Eesti U16 korvpallikoondis sai tänavu augustis ennast proovile panna A-divisjoni EM-finaalturniiril Novi Sadis, kus teeniti välja 11. koht ja säilitati Eestile koht kõrgemas seltskonnas.
Koondise peatreener Marko Parkonen pani selle aastakäigu noored sel suvel suurepäraselt mängima ning näiteks kodusel Balti matšil mängiti üle ka A-divisjonis vastavalt 7. ja 8. koha saanud Leedu ja Läti tiimid.
Veerandfinaali võimalused kustutas eestlaste jaoks Kreeka, kellele jäädi alla 66:83. Peatreener Marko Parkoneni sõnul võis see mäng jääda ülehäälestumise taha, kuid kokkuvõttes oli turniir tema silmis positiivne.
Veel avas Parkonen Korvpall24.ee portaalile antud intervjuus ka teiste kohtumiste tausta ning oma mõtteid mänguminutite jagamise ja ühe konkreetse liidri puudumise kohta.
Kuidas Sa turniiri mõne lausega kokku võtaksid?
Pigem positiivsete sõnadega. Eks Kreeka mäng ja pääs veerandfinaali kripeldab. See oli meie eesmärk. Peame endale aru andma, et meie kõrval oli surmagrupp, kust neljast võistkonnast kolm jõudsid lõpuks kuue parima hulka. Saime siiski neli võitu ja jäime võitude poolelt plussi. Seda Eestil vist EM-idel just tihti ei juhtu.
Oled Sa analüüsinud, mille taha Kreeka mäng jäi?
Arvan, et osad poisid olid end üle häälestanud. Tekkisid rumalad olukorrad juba esimesel poolajal, kus kindlates olukordades puterdasime pallid ära, 3 vs 1 kiirrünnakutes lõpetasime visketa ja pallikaotusega ning tegime muid lapsikud asju, mis esimeses kolmes mängus eriti välja ei löönud. Sinna see mäng läkski. Poolajaks oleksime võinud olla hoopis 10-15 punktiga plussis.
Kas Kreekale kaotus lõi võistkonna vaimselt rütmist välja?
Järgmise kohtumise Montenegro vastu mängisime hästi ja ega nad nii kehvad ka polnud, isegi võitsid Iisraeli. Kujude poolest oli hea sats, kuid seal oli vist mängijate ja treenerite vahel mingi sõnelus. Meil asjad õnnestusid: panime visked ära, esimesel poolajal kolmesed 7/15 ja see viis Montenegro rivist välja. Iisraeli mängus paha üllatus oli see 2.15 pikk (Gilad Levy – toim.). Samuti kokkulepitud asjad vedasid alt – alguses lasime kohe põhivennal visata jalad maas 8-9 punkti. Arvan, et Iisraeli mängu mõjutas see, et me Montenegrot võitsime. Kuna esimene eesmärk veerandfinaali näol jäi saavutamata ja võtsime Montenegro ära, siis mängijad tajusid, et nüüd on nagu kõik läbi – A-divisjoni püsimajäämine on olemas. See võis olla üks väike tõuge järgmisesse mängu.
Kas mäng Iisraeliga oligi Su silmis nendest seitsmest kõige kehvem?
Ei usu, et kõige kehvem, aga viimased kaks mängu olid küll nõrgemad. Ainus olukord oligi see, et me ei saanud 2.15 pika vastasega hakkama – ta võttis kõik lauapallid ära ja tõstis pallid sisse. See oli halb üllatus meile.
Oskad Sa välja tuua ka kõige parema mängu seitsmest, millega rahule jäid?
Arvan, et alagrupimängud Itaalia ja Prantsusmaaga ning hiljem Montenegroga. Samas Itaalia mängus tegime viimasel veerandajal endale karuteene. Prantsusmaa vastu me ei visanud sisse. Paar treenerit väljastpoolt ütlesid ka, et kui visked kukkunuks, oleks Prantsusmaa murtud. Sattus selline päev, kus viskasime 20-protsendiliselt, õnneks nemad ei pannud samuti hea protsendiga. Nad surusidki ainult korvi all.
Kuidas Sa jäid rahule oma mängijatega? Kas said igalt mehel selle, mida ootasid, või jooksid teatud mängijad ka lati alt läbi või siis vastupidi üllatasid?
Ilmselgelt on tegemist alles 15-aastastega. Seal oli üles-alla kõikumist nagu me tegelikult ise treeneritena valmistusime – mõni mees soovib hulluks minna, mõni ei saa üldse pihta asjadele; kes kardab üht ja kes teist vastast. Ega suurt üllatust mängijate poolt ei tulnud, kes oleks võimsalt üle lati hüpanud ja samas polnud ka sellist, kes üldse ei saanud pihta. Eelnevad mängud, nagu Balti matš, näitasid ära, kes millises rütmis liigub. Mängijatele pole midagi eriti ette heita.
Minutite järgi vaadates oli koondis üsna ühtlane. Kõige kõrgem näitaja olid 26 minuti peal ja üks mees sai ainsana alla 10 minuti. Kas võib nii öelda, et mehed olid üsna ühtlased ja Said julgelt mänguaega anda?
Seal oli nii, et ühel mängijal õnnestus üks mäng paremini ja teisel teine. Meil polnud plaanis minna turniirile nii, et seitsme mehega kütame alagrupi läbi ja siis oleme surnud. Mõtlesime selle peale ka, et pärast on vaja edasi mängida. Kuna poisid suutsid oma minutid enam-vähem kasulikult ära mängida, siis ei näinud mingit probleemi, miks ma peaks seitsme mehega mängima ja viis tükki istuma panema. Igal mängijal olid mingisugused omadused, millega ta võis võistkonnale kasulik olla. Nad kõik teenisid oma minutid välja.
Enne turniiri ütlesid, et Eesti koondise trumbiks võiks olla see, et välja pole kujunenud ühte-kahte liidrit ja igaüks võib tõusta. Mida sa nüüd pärast turniiri arvad?
Eks enam-vähem nii läkski. Statistika järgi on küll kaks-kolm meest eespool, aga reaalselt nii oligi. Hea näide on viimane mäng, kus näiteks Hugo Toom oli kõige resultatiivsem. Püüdsime kaitses saada võimalikult kõvasti hakkama, et saada paremad rünnakud. Kui seal oleks ebaõnnestunud, siis oleks täiesti hätta jäänud. Sellist meest meil tõesti polnud, kes iga mäng 20 punkti paneks.
Lõpuks saite 11. koha. Kas kokkuvõttes saab öelda, et Eesti on tasemelt Euroopa 11. koondis?
Kui võtame B-divisjoni juurde, siis Venemaa ja mõned veel on samuti päris teravad satsid. Aga arvan, et oleksime võinud turniiril saada kõrgema koha. Tase Iisraeli ja Saksamaaga oli ühte auku, samas Sloveenia, kes jäi meist tahapoole, oli kohati päris terav. Ei saa päris öelda, et olemegi Euroopa 11. sats, aga eks me lõpuks saime selle koha, mis olime välja teeninud.
Kas neil 12 mehel, kes turniiril olid, on kahe aasta pärast potentsiaali olla U18 koondises?
Kindlasti on, aga sõltub sellest, kui palju mehed trenni teevad ja palju need sel korral eemale jäänud näljased kutid endast annavad. Iseenesest loodan, et konkurents läheks suuremaks ehk need poisid kes välja jäid, prooviksid ja võtaksid omale eesmärgiks jõuda pildile ning lükata keegi teine koondisest välja. Konkurents viib edasi, mitte see, et magan kaks aastat, arvates et olen igal juhul koondises.
