Juuni keskel paides peetud U14 vanuseklassi Balti matšil teenis Eesti neidude koondis kaotused Lätilt ja Leedult, kuid võitis väljaspool arvestust osalenud Eesti U15 koondist ning sai kolmanda koha.
U14 koondise juhendaja ning ka Audentese Spordigümnaasiumi tüdrukute osakonna peatreener Marko Parkonen sõnas pärast turniiri Korvpall24.ee portaalile, et meie tüdrukute korvpalli kummitab probleem, et noortekoondistes on huvitavad mängijatüübid olemas, aga naistekorvpalli paljud nendest erinevatel põhjustel välja ei jõua.
Otsekohese ütlemisega tuntud Parkonen tõi eraldi välja ka Läti näite, kus naiste korvpall on väga kõrgel tasemel. Seejuures noortekoondistes, ka sel korral U14 vanuseklassis, n-ö kujude poolest eestlannadest millegagi üle ei olda ning oma selge paremus pannakse maksma oskuste ja võimetega, mis on treenitavad.
Balti matš läbi, tulemuseks kolmas koht. Seekord Leedule ja Lätile vastu ei saanud. Mis Sinu mõtted on?
Ega seal muud polnud, kui leedukad ja lätlased olid meist füüsiliselt paremad ja võib-olla ka oskuste poolest üle. Kui meid survestati, siis tehnika taha jäi palju asju. Stabiilselt 30 pallikaotust teha on liiga palju. Võidad 20-ga lauavõitluse, kuid teed 30 pallikaotust. Meil tuleb rohkem individuaalseid oskuseid õpetada ja treenida.
Selle vanusekäigu jaoks oli see esimene koondisekogemus. Kuidas võrdled praegust aastakäiku eelmistega?
Suhteliselt sama. Siin laagris esimesel päeval vaatasime eelmise U14 Balti matši videot ja oli sama seis. Ootused on alati suuremad, aga mängupildi osas pole midagi eriti muutunud.
Kas selles vanuseklassis on oluline pigem tulemus või individuaalne areng?
Tulemus on ikka tähtis, aga mitte iga hinna eest minna viie mängijaga võitma. Minu nägemus on selline, et mängijaid tuleb treenida tasemele, et oleme võimelised mängima tulemuse peale kümne mängijaga ja mitte nii, et ühed tegutsevad 40 minutit ja teised ei saa platsile. See ei annaks midagi juurde ning suure tõenäosusega paljud lõpetaksid korvpalli ära.
Kas koondises on huvitavaid tüüpe, kellele silm peale panna tulevikuks?
Kindlasti on, kuus-seitse, isegi kaheksa. Üks neiu jäi ka vigastusega välja. On ka selliseid, kes koondisesse ei mahtunud, aga võivad kahe või nelja aasta pärast olla sees. Tüüpe on, kuid aastaid on räägitud, et on kujud ja kujud. Kui jõuab A-klass kätte, siis pole neid kujusid enam kuskil.
Mida teha tüdrukute korvpalliga, et väljalangemist ja lõpetamist ei oleks nii palju?
Võib-olla tuleb treeninguid muuta nii, et need oleks lõbusamad. Aga paljud tüdrukud kurdavad, et nad ei oska mängida, mis tähendab, et tuleb rohkem hakata harjutama ka põhioskuski. Kui ei olda võimelised ise seda õpetama, siis tuleks palgata treenerid või kutsuda kedagi, kes õpetavad neile individuaalseid oskuseid. Selle pealt minu arvates mängudes tüdrukute enesekindlus suureneks.
Kuidas selles vanuses võrrelda Lätit ja Leedut Euroopa mastaabis?
Lätlastel on asjad paigas. Neil on hea rahvusnaiskond. Neil on Riia TTT, kes mängib Euroliigat kõrgeimal tasemel. Kuna noortekoondised on kõik A-divisjonis, siis nad teevad ikkagi tööd, et mitte sealt välja kukkuda. Kolm aastat järjest on pääsetud MM-idele. See näitab, et nad on meist selgelt ees. Kui aga võrrelda seda Läti koondist, kes siin oli, siis suurt vahet kujude poolest ei olnud. Lihtsalt oskused on paremad, füüsiliselt kiiremad, suudetakse suurematel kiirustel paremaid otsuseid teha ja nii see läheb. Mulle tundub, et Leedu on meist tüdrukute korvpallis aste kõrgemal, aga muidu suhteliselt sarnased.
Kas Leedus ei panustata siis nii palju naiste korvpalli kui meeste korvpalli?
Ei oskagi öelda. Mu jaoks on natuke üllatav, et Leedu pole nii hea kui Läti, kuigi Leedu korvpall on kõikidele teada. Nende rahvusnaiskond ei ole nii tugev ja meistriliiga satsid on samuti nii ja naa tasemega.
