Seekordne intervjueeritav ei vaja korvpallisõpradele pikemat tutvustamist. Saavutustelt kahekordne maailmameister, kolmekordne Euroopa meister ning Mexico City olümpiapronks, inimesena džentelmen ja akadeemik – Priit Tomson.
Pool sajandit tagasi maailma korvpallilavasid vallutanud tallinlane veedab 77-aastasena õnnelikku pensionipõlve ja avaldab lootust, et Eesti meeste rahvuskoondist ootab lähiajal ees uus tõus.
Tomsoni mälu on terav ning kirevast karjäärist oskab ta välja tuua huvitavaid seiku, mis vanematele korvpallisõpradele ilmselt ammu teada, ent võiksid nüüd, Eesti korvpalli 100. aastapäeva raames, innustada ka pealekasvavat põlvkonda.
Priit, alustagem intervjuud sõna otseses mõttes pauguga. Legend räägib, et pool sajandit tagasi oli Kalevi spordihallis kohtunikelaual püstol, juhuks, kui publik tegi saalis nii kõva häält, et kohtunike vilet kuulda polnud ja kuidagi saanuks mängu peatada. Vastab see tõele?
Minu mäletamist on selline lugu juhtunud küll. Mulle meenub ähmaselt, et äkki spordihalli direktori asetäitjal Heino Luksepal oli üks stardipüstol taoliseks juhuks. Aga kas see just kohtunikelaual kõigile nähtaval kohal oli, seda ma ei usu (Muigab.).
Kalevi spordihallis tehti mõned aastad tagasi kapitaalremont. On ta oma näo siiski säilitanud?
On küll. Ta on ilus ja muidugi mugavam kui varem. Kui halli sisse lähed, siis valdab jätkuvalt selline tunne, et siin on midagi kunagi tehtud.
Teie olite kuulsas Kalevi meeskonnas üks väheseid pealinlasi.
Jah, 1962. aastal, kui Tartu Kalev mängis Nõukoguse Liidu meistrivõistlusi, üritasime ka Tallinna Kaleviga kõrgliigasse pääseda, kuid kaotasime otsustava mängu Vilniusele. Seejärel otsustati treenerite nõukogus, et tuleb moodustada üks konkurentsivõimeline võistkond, kus mängivad kõik Eesti paremad mehed. Lisaks minule liitusid niisiis Tartu Kaleviga tallinlastest veel (Tõnno) Lepmets ja (Valdu) Suurkask. Tallinnasse ja Kalevi spordihalli kolis meeskond aga umbes viis aastat hiljem ja nimi muudeti Tallinna Kaleviks alles 1976. aastal, mil mina mängijakarjääri lõpetasin.
Spordisõpradele meeldib ikka kõrvutada erinevate aegade meeskondi ja arutada, milline neist oli oma ajas maailmas kõige tugevam. Ilmselt võinuks 1967. aastal Nõukogude Liidu rahvaste spartakiaadil hõbemedali võitnud Kalev eesotsas teie, Aleksei Tammiste, Anatoli Krikuni, Tõnno Lepmetsa ja Jaak Lipsoga võita maailmas heal päeval ükskõik keda?
Kas me just ükskõik keda maailmas võinuks võtta, on üks teema, aga tõsi on see, et kõik viis nimetatud meest kuulusid tol hetkel Nõukogude Liidu koondise kandidaatide hulka. See oli suur jõud, sest Nõukogude Liit oli tollal Euroopa tugevaim, võrdluse kannatasid välja vaid jugoslaavlased. Meile (kalevlastele) sobisid just lühemad turniirid, nagu näiteks rahvaste spartakiaad, kus võitsime mitmel korral medali. Liidu meistrivõistlustel jäi meil pika turniiri peale füüsisest puudu. Olime küll tihti esikolmiku äärel, ent medalit ei võitnud. Minu hinnangul oli ka 1991. aastal Jaak Salumetsa juhtimisel Nõukogude Liidu meistriks kroonitud Kalevi meeskond kõva, kuigi konkurents oli toona mõnevõrra hõredam, sest leedulased ja mitmed Liidu koondislased ei osalenud.
Ent mis tegi teieaegse Kalevi ikkagi nii heaks võistkonnaks?
Paari lausega seda ära ei seleta, kuid (Ilmar) Kullam suutis oma meeskonna panna väljakul mõtlema. Iga mees teadis, mis on tema ülesanded. Kullamil olid enda välja mõeldud kombinatsioonid ja tal õnnestus meid sedasi mängima panna, et kõik toimis. Just ajastus oli edu võti, sest kui mängija vabaneb üheks sekundiks, siis peab selle ajaga pall juba temani jõudma. Treeningutel nägime nende kombinatsioonide õnnestumise kallal palju vaeva.
Milline täna, 50 aastat hiljem, ajale tagasi vaadates Ilmar Kullam oli?
Eks tal olid ka omad võitlused. Mõned vanemad mehed olid temaga varem koos mänginud ja tal oli alguses ilmselt natuke keeruline. Eks seda režiimi tuli ka jälgida. Keegi pole ju ingel ja teatavasti spordimeestele meeldis ikka vahel napsi võtta. Kullam pidi endale autoriteedi välja teenima ja ta sai sellega hästi hakkama. Meie jaoks oli ta täielik autoriteet. Aga trennivälist suhtlust nii väga polnud, kuna ta oli suhteliselt kinnine inimene.
Ehk hoidis ta meelega mängijatega distantsi?
Ma arvan samuti nii. Ja see on õige. Nagu venelased ütlevad: sõprus on üks, teenistus aga teine asi. Seal on vaja vahet hoida, et autoriteet säiliks.
Teie vabaviskeprotsent oli reeglina üle 85. Kui palju hea viske saavutamise kallal tuli vaeva näha?
On kaks täiesti erinevat asja, kas visata trennis madala pulsi pealt või mängus vahetult pärast kiirrünnakut. Aga harjutasime küll kõvasti ja eks omal ajal olid korvid natuke pehmemad ka. Meil oli Kullamiga reegel, et enne duši alla ei saanud, kui polnud kümme vabaviset järjest sisse visanud. Meie Kriksi (Anatoli Krikun – toim.) ja Tammaga (Aleksei Tammiste – toim.) saime ikka esimestena minema, aga mõned jäidki viskama (Muigab.).
Kolmepunktivise sündis alles pärast seda, kui teie karjääri lõpetasite. Kas usute, et väga hästi viskava meeskonnana tuntud kalevlased võinuks rohkemgi edu saavutada, kui juba toona olnuks kaugviskejoon kasutusel?
Raske öelda, mäng olnuks siis ilmselt hoopis teistsugune. Tänapäeval NBA-d vaadates ju kogu mäng kolmepunktiviske joone taga käibki. Aga ilmselt tulnuks see meile kasuks küll.
Kui tugevalt teie oma mängijakarjääri ajal trenni tegite?
Üldjoontes olid mahud ilmselt suhteliselt sarnased tänapäevale. Kui muidu oli reeglina kaks trenni päevas, siis Nõukogude Liidu laagrites tegime forsseeritult sisuliselt kolm trenni. Hommikul kell 7 oli tunniajane võimlemine, mida võib nimetada esimeseks trenniks. Kell 11 tehti üldiselt kaks gruppi – lühikeste ja pikkade trenn. Ja kell 5 õhtul algas mänguline trenn.
Kas toona tegelesite ka muude aladega vahelduseks?
Suviti tehti küll igasuguseid alasid ka korvpalli kõrvalt. Kullamil oli klade, kuhu ta kõik kirja pani. Kergejõustikku tegime ehk kõige rohkem. Jooksudes olid Krikun, Tammiste ja (Heino) Lill tagameestena tugevamad. Heitealadel oli muidugi Lepmets teistest üle – ta kuulus ju kuulitõukes ja kettaheites isegi noortekoondisse. Jalgpalli mängisime tihti Kalevi spordihallis trennide eel soojenduseks.
Mis teid tippu pürgima innustas?
Esiteks muidugi motivatsioon. Me tahtsime kangesti mängida ja ennast tõestada. Aga kui jõudsid juba mingile tasemele, siis oli motivatsioon pääseda Nõukogude Liidu koondisse. Kui Eesti koondisega pääsesime heal juhul Poolasse mängima, siis Liidu koondis sõitis regulaarselt mööda maailma ringi. See oli tol ajal suur asi.
Milline on teie eredaim hetk seoses välisreisidega?
Ma pean ütlema, et neid pole vähe. Võib-olla oli erilisim see, kui sõitsime esimest korda Lõuna-Ameerikasse. Tšiili taotles 1967. aasta MM-i, aga kuna jäi sellest ilma, siis korraldas aasta varem mitteametliku MM-i. Kogu süsteem oli täpselt samasugune nagu õigel tiitlivõistlusel. Tšiili reisist on hästi meeles see, kuidas neli koondist viidi nelja bussiga koos ühte väikelinna, kus toimusid meie alagrupi mängud. Enne linna sisse sõitmist peeti bussid kinni ja pandi kõikide meeskondade liikmed kahekaupa hobusekaarikute peale. Ja sedasi toimetati meid edasi kesklinna. Teeääred olid palistatud rahvaga. (Naerab) Siis oli küll tunne, et mis sellest turniirist küll tulla võib.
Hüppame hobusekaarikutelt hoobilt tänasesse päeva. Kuidas teil läheb?
Noh, kuidas seda nüüd öelda. Pean pensionipõlve!
Kas te olete õnnelik?
Mina olen väga rahul oma eluga ja üsna õnnelik samuti. Eks see kõik sõltu ka sellest, kuidas tervis parasjagu on. Hetkel ei saa viriseda.
Olete oma elu jooksul võitnud kuus tiitlivõistluste medalit, aga metalli leiab ka teie põlvedest, puusast ja õlast. Oli see kõik ikka seda väärt?
Ma arvan küll. Meie meditsiin polnud nii hea nagu USA-s. Igasuguseid mängueelseid ja -järgseid protseduure meie riigis ei tehtud. See oli meie üleüldine vaesus ja teadmatus.
Kuulsin, et mängisite veel üsna hiljuti korvpalli. Kuidas on seis täna?
(Muigab.) Eelmisel aastal sai veel osaletud seenioride võistlustel, aga seda mängu, mida nüüd mängin, võib nimetada invakorvpalliks. Ilmselt ma rohkem ei mängi.
Kus te mängisite?
Mõned aastad tagasi lõid lätlased ja leedukad oma seenioride korvpalliliiga ESPA, et argentiinlaste poolt 1991. aastal tehtud sarja kõrvale üks odavam liiga tekitada. Suvel mängisimegi Hispaanias Alteas Eesti meeskonnaga ja jõudsime 75+ vanuseklassis finaali, kus kaotasime lisaajal napilt Kaasanile. Ega võistkondi polnud väga palju ka.
Kas teie võistkonda veel mõni endine tipptegija kuulus?
Peeter Kokk oli meil meeskonnas. Veteranide korvpall on huvitav asi. Vanemates vanuseklassides on sedasi, et kuna endiste tippmängijate liigesed on nii ära kulunud, siis nad on loobunud. Mängivad need, kes noorena oma luid ja liigeseid nii kõvasti ei kulutanud. Nad on muidu täitsa toredad tegelased, lihtsalt mängust arusaamine pole päris see, kuna nad on iseõppinud korvpallurid. Aga see polegi nii oluline sellistes mängudes.
Hakkame intervjuud vaikselt kokku võtma. Mis teile täna Eesti korvpallis rõõmu valmistab?
Kui Kalev/Cramol kukub vahel mõni mäng idaliigas hästi välja. Käin tihti kohapeal vaatamas neid mänge. Ka Eesti koondis mängis kohati väga ilusti, võit Serbia üle oli rõõmustav. Aga üldiselt arvan ma ikkagi, et kuniks meil pole kolme-nelja Euroliiga tasemel põhimeest meeskonnas, ei saa ka koondis oluliselt edasi minna.
Kas te meie noortes näete potentsiaali?
Raske öelda, sest meie noorte tegemistest küll kirjutatakse tänu Korvpall24 portaalile iga päev, aga nende mänge näeme vähe. Aga see, et meil on üsna palju noori mängumehi erinevates välismaa koolkondades treenimas, loob eelduse, et ühel hetkel võiksime tõesti saada õnnestumise korral taas kokku tugeva pundi.
Ja mida 100-aastasele Eesti korvpallile järgmiseks sajandiks soovida?
Jätkusuutlikkust! Et noored tahaksid sporti teha. Tänapäeval on profisport nii tugevalt läbi löönud, et märkimisväärne osa mängijatest mõtleb eelkõige sellele, kui palju ta pappi saab. See paneb neid liigutama. Tahan ja loodan, et pallimänguarmastust ja lusti oleks noorte silmis rohkem.
Artikkel ilmus esimesena Eesti korvpall 100 erilehel rubriigis “100 lugu”, kus 2020. aasta jooksul ilmub portreelugu sajast korvpalliinimesest. Persoonide valik on lai: legendaarsetest Eesti tippmängijatest minevikust ja praegusest hetkest, kuni persoonideni, kes eelistavad varju jääda, kuid kelleta Eesti korvpall oleks oluliselt vaesem.
