Oma esimesel ülikooliaastal kogus Carlos Jürgens Oral Roberts Golden Eagles’i ridades keskmiselt 22,4 minuti jooksul 4,6 punkti, võttis 1,8 lauapalli ja jagas kaaslastele 2 tulemuslikku söötu mängus. Hooaja jooksul oli tema ülikoolimeeskonnal 32 mängu, millest 196-sentimeetrine eestlane osales 30 ja alustas 9 kohtumises. Äsjalõppenud hooajal 21-aastane tartlane Oral Roberts Golden Eagles ülikoolimeeskonna vormi selga ei tõmmanudki. Korvpall24.ee uuris pallurilt, mis põhjustas selle vaheaasta ja millised on plaanid uueks hooajaks.
”Eelmisel hooajal ma polnud mängijate nimekirjas kuna võtsin vastu otsuse ”redshirtida”. See kujutab endast aastast mängupausi, kuid annab võimaluse õppida ja mängida ülikoolis veel ühe lisa-aasta,” avaldas noormängija mänguplatsilt eemaloleku tagamaid. ”Keegi ei teadnud seda käiku ette ja selge, et tegemist oli ühe valusama uudisega enne hooaega, aga treenerid olid väga ausad ja põhjendasid mulle kogu olukorda. Minu positsioonile võeti juurde kaks seniorit ja kaks oli meil juba meeskonnas olemas. Mulle sai saatuslikuks kogemus ja enesekindlus, mida vanematel meestel oli muidugi rohkem. Treenerid ütlesid, et see on puhtalt minu enda otsus, kuid nad ei saa mulle garanteerida nii palju minuteid kui eelmisel hooajal. Väheste minutitega on lihtne enesekindlust kaotada ning hooaeg võib raisku minna põledes pingil suurema osa mängust. Nii otsustasingi ette võtta pikema tee, kuid suures plaanis see ei muutnud midagi minu silmis.”
Kuigi ametlikes mängudes jäi mehel platsil käimata, peab pallur möödunud aastat tänu personaalsetele treeningutele ääretult kasulikuks: ”Treenerid tegid ettepaneku vaheaasta pidada 2-3 nädalat enne esimesi mänge. Ka neile oli see raske otsus kuna teadsid, et olen väga töökas ja valmis kõik lauale tooma. Nad tegid minu kallal tööd ja teadsid täpselt, mida ma vajan, et oma mängu uuele tasemele viia. Mind pandi treenima rohkem selliste treeneritega, kes on puhtalt individuaalsed, tugevad ja nahaalsed, nii et trennis käis vahepeal kõva karjumine ja sõimamine. Kõik selleks, et endast see loom välja lasta ja paremaks saada. Trenne oli mul puuduva mängukoormuse tõttu rohkem kui meeskonnakaaslastel. Treenisin nii kodus kui ka võistlusreisidel eratreeneritega, et hoida järjepidevust. Vahepeal võtsin pärast trenni ketsid ja jooksin ühte väiksemasse saali, kus kooliõpilased mängisid nii öelda “Pick up game”, kus sain praktiseerida ja lihvida oma mänguelemente.”
Praegu laob kuulsa hispaanlasest rallisõitja Carlos Sainzi järgi endale eesnime saanud pallur põhja kodumaal: ”Treenin nii Tartus kui Viimsis ning olenevalt asukohast teen oma kavasid ja treenin korralikult. Tartus teen kodus kangikavade järgi, maja ees saan kossu loopida ja hommikuti käin rattaga Tartu lauluväljakul hüppeid ja jõudu tegemas. Lisaks käin igapäevaselt karastamas vastavalt sellele, kus parasjagu olen. Viimsis teen rohkem aeroobsemat tööd nagu pikemad jooksud ja venitused. Nüüd, kui avatakse erinevaid spordiväljakuid, saab hakata julgemini töötama. Kes tahab korralikku trenni teha ja head kaaslast, võib alati ühendust vôtta,” teeb mees kõikidele spordisõpradele ahvatleva üleskutse.
Lähemad eesmärgid on mehel konkreetsed: ”Tulevikuplaanid on tagasi minna Oral Robertsi ülikooli ja alustada puhtalt lehelt. Tunnen, et olen näljasem kui kunagi varem ja samal ajal kõvasti rohkem haritud korvpalli osas kuna sain terve hooaja mängu lähedalt jälgida, ilma, et ise väljakul oleksin. Ühesõnaga, tulevikuplaan on areneda ja end pildile tagasi tuua!”
