Matthias Tass õpib teist aastat California osariigis Saint Mary’se nimelises ülikoolis. Kui õpingud veel käivad, siis Tassi mängud lõppesid põlvevigastuse tõttu kahjuks juba eelmise aasta viimastel päevadel. 14 mängu jooksul viibis 208-sentimeetrine Eesti mehemürakas mänguväljakul keskmiselt 23 ja pool minutit, viskas selle ajaga 6,6 silma, hankis 3,8 lauapalli, jagas kaaslastele 2,2 resultatiivset söötu ja pani vastaste visetele 1,3 korda mängus ”katuse peale”. Eduka hooaja saldoks jäi 21-aastase eestlase koduklubil Gaels’il 26 võitu ja 8 kaotust.
Korvpall24.ee vestles Matthias Tassiga märtsi lõpus, kui mees oli Maui saarel jalga ravimas ja uusi kooliteadmisi omandamas. Uurisime, kuidas kulgeb raskest vigastusest taastumine, kuidas näeb välja tavaline päev tema elus ja kui palju sellest tavalisest elust üldse alles on jäänud viiruse kiuste.
Räägid ehk alustuseks, kuidas on lood põlvevigastusest taastumisega? Mida juba saad teha ja mis on edasised tegevused?
Vigastusest taastumine läheb täitsa edukalt. Siiamaani ei ole leidnud ühtegi liigutust, mis oleks raskusi tekitanud. Praegu olen alustanud väikeste hüpetega ja jooksmisega, aga suurem rõhk on ikka jalgade tugevdamisel. Peamiselt seda teengi. Edasised plaanid on hakata tegema erinevaid liikumisi, küljelt küljele, jooksmisega kindlamaks saada ja nii edasi. Kõik see on pikk protsess ja võtab aega. Kiirustada oleks rumalus.
Kuidas hooaja kokku võtad? Kuidas enda mängu ja arengut eelmise hooajaga võrreldes näed ja kuidas Sinu hinnangul meeskond Su vigastusest toibuda suutis?
Ütlen täiesti ausalt, et tänavune hooaeg oli sõit Ameerika mägedele. Üles-alla, üles-alla. Pidejoont ei suutnud leida. Vahepeal tegin karjääri parimaid sooritusi ja järgmisel hetkel mängisin nagu oleks ainult paar aastat seda ala harrastanud. Eelmise aastaga võrreldes on kindlasti asi stabiilsemaks ja julgemaks läinud, aga ma arvan, et olen praeguse seisuga 30-protsendiliselt oma potentsiaali suutnud realiseerida. Paremaks saab minna veel oi kui palju. Meeskonna mõttes oli meie hooaeg väga edukas. Kui arvestada, et meie 8 kaotusest 5 oli USA top 15 koolile, mis tegelikult peaksidki meid võitma, aga ka need olid viimaste minutite mängud, välja arvatud mäng Dayton’i (kaotus numbritega 68:78 – toim.) vastu. Ülejäänud 3 olid ka tugevatelt 20+ võitu saanud koolidelt. Ühe kaotasime ju alles neljandal (!) lisaajal. Aga minu vigastusest taastus meeskond üsna kiiresti. Paar mängu võttis see aega küll ja raskusi lühema koosseisuga mängides tekkis neil pidevalt, aga hakkama said nad kenasti.
Ega me ei saa kahjuks üle ega ümber koroonaviirusest. Kuidas kogu see asi paistab USA-st vaadates? Kuidas näiteks kohalikud on asja suhtunud?
Mina saan sellest asjast aru nii, et tegu on ohtliku viirusega. Eks 90% maailma populatsioonist ei ole ohustatud sellest viirusest, mina suure tõenäosusega surma ei saaks, aga asi on siiski selles, et meie võime olla selle 10% surmade põhjustajateks. Peame hoolitsema vanema generatsiooni eest. Nemad on põhjuseks, miks meie siin oleme ja elame. Võiksime nüüd vastuteene teha neile. Kohalikud muidugi paanitsevad ja ei taha haigestuda, seega oleme siin karantiinis ja veedame palju aega kodus.
Hetkel pesitsed siis USA-s? Milline näeb Sinu tavaline (karantiini)päev välja?
Ma olen praegu Maui saarel Hawaii osariigis ning olen siin taastusravil/karantiinis/puhkusel. Kool veel käib ja siin on läänerannikuga 3-tunnine ajavahe. Kool toimub videokonverentsi kõnena.
Minu karantiinipäev Maui’l:
5:00-6:00 äratus.
6:15-10:00 kool
Vahepeal teen endale kohvi või hommikusöögi
10:00-12:00 vaba aeg
12:00-13:30 rand/jalutama või jooksma mäkke
14:00 lõuna
14:30-16:00 puhkus
16:00 trenn/taastusravi/jõusaal
18:00 õhtusöök
20:00/21:00 magama
Milliste eesmärkidega lähed uuele ülikooliaastale vastu?
Isiklikud plaanid – 15 punkti ja 10 lauapalli keskmiselt mängus. Meeskondlikud – 28+ võitu ja March Madness. Sellest peaks piisama.
Kuidas meeskonnakaaslastega suhted on? Kas tunned veidi suuremat lähedust lätlasega päritolu tõttu või sel pole Sinu jaoks tähtsust?
Treener on terve aasta meile öelnud, et oleme kõige kokkuhoidvam tiim, kes tal kunagi olnud on. Me tõesti hoolime teineteisest ja oleme meeskonnakaaslaste jaoks kõike valmis tegema. Lätlane on meil nii ameerikapärane, et temast ei saagi arugi, et lätlane. Ainult kui soki jalast võtab siis on aru saada, et Baltikumist.
Meil on heas mõttes veidi nalja heidetud otse USA ülikoolidest tulnud leegionäride suhtes, kuna nad on Eesti noortega võrreldes ehk veidikese eluvõõramad tänu sellele, et neile tehakse asju ülikoolis ette-taha ära. Kas sel on Sinu arvates tõepõhi all ja kas tunned, et oled omavanuste noormeeste seas veidi elukogenum ning äkki on Sul mõni naljakas seik sel teemal rääkida?
Oh, kahjuks on lugejaid igas vanuses ja erinevaid, kes neid kuulda ei tahaks, seega praegu pean enda teada need lood jätma. Kellel huvi tekib, küsige mu käest isiklikult (naerab.).