti kõik nii heaks, et tuleb muudatusi sisse tuua, et platsil toimuv oleks vaatajatele huvitavam ja ka mängijatele suuremaks väljakutseks.”
Eesti rahvuskoondises 2019. aasta veebruaris kodusaalis 71:70 võidetud Serbia mängus mälestusväärse võiduviske korvi saatnud Raieste on nõus Eesti koondisele pandud eesmärkidega, et tulevikus peaksime mängima igas tsüklis EM-finaalturniiril ehk kuuluma Euroopa 24 parema riigi hulka. Aga noormehe sõnul võtab uuele tasemele jõudmine veidi aega. Eesti väiksusel ja tipptasemel mängumeeste vähesusel on Raieste hinnangul ka üks suur pluss – saab koondisesärgis juba varakult hakata oma riiki esindama: “Selle üle tuleb olla õnnelik. Ka Hispaanias ütlesid tiimikaaslased, et mul veab, kuna koondisering on väiksem ja noorena on lihtsam läbi lüüa.”
Raieste hinnangul on kogu Baltikumi korvpall heas seisus ning tehakse järjest edusamme: “Lätlased liiguvad samuti kindlasti ülespoole. Neil on mitmeid noori Euroliigas ja ka NBA-s. Nendest, keda ma isiklikult tean, näiteks vennad Kurucsid, on ka päris head mehed peale kasvamas. Läti on niigi tipu lähedal, neil pole koondisena lihtsalt eriti õnne olnud.”
“Igatahes usume, et Eesti jaoks tulevad järgmised 100 aastat veel paremad kui senised 100,” soovib Raieste kõigile korvpallisõpradele algavaks sajandiks positiivseid emotsioone. Seejuures saab mees umbes poolteist kümnendit otseselt ise oma panust andes kaasa lüüa, kuhu suunas Eesti korvpall areneb.
Sümboolne viisik
Et Raieste jaoks intervjuu lõpp liiga lihtsaks ei kujuneks, siis palume tal kokku panna oma Eesti korvpalli sümboolse viisiku. “Valin nende mängijate hulgast, kellega ise olen koos mänginud,” pani Raieste endale kriteeriumi paika. “Tagamängijatest saadaks platsile Kristian Kullamäe ja Rain Veidemani, pikkadeks korvi alla Kristjan Kanguri ja Kregor Hermeti ning kolme peale Tanel Kurbase, keda mulle noorena väga meeldis vaadata, kui ta Tartus mängis.”
Artikkel ilmus esimesena Eesti korvpall 100 erilehel rubriigis “100 lugu”, kus 2020. aasta jooksul ilmub portreelugu sajast korvpalliinimesest. Persoonide valik on lai: legendaarsetest Eesti tippmängijatest minevikust ja praegusest hetkest, kuni persoonideni, kes eelistavad varju jääda, kuid kelleta Eesti korvpall oleks oluliselt vaesem.
