Eesti korvpallureid on aasta-aastalt üha rohkem siirdumas välismaale mängima ning sellega seoses on arenemas ka meie agendikultuur. Hetkel on FIBA poolt ametlikult tunnustatud üks eestlasest korvpalliagent – Marten Lombiots -, kelle esindada on agentuuris Kokkuta Management umbes paarkümmend pallurit.
Missioonitundest seda ametit õppima hakanud ning raske ja sihikindla tööga aastate jooksul järjest suurema võrgustiku üles ehitanud mees andis Korvpall24.ee portaalile pika videointervjuu, kus meenutas oma tegevuse algusaegu, rääkis agenditööst lähemalt ning analüüsis Eesti korvpalli hetkeseisu.
Väga emotsionaalselt rääkis Lombiots tema vaatenurgast näha olevatest murekohtadest, kui igapäevaselt korvpalli sees olev mees kutsus ühise eesmärgi nimel väljas olevaid eestlasi suuremale koostööle ning pani ka fännidele südamele, et lahmiva kritiseerimise asemel võiks ise käe külge panna ja oma panuse anda.
Kuidas Sinust sai korvpalliagent?
Olen teinud erinevaid spordialasid ja korvpall on kõige südamelähedasem olnud. Sain aru, et minust mängijat ei tule ja pean muud moodi spordis kaasa lööma. Mõtteid oli erinevaid, aga agendi mõte idanes ja idanes. Nähes Eesti mängijaid ja mõeldes, miks nad endiselt Eesti liigas mängivad, otsustasin, et hakkan ametit õppima. Mingil hetkel arenes asi nii kaugele, et tegin ära ka FIBA paberi, mis mind litsentseeritud agendiks teeb. Protsess on olnud väga pikk, üle viie aasta kindlasti, kuni ma tundsin, et võin ennast agendiks nimetada.
Kui paljusid mängijaid Sa esindad ning kas on ainult Eesti korvpallurid?
Kuna alustasime missioonitundest, et just Eesti mängijaid aidata, siis tänaseks on umbes 20 nime meie esindada. Lepinguliselt on ka üks rootslane. Lisaks esindame teatud regioonides ka oma partnerite mängijaid ehk oleme teiste agentuuride jaoks võrgustiku üheks osaks. Tahame kindlasti jõuda sinna, et ka meil oleks rohkem kõrgema tasemega korvpallureid ja välismängijaid.
Kui paljud Sinu esindatavatest Eesti palluritest hetkel välismaal mängivad?
Sel hooajal on Rumeeniast Kreeka esiliigasse siirdunud Martin Paasoja ja Rait-Riivo Laane vahetas Kreeka esiliigas klubi. Egert Haller liitus Hispaania kolmanda liiga meeskonnaga ja Tanel Kurbas on Poola kõrgliigas. Tagasi tulid Hispaania esiliigast Kregor Hermet ja Ilja Stankevitš ning Rootsi meistriliigast Jaan Puidet, kelle koha pealt võib saladuskatte all öelda, et hoiame silmad lahti. Sel hooajal on välismaal vähem mängijaid, aga vahest nii on.
Palun selgita Halleri ülemineku näitel Valgast Hispaaniasse, kuidas üks üleminek algusest lõpuni käib.
Meie jaoks algab hooaeg varakevadel, kui lepime mängijatega kokku, kellel üldse on valmisolek siirduda välismaale. Soov koostööd teha ning usaldus peavad olema vastastikused. Seejärel valmistame ette erinevad materjalid videotest kuni CV-ni ning alustame läbirääkimisi erinevate partneritega Hispaanias, Itaalias ja mujal. Seejärel on läbi suve tõsine töö, et suhelda treenerite ja partneritega. Jäämäe tipp on see, kui tekibki konkreetne huvi. Egert Halleri näitel tekkis nädala keskel võimalus, et otsitakse Hispaaniasse viskavat tagamängijat. Pidime kiirelt reageerima, uurima klubi tausta ning rääkima mängijaga. Haller väga palju aega mõtlemiseks ei saanud ja pidi kiirelt otsustama. Kui mängija annab nõusoleku, siis vaatame üle lepingutingimused. Valga klubiga oli lepingus tingimus, et kui Halleril võimalus tekib, siis ta saab minna. See on lühikene kirjeldus mängija välismaale siirdumisest, aga asjaolud sõltuvad, millal klubi poolt huvi tekib ja paljudest teistest teguritest.
Kui paljudel teie esindatavatest Eesti mängijatest on lepingus sees punkt, mis lubab neil hooaja keskel välismaale minna?
See agendimaailm on üks huvitav maailm, eriti Eestis. Agendikultuur on meil olematu ja Kokkuta Managament ongi ainus agentuur, kes ametlikult Eesti mängijatega suuremas mahus tegeleb ning aitab tegelikult ka Eesti siseselt mängijatel klubide vahel liikuda. Mõned mängijad tegelevad oma suhtlusega ise, osadel me abistame. Osad klubid maksavad agenditasusid Eesti mängijate liigutamise eest, mõned ei maksa. See on üsna hall ala. Kes on valmis meiega koostööks, siis meie planeerime mängija karjääri ka Eestis, et ka siinsetes klubides oleks mängijatel head tingimused ja klubid ei teeks liiga. Räägime lepingutesse punktid, et pallur saaks mõistlikel tingimustel edasi liikuda, kui klubi sellega nõus on.
Kas agendi töö on lisaks mängija vahendamisele hiljem tegeleda ka korvpalluri elu-olu puudutavate küsimuste lahendamisega?
Meil selliseid tippmängijaid pole, kellega see osa on suurem. Aga oleme alati valmis abistama – on siis probleemid perekonna kaasavõtmisega, majutusküsimused või igapäevane olme nagu interneti puudumine. Aeg-ajalt tuleb ette muresid, mida lahendada. Üldiselt Eesti korvpallurid saavad suures osas ise hakkama ja võitlevad oma asjade eest. Teinekord tuleb neile isegi öelda, et andke mulle teada, ma saan ju aidata. Palju oleneb ka klubist, paljudes kohtades on mänedžeri ülesanne hoolitseda mängijate eest ning siis pole meil midagi vaja teha.
Kas Eesti korvpallurite jaoks on välismaal turgu või peaksime rohkem pingutama, et suurem arv meie pallureid välismaale pääseks?
Ega meist ei teata ikka midagi. Üks treener alles hiljuti tegi nalja ja küsis, kas me ikka Euroopa Liidus oleme. Et mis riik see Eesti üldse on? Mingites ringkondades teatakse muidugi ka rohkem. Aga sellest küsimusest võib teha täitsa eraldi saate, see on filosoofiline ja emotsionaalne teema nagu kogu Eesti sport. Tartu Ülikooli meeskonnas toimuv küttis siin suvel kirgi ja palju oli sotsiaalmeedias igasuguseid arvajaid. Mina kutsuksin üles inimesi rohkem tegutsema. Tehke oma lemmikklubi hüvanguks 1-2 tundi nädalas tööd. Teiseks, mängijad, mõelge läbi, mida te üldse tahate ja miks te korvpalli mängite. Kui krõpsu tahad süüa ja limonaadi juua, siis ei pea sellisel tasemel mängima. Paneks mängijatele südamele, et nende karjäär on lühike – 10-15 aastat – ning sellest võiks võtta maksimumi. Kui ei oska või ei tea, siis uurige või küsige abi. Inimesi, kellelt abi paluda, tegelikult on. Vaadates meie naaberriike, siis seal asjad kuidagi toimivad paremini. Et Eesti mängijaid üldse välismaal on, on minu hinnangul üsna väikese grupi inimeste panus. Võiks aga vaadata suuremat pilti, kes vastutavad ning mis arenguplaanid on näiteks Eesti Korvpalliliidul. Tuldi välja masterplaaniga, mille sisu mina ei tea, kuna mind pole kaasatud sinna. Huvitavad ajad on ees. Välismaal tehakse lahedaid asju ning otsustajad võiksid tutvuda teiste riikidega. Kasvõi Soome korvpall, mis on megahüppe teinud. Teema on väga emotsionaalne ning see paneb nii mind kui palju teisi korvpalliarmastajaid põlema. Sellest võiks rääkida tunde.
Kas Eesti korvpall on Sinu hinnangul tõusuteel?
See on hea küsimus. Kust nurgast vaadates ja kellega võrreldes? Kui me võrdleme 10 aasta tagusega, siis ma olin toona noor mees ja mul on raske ennast ajas tagasi viia, aga räägitakse, et olid kõvad ajad. Jälgides praeguseid mängijaid välismaal, siis ma loodan, et nad toovad Eesti korvpalli põnevust ja uusi staare, kellele noored saavad alt üles vaadata.
