Kuigi legendaarne Eesti korvpallitreener Jaanus Levkoi tähistas 20. märtsil oma 70. juubelit, polnud seekordne kevade tulek kunagisele Tallinna Kalevi ja Eesti koondise juhendajale ei tavapärane ega rõõmus. Seda loomulikult koroonaviiruse puhangu tõttu, mille pärast kehtestatud eriolukord lõpetas tänavuse korvpallihooaja enne otsustavaid mänge.
Korvpall24.ee portaal uuris juba 18-aastasest alates Eesti korvpalluritega tegelenud ja nüüd Haapsalus ja selle lähistel treeningtööd tegeva Levkoi käest, kuidas ta tänasele eriolukorrale peale vaatab ja sellega toime tuleb. Etteruttavalt saame rõõmsalt tõdeda, et kogenud treener ei istu käed rüpes ning on uudses olukorras kiirelt kohanenud ja tõstnud distantsõppe toimimiseks oma arvutioskusi.
Põneva teemana käisime Levkoiga läbi ka varasemad sündmused ja kriisid, mis siinset korvpalli oluliselt mõjutanud on. Esmalt taasiseseisvumise järgne aeg, kui meie korvpall oli Euroopa tipus, aga raha polnud ning teiseks eelmine ränk majanduskriis aastatel 2008-09, kus rahakraanid täiesti kuivaks keerati.
Kas Sinu pikas treenerikarjääris on olnud kunagi veel sellist olukorda, kus korvpallihooaeg mingil põhjusel lihtsalt katkestatakse?
Ei mäleta. See on erakorraline. Isegi 1990-ndatel kõik toimus. “Nõuka” ajal ei olnud ka mingit probleemi, siis peeti kõik võistlused alati lõpuni. Minu jaoks on selline olukord esmakordne.
Kas eriolukorra ajal oled oma käitumist palju muutnud, lisaks muidugi sellele, et kodus püsid?
Ei saa öelda, et ma nüüd käituks teisiti. Muidugi on mingisugune kodune ärevus. Kogu aeg on selline tunne, justkui jääks midagi tegemata. Olen lihtsalt harjunud pidevalt kuhugi minema ja kellegagi trenni tegema. Eks aeg on selline ja tuleb olla rahulik ja kindel. Uus kogemus on see, et tuleb seda arvutiasja rohkem õppida. Leidsin tänu nooremale kolleegile Erkki Lassile YouTube’ist igasuguseid vahvaid harjutusi, mida saab ka toas teha. Näppude ja randmete harjutused, põrgatamisharjutusi kohapeal jpm. Väga vinge on. Sai tehtud treeningprogramm ja poistega suheldes on tagasiside olnud väga hea. On isegi öeldud, et miks me neid kihvte harjutusi varem pole teinud. Et ma väga ei moluta. Küllaltki tähtis on ka see, et iga päev teen ise oma sammud ära.
Kellele sa enne kriisi puhkemist regulaarselt trenni käisid andmas?
Mul on Haapsalus kaks rühma. Üks on päris väikeste rühm ja siis on üks põhikooliealiste aastakäik, kus on nii tüdrukuid kui poisse. Siis on mul rühm Noarootsis ja käin ka Ridalas ja ümberkaudsetes koolides. Seal treenime nädala sees kolm korda, aga põhilised on need kaks rühma Haapsalus. Praegu toimub kõik distantsilt, suhtleme meili teel.
Mis Sa arvad, kuidas mõjub selline eriolukord mängijate füüsisele? Kui paljud leiavad endas motivatsiooni piiratud võimalustega situatsioonis piisavalt treeningutesse panustada?
See on hea küsimus ja raske küsimus. Kõik oleneb sellest, kuidas need mängijad sellest asjast aru saavad ja kui palju nad ise trenni teevad. Aga see pole ainult Eesti korvpalli probleem, see on praegusel hetkel ikka ülemaailmne probleem. Eks tipptasemel võistkonnad ja mängijad peavad asjast aru saama ja leidma selliseid võimalusi, mis lubavad ennast vormis hoida ja ellu jääda. Harrastusspordis pole see nii oluline, aga just tippkorvpallurid ja -sportlased üldisemalt peavad leidma võimalusi oma individuaalse kehalise võimekuse säilitamiseks ja taastamiseks. Seda on võimalik teha.
Kui suureks võib kujuneda oht, et pärast viiruse taandumist teise lainena peale tulev majanduskrahh lööb Eesti klubidel jalad täiesti alt ära?
See on reaalne oht, aga neid raskeid aegu on olnud ka varem. Eriti 1990-ndatel, kui iseseisvus tuli. Ma mäletan seda aega ideaalselt. Oli küllaltki raske ja olid rahalised probleemid siis ja saavad olema ka nüüd. Aga usun, et päris nokauti see sporti ei löö, ka korvpalli mitte. Selge see, et tuleb eelarveid kokku tõmmata, kuna firmad hakkavad kõigepealt iseennast päästma ja alles siis toetama. Tuleb säilitada rahu ja hoida ennast ning eks me kõik kohaneme selle raske olukorraga ja küll leitakse siit ka väljapääs.
Kuidas Sa mäletad eelmist suurt finantskriisi 2008-09 aastatel?
Ma olin siis naistekoondise treener. Oma võistlused saime siis ära peetud. Mäletan olukorda, kui olin just käinud korvpalliliidu juhatuses, kus sain koondisele teatud rahad välja kaubeldud ja siis paar tundi hiljem saali jõudes sain teate, et see raha on ikkagi ära võetud. Mõtlesime seal Rando Reininguga (toonane koondise mänedžer – toim.), et mida me nüüd küll teeme. Hakkasime siis uuesti läbi rääkima ja sai asi ikkagi tehtud ja koondis oma mängud mängitud. Üldiselt toona pandi korvpallile paras põnts küll ja mingi aeg loeti tõesti igat senti.
Aga kuidas sellest erines 1990-ndate aastate algusaeg, kui Eesti oli värskelt taas vabaks saanud?
Siis oli keerulisem, sest 1992. aastal tuli meil oma raha välja. Olin siis Kalevi treener ja hakkasime ju Euroliigat mängima. Toona oli raskusi, sest rubla kurss lendas alla. Meestel oli ikka päris raske, kuna nad ei saanud õige ajal palka. Lisaks tuli üle elada ka bensiinikriis. Meestel, kes elasid Tallinnast väljas, nagu näiteks Andrus Nagel, oli siis väga raske aeg.
Kuidas sellest jamast siis välja tuldi ja klubi eelarve Euroliigasse minekuks täis saadi?
Peab kiitma tolleaegset Kalevi juhtkonda. Oli raske küll ja võib-olla paljud inimesed ei saagi sellest aru, kuidas raha kokku aeti. Riho Soonik oli tol hetkel oma ajast ees. Ta ikka suutis leida neid rahasid ja toetajaid. Praegused Kalevi toetajadki eesotsas Ivar Valdmaaga aitasid tolleaegset Kalevit kõvasti püsti hoida.
Kas usud, et Eesti korvpall tuleb toime ka seekordse kriisiga ja ühel hetkel saame palli taas mängu panna?
Usun ja olen täitsa veendunud, et saame ka sellest pahast pisikust üle. Midagi ei ole teha, sportlase ja inimese loomus on selline, et ta koguaeg võitleb. See, kes ei võitle ja lööb käega, see polegi õige spordimees. Nii et, mina arvan küll, et tuleme sellest välja heade, tegusate ning võib-olla isegi paremate mõtetega ja puhtamana. Vahel ongi vaja, et loodus organismi puhastaks.
