Mait Malmsten on mees, kes ei vaja pikemat tutvustamist. Tõelisest teatridünastiast pärit 47-aastane tippnäitleja töötab juba 1993. aastast Eesti Draamateatris ja on pea sama kaua eestlaste meelt lahutanud filmides ja telesarjades. Paljude auhindadega pärjatud ja kõrgelt hinnatud teatrimehel on aga peale näitlemise veel üks suur kirg – korvpall.
Eesti korvpalli 100. sünnipäevaks valminud intervjuus tuleb juttu Malmsteni suurest spordi- ja korvpalliarmastusest, Michael Jordanist ja Chicago Bullsist, teatritevahelisest spartakiaadist ja sealsetest korvpallilahingutest. Samuti avaldab nõutud näitleja, kuidas valmistub rolliks mängufilmis „Kalev“, kus hakkab kehastama Nõukogude liidu korvpallitšempioniks tulnud Kalevi toonast peatreenerit. Lõpetuseks paneb Malmsten kokku oma unelmate viisiku läbi aegade parimatest eesti korvpalluritest.
Alustame algusest – mis olid noorena Su lemmikspordialad?
Terve oma elu jooksul olen umbes kümnes trennis käinud – võrkpall, kergejõustik, automudelism, laskmine, judo, purjetamine. Kõik ei tule meeldegi. Ainus trenn, kus ma käinud ei ole, on korvpall. Aga see on ainus ala, mida praegu vist kõige rohkem oskan ja siiamaani mängin (Naerab.). Korvpalli olen kõige kõrvalt kogu aeg teinud ja paari sõbraga harjutanud ja õppinud, tänaval ja õues mängides, aga saalis ka muidugi.
Kas mõnda ala tegid ka tõsisemal tasemel?
Ei, kahjuks mitte. Purjetamises mingitel võistlustel isegi käisin – Tallinna regatid, Mairegatid –, aga muudel spordialadel kuigi kaugele ei jõudnud. Nii paljudel aladel ei saagi kuhugi jõuda, paar aastat teed ja lähed kuhugi mujale.
Seega on rohkem teatriauhindu kui spordimedaleid?
Seda paraku küll, jah.
Mis ajast korvpallile aktiivselt kaasa elad?
Kuskilt 80ndate teisest poolest, kui Kalev mängis NSV Liidu meistrisarjas. Koduseid sarju, kui neid oli, ma tollest ajast eriti ei tea. Kalevi käekäiku ikka jälgisin kuni nende viimase karikani.
Oled öelnud, et korvpall on meeletult hea pingemaandaja. Mis Sind korvpalli juures paelub?
Mulle meeldivad põhimõtteliselt üldse sellised mängulised alad, kus on mingisugused kombinatsioonid, oskused ja meeskonnatöö. Pea tegeleb ainult sellega, et vaadata, kuidas selle võistlusega ühele poole saab, kuidas paremini kombineerida ja kavalamalt teha. Ühesõnaga mu mõtted on seotud ainult selle mänguga. Kui kuskil metsas näiteks jookseksin, mida ma ei suudagi teha, siis tean, et mõtlen oma mõtteid. Tahaksin nendest korraks vabaks saada. Selleks on hea selline mäng, kus sa pead keskenduma mängule, sellepärast see lõdvestab ja vabastab. See paraku ei ole ainult korvpall, jalgpall samamoodi, aga korvpalli mängin kõige rohkem. Tähelepanu on jäägitult selle mängu juures, sellepärast ongi pärast pea puhanud. See on see põhjus.
Kas näed mingeid sarnasusi ka oma põhitöö ja korvpalli vahel?
Meeskonnatöö on kahtlemata sarnane, kas minu erialal või ükskõik kus. Üksteise tunnetamine, nägemine ja arvestamine on korvpallis väga tähtis ja teatris on paratamatult kollektiivne töö. Selles suhtes on see muidugi väga sarnane.
Ka publikule mängimine?
See on spordi puhul sama, jah. Spordis on ikka publik väga tähtis. Hiljuti nägin, et kui vist Bundesliga läks pärast seda kriisi lahti, mängisid nad tühjade tribüünide ees, aga seal olid mingisugused nägudega kleebised ja lasti vist kõlaritest publiku reaktsioone. Täiesti kummaline, ma ei kujuta ette, mis tunne võib olla neil sportlastel, kes on alati harjunud olnud hingava ja röökiva staadioniga. Ega teatrit tühjale saalile pole ka mõtet teha, tõesti.
Kui spordis ja ka korvpalliväljakul tehakse vahel veidi „teatrit“ ehk teeseldakse, siis teatrilavale spordilavastusi ülemäära pole jõudnud. Miks nii?
Ei teagi, ei oska öelda. Ei tea, kas „Korvpalliromaani“ on kuskil lavastatud? Vist isegi ei ole. Sporditeemalisi etendusi on tõesti vähe. Sporti on tegelikult väga raske edasi anda – tulemuse mitteteadmine ja vahetu spordielamus on lihtsalt niivõrd suur ja harukordne, et seda on väga raske kuidagi sama võimsalt edasi anda. Teater on ju ikkagi peegeldus või jäljendamine. Spordifilme on küll, aga film ongi natuke ehedam, seal saab spordivõistlust veidi loomulikumalt näidata. Sporti on raske jäljendada, see on ikka kõige parem vaatemäng siis, kui toimub ehedalt.
Sport on sageli samal ajal kui õhtune teatrietendus – kas vahel tekib kiusatus etenduse ajal ka mõne mängu skoori kontrollida?
Ojaa, seda me teeme pidevalt. Puhketoas ühest televiisorist näitab lavapilti ja teisest on võimalik vaadata midagi muud. Kui on mingi oluline võistlus, siis tihtipeale seda ka tehakse. Joostakse lavalt maha ja vaadatakse kiiresti, mis seis on ja kuidas läheb ning siis ruttu lavale tagasi.
Mis korvpalliliigasid kõige rohkem jälgid? Kas koondisemänge, kohalikku liigat, Euroliigat või näiteks NBA-d?
Koondisemänge jälgin küll, jah. Kohalikku liigat suhteliselt vähe, paar korda olen käinud kohapeal vaatamas – pole muidugi viga, tore on, aga veidi ebaühtlane ja natuke juhuslik, ei ole nii põnev. Euroliigat jälgin. VTB ühisliigas hoian ikka silma peal, kuidas Kalevil läheb. Ja NBA-d, muidugi. See on ikkagi kuninglikuks jäänud, kõige ägedam ikka. Kuigi Euroliiga on väga-väga kõvasti kandadel. Mõnda Euroliiga mängu on tihti põnevam jälgida kui NBA mängu, kus nad viitsivad kaitsma hakata alles viimasel veerandil. Euroliigas läheb see kohe esimesest vilest lahti. Mängude iseloomud on tihtipeale erinevad.
Kas Sul on ka mõni lemmik mängija või klubi?
Ilmselt oled ka ise Netflixist vaadanud Michael Jordani sarja (10-osaline ESPN-i dokumentaalsari „The Last Dance“ – toim.). Praegu on väga vähe inimesi, kes seda vaadanud ei ole. Isegi spordikauged inimesed tulevad küsima, kas Jordani sarja olen vaadanud. Mina ikka olen, aga huvitav on see, et nemad on ka (Naerab.). Jordan on ikka legend. Mäletan, et 90ndatel pisteliselt nägi neid mänge kuskilt, siis oli äge vaadata küll seda tolleaegset Chicago Bullsi. Hiljem ka Kobe Bryanti Lakersit, need on kõik kihvtid olnud. Praegu mingit lemmikmeeskonda mul väga ei ole, aga ägedaid mängijaid ikka on, kelle sooritusi saab kogu aeg vaadata.
Kas te teatrite vahel ka spordivõistlusi peate? Mis aladel mõõtu võtate?
Jaa, teatritevaheline spartakiaad on iga-aastane. See aasta kahjuks jääb koroona pärast ära, pidi juuni alguses toimuma. Üldiselt korraldav teater valib spordialad, korvpall on seal alati. Hästi-hästi ammu on neid juba korraldatud, aastast 70 või 60 (esimene teatrite spartakiaad toimus aastal 1969 – toim.). Toona mängiti täismeeskondadega, praegu on läinud rohkem tänavakorvpalli formaadi peale, saab mängud rutem ära peetud – tiime on palju ja muidu läheb fookus liiga korvpalli peale. Aga eks seal on igast lõbusaid alasid ka ja kõiges võisteldakse.
Kuidas on Draamateatri esindustiimil need korvpallilahingud läinud?
Minu meelest oleme praegu valitsevad tšempionid. Võib-olla ajan segamini, aga kas eelmine või üle-eelmine aasta me igal juhul võitsime. Ühesõnaga oleme väga hiljutised tšempionid.
Kas olete alati tugevas konkurentsis?
Mitte alati, eks sõltub, kes on terve ja kes kohale saab tulla. Meeskonna koosseis vaheldub ka vastavalt sellele, kes Draamateatris parajasti tööl on. Mina olen küll umbes paarkümmend aastat korvpallis kohal olnud.
Kas käite ka muul ajal näitlejatega koos palli patsutamas?
Jaa, meil on kaks aega nädalas, laupäeval ja pühapäeval, kuidagi naljakalt järjest läinud. Laupäevane aeg on hommikul pool üheksa. Kunagi oli see kell kaheksa. See on väga ammustest, Mikk Mikiveri aegadest. See aeg tuli sellepärast, et see oli täiesti kindlalt ainus aeg, kus kõik said kindlasti tulla ka – ei olnud proove ega etendusi, sellel ajal ei ole lihtsalt. Proovid algavad teatris kell 11, enne seda jõuab ära mängida. Õhtuti oleks juhuslik, kes saab ja kes ei saa. Kunagi kõik ei saa. Pühapäeviti on kella viiene aeg. Ikka nädalas korra ja mõnikord ka paar korda saab igal juhul mängida.
Kui ei ole saladus – kes on Sinu hinnangul Eesti näitlejatest korvpalliplatsil kõige osavam?
Oi, ei tea. Seda on küll raske öelda. Jään vastuse võlgu, tõesti.
Enda kandidatuuri üles ei sea?
Ei sea, ei sea. Olen tubli küll, aga ei-ei, edetabelit ei oska teha.
Kas ka mõlemad pojad on sportlikud?
Jah, nad on, aga nad ei ole valinud oma kindlat spordiala, liiguvad erinevate trennide vahel. Põhimõtteliselt sama lugu nagu minul kunagi (Naerab.). Sportlikud on nad küll, jah.
Kas Sind on elu jooksul kutsutud ka heategevuslikele spordiüritustele?
On kutsutud, aga ma pole saanud kunagi minna. Eelmine aastagi kutsuti kolmepunktivisete võistlusele, aga mul oli mingisugune seljahäda.
Praegu on töös mängufilm „Kalev“ 1991. aasta suursaavutusest – kuidas Sina selle projekti juurde jõudsid?
Eks ikka nii, et filmi tootev produktsioonifirma hakkab kandidaate otsima ja siis pöörduti ka minu poole. Võib-olla oli ka minu korvpalliarmastus neile teada ja see mõjutas midagi.
Kas jah-sõna tuli kiiresti, kuna tegemist on korvpallifilmiga?
Jaa, absoluutselt, see tuli küll kiiresti. Mul oli hea meel, et sellest filmi tehakse.
Kas mõned võttepäevad on juba tehtud?
Neli võttepäeva on tehtud, aga selle viiruse tõttu on väga palju ka ära jäänud, aga nüüd juunikuust läheb uuesti lahti.
Kes “Kalevi” näitlejatest korvpallurina siiani kõige veenvam tundub?
Ausalt öeldes ei tea, kuna mängustseene pole me veel jõudnud teha. Seda oskab Aivar Kuusmaa kõige paremini öelda, enne võtete algust veebruaris-jaanuaris tegid nad trenni. Mina ei ole neid veel platsi peal nii palju näinud.
Kas vastab tõele, et kehastad toonast Kalevi peatreenerit ja praegust Eesti Korvpalliliidu presidenti Jaak Salumetsa?
See info vastab tõele küll, jah.
Kuidas oma rolliks valmistud? Kas vaatad üle ka vanu arhiivimaterjale?
Jah, seda loomulikult. Nii palju kui neid on, ega väga palju selliseid pole, mis Salumetsa näitaksid erinevatest rakurssidest. Mingid filmid, paar dokki ja videomaterjalid on, aga mitte väga palju. Midagi on mul meeles ka nendest asjadest, mida ma näinud olen. Aga mulle tundub, et selle filmi põhieesmärk ei ole üks ühele tabada nende inimeste karaktereid, näosaade (TV3 paroodiasaade „Su nägu kõlab tuttavalt“ – toim.) see ei ole, kus püütakse võimalikult sarnased olla. Olen seda casting’ut näinud – mõned on natuke sarnased, aga väga paljud ikka ei ole ka. See pole esiteks kõige tähtsam selle filmi puhul. Tähtis on selle saavutuse enda ära markeerimine, selle erakordse sündmuse talletamine ja salvestamine. Teiseks on meie väikeselt kodukamaralt raske leida inimesi, kes oleks näitlejad, oskaksid korvpalli mängida ja oleks millegipärast ka selle (Kalevi) tiimi meeskonnaliikmetele väga sarnased (Muigab.). Neid kolme omadust kokku panna on päris keeruline.
6. mail 1991 olid alles 18-aastane. Mida Kalevi NSV Liidu meistritiitli võitmisest ise mäletad?
Raske on öelda, mida ma sellest mäletan. Olen neid dokke vaadanud päris palju – kas mäletan sellest filmist midagi või oskan oma mälupangast midagi välja tirida? Selle mängu ja terve selle viimaseks liidu meistriks tulemise hooaja emotsionaalsus ja närvilisus on kindlasti meeles. Poliitilised olud olid ka jube keerulised, väga kummaline selline vibe oli õhus, see on meeles küll. Mida lõpupoole hakkas minema ja mida tõenäolisemaks hakkas muutuma, et see võib väga kõrge kohaga lõppeda, seda ärevamaks läks. Seda ärevust mäletan, sellist ootust ja ärevust ning loomulikult seda joovastust ja rõõmu lõpuks. Konkreetselt on raske öelda, neid kaadreid olen üle vaadanud mitu korda. Ma ei julge öelda, et see on minu mälu, see on võib-olla juba videomälu. Aga seda tunnet mäletan küll, see on kindlasti olemas.
Kas Sul on õnnestunud ka varem mõnda sportlast kehastada, kas siis teatris, teles või filmis?
Ausalt öeldes ei ole. Esimese hooga ei tule meelde, et oleks. Nii nagu enne rääkisime – sportlasi satub näitemängudesse ja filmistsenaariumitesse üsna harva ja veel vähem konkreetseid tegelasi, kes ka päriselt olemas on.
Kas on keegi, keda tahaksid Eesti sportlastest kõige rohkem mängida?
Praegu tahan Salumetsa kõige rohkem mängida.
Mis on Su eredaim spordiga seotud mälestus või elamus?
Arvan, et rahvusvahelised suured saavutused Eesti spordis, millele on kaasa elanud kõik, kes vähegi sporti jälgivad. Esimesena tuli meelde, kui (Indrek) Zelinski lõi Hollandi vastu värava (2001. aasta MM-valikmäng Lillekülas, mille Eesti kaotas lõpuks 2:4 – toim.), pidin aknast alla kukkuma peaaegu. Istusin lahtise akna peal just parasjagu, röögatasin ja kaotasin tasakaalu korraks ja oleksin peaaegu aknast alla kukkunud. See oleks halb olnud. Aga ei kukkunud, kõik läks hästi (Naerab.). Loomulikult tiitlivõistlustel Erika Salumäe, Veerpalu-Mae võidud. Neid võite ei võta ükskõik mis skandaal, minult küll ära ei võta. Mul oli hea meel. Need dopingujutud mind väga ei liiguta.
Sind on korvpallipubliku seas nähtud koos Henry Kõrvitsa ehk Genkaga. Kumb on suurem korvpallifänn?
Seda fännindust ma ei tea, Genka on vist isegi noortekoondises mänginud. Tema on korvpalli sportlasena ikka lähemalt nuusutanud. Meeldib meile mõlemale see mäng.
Eesti rahvuskoondises on noored ja ambitsioonikad mehed. Kuidas oled rahul praeguse Eesti korvpalli seisuga?
Viimast kodumängu Itaaliaga õnnestus platsi äärest vaadata. Enne seda nad võitsid kedagi toredasti (Põhja-Makedoonia – toim.), see oli päris muljet avaldav mäng ja see Itaaliaga mäng oli ka täiesti okei, alles lõpus hakkas vahe kärisema. Tegelikult on nad ambitsioonikad ja on selline uus hingamine, mis ei ole parem ega halvem, vaid käib ajastuga kaasas. Mulle tundub, et on natukene rohkem individualismi ja otsusekindlust väljaspool raame ja kombinatsioone asju otsustada. Eesmärk on ju mängida mees vabaks, et vaba mees visaks. Aastaid tagasi koondisemängudes olid mehed mitu korda vabad, aga ikka ei visanud, vaid mängisid edasi. See näitab muidugi distsipliini, aga vahel on vaja ära visata. See on minu selline vaataja pilk. Uus sats tundub mulle selline, kes julgeb varasemast rohkem improviseerida.
Kelle mäng kõige rohkem sümpatiseerib?
Noor Kullamäe oli muidugi päris äge, väga liikuv, kaval ja hea viskega loomulikult, nagu isagi. See on vist geneetiline. Suure töö ja geneetika kombinatsioon.
Kui peaksid panema kokku oma viisiku Eesti parimatest mängijatest läbi aegade, siis kes sinna kuuluksid?
Oi-oi-oi, siin peab natukene aega võtma, sest see ajalugu läheb kaugemale ajast, kus ma neid ise olen näinud. Esimese hooga (Tiit) Soku ja (Aivar) Kuusmaa paneksin sinna taha küll. (Heino) Enden võib-olla. Vanemast generatsioonist ei oska tõesti hinnata – (Jaak) Lipso ja Salumets ise ja Tamma (Aleksei Tammiste – toim.) ja sellest satsist. Jään hätta, ei oska neid võrrelda ainult kirjelduste ja raamatute järgi, nende mänge ei ole ju näinud. Kuuldavasti olid nad ikkagi väga head.
Ütle siis mõni, keda oled näinud mängimas.
Endenit olen lapsena isegi näinud liidu koondises, mäletan punast dressi seljas. (Martin) Müürsepp muidugi! Ääred on, taga on, pean keskele ka kellegi panema – (Margus) Metstak mängis keskel.
Kelle paneksid treeneripingile vägesid juhatama?
Väga palju on räägitud Ilmar Kullamist, et ta oli selline korvpallidoktor. Usaldaksin neid ütlejaid, kes on omakorda vägagi informeeritud korvpalliinimesed. Abitreeneriks palun muidugi Salumetsa panna.
Eesti korvpall sai tänavu 100-aastaseks. Mis oleks Sinu soov Eesti korvpallile järgmiseks 100 aastaks?
Soov oleks järgmiseks sajaks aastaks, et see korvpall välja ei sureks. Sada aastat on ikka raju pikk aeg ja ei tea, mis eesti rahvast üldse saja aasta pärast saab – meie keelest, riigist ja kultuurist. Kui see kõik alles on, siis loodan, et korvpall oleks sellest üks tõsine osa, nii nagu ta on väga pikalt olnud.
Valmistud praegu osatäitmiseks Draamateatri „Lehman Brothersis“, mis kulmineerub suure majanduskriisiga. Kas praegune kriis aitab rolli ka kuidagi paremini sisse elada?
See praegune kriis aitab rolli palju halvemini sisse elada, sest proovid jäävad pidevalt ära. Neid ei tohtinud teha. Praegu jätkasime sellest nädalast just, oli kahekuune paus. Esietendus oli plaanitud tegelikult 8. aprilliks, nüüd on praeguse seisuga septembris. Näis, mis saab. Loodan, et see kriis aitab inimesi hoopis saali tuua, et nad näevad selles mingisugust paralleeli tolle ajaga ja mõjub publikule positiivselt.
Intervjueeris: Karl Koppelmaa
NB! Intervjuu Mait Malmsteniga on tehtud mai lõpus ning seetõttu on loos viited juunile kui tulevikule ja viimase koondise kodumänguna räägitakse Eesti-Itaalia EM-valikmängust.
Artikkel ilmus esimesena Eesti korvpall 100 erilehel rubriigis “100 lugu”, kus 2020. aasta jooksul ilmub portreelugu sajast korvpalliinimesest. Persoonide valik on lai: legendaarsetest Eesti tippmängijatest minevikust ja praegusest hetkest, kuni persoonideni, kes eelistavad varju jääda, kuid kelleta Eesti korvpall oleks oluliselt vaesem.
