“Mängumehed” korvpallipodcast alustas uut 1-1 intervjuude sarja, kus esimese külalisena võeti kõne hetkel vigastuspausi pidavale Siim-Sander Venele. Tänavu Fuenlabrada meeskonna särgis pallinud 30-aastane ja 203 cm pikkune mängumees meenutas Siim Raudla küsimustele vastates nii oma karjääri algust Leedus kui ka vaatas veidi tulevikku.
Vene on aastaid valitud Eesti hooaja parimaks meeskorvpalluriks, kuid tänavu peab suure osa hooajast kõrvalt vaatav mees tõenäoliselt sellest auhinnast suu puhtaks pühkima. “Selle hooaja seisuga jääks Eesti hetke parima meeskorvpalluri valiku osas laias laastus kolme mehe peale. (Henri) Drell on praegu küll hästi mänginud, aga on siiski hooaja lõikes veidi kõikuv olnud. (Kristian) Kullamäed tahaks näha veidi kõrgemal tasemel mängimas. Paneks parimaks seetõttu (Maik-Kalev) Kotsari, kes on kõigist seni stabiilsemat ja parimat mängu näidanud,” sõnas Vene vastuseks küsimusele, kes tema poolt vabaks jäänud troonile võiks tõusta.
Vene jaoks on tänavune hooaeg lõppenud, kuna vigastuse tõttu tuli heita kirurgi lauale. “Hüppeliigese operatsioon läks hästi. Kõik, mis sai plaanitud, tehti korda. Lõikuseni viis mitmekordne samalaadne hüppeliigese vigastus. Eks ta väsis lõpuks lihtsalt ära. Suve alguseks peaks jala enam vähem liikuma saama ja uueks hooajaks olen vast juba väljakul tagasi,” sõnas mängumees.
Karjääri jooksul lisaks pikkadele aastatele Leedu kõrgliigas ka Saksamaa, Läti, Venemaa (VTB Ühisliiga – toim.), Itaalia ja Hispaania meistrisarjades pallinud Vene on aja jooksul üha enam harjunud ka profikorvpalli keerulisema poolega. “Algusaastatel olid klubivahetused raskemad, kuna ka näiteks internetiteenused polnud nii arenenud. Elu õpetab ja mingid asjad jäävad külge. Eks suurim erinevus riigiti ongi inimeste ja kultuuriruumi osas. Itaaliasse oli vast kõige lihtsam sisse sulanduda, samas Venemaa oli hoopis teine maailm ja kuna olin pikalt Kaunases olnud, siis oli tegu hoopis teise äärmusega.”
Vene vooliti mängijaks Leedu tippklubis Kaunase Žalgirises, kust kaasa saadud pagas on osutunud karjääri jooksul ülimalt väärtuslikuks. “(Gintaras) Krapikase ja (Ramunas) Butautasega mul klappis hästi, kuna meie visioonid suuresti kattusid ning ma sain aru, mida nad minult nõuavad. Saraselt (Šarunas Jasikevicius – toim.) sai õpitud detailide tagaajamist, kus ma sain aru, et mingid asjad peabki ära tegema, et jõuda teatud tulemusteni,” meenutas Vene Žalgirise esindustiimis teda juhendanud treenereid.
“Esimene suurem kordaminek oli kindlasti Žalgirisega noorte euroliiga tiitli võitmine. Žalgirise teise hooaja meistritiitel oli samuti kõva emotsioon, kuna mängisin ka ise selles võidus päris suurt rolli. Laias laastus kipub olema nii, et kellega klapid väljaspool platsi, sellega on lihtsam ka platsil koostööd leida. Välja võiks tuua Alex Renfroe, kellega koos oli väga nauditav mängida. Lühikese perioodi sai mängitud ka Jasikeviciusega, kes andis väga selgelt mõista, kuhu see kate täpselt tuleb panna,” jätkas Vene meenutamist.
Vene eesmärk on vigastusest rahulikult välja tulla ja karjääri veel jätkata: “Loodame, et mõned hooajad veel ikka tulevad. Enamik riike on läbi käidud, aga loodaks jääda siia Hispaaniasse tiirlema, kuna see liiga on teistest ikka selgelt üle.”
