fbpx
Close

INTERVJUU | Jaak Salumets: Eesti korvpall on põhjas ära käinud, kuid nüüd oleme taas tõusmas

Avatar
-Jaak Salumets | Foto: Siim Semiskar

Korvpalliliidu president Jaak Salumets on saanud Eesti üht armastatumat sportmängu alaliidu presidendina mõned aastad suunata, kuid mehe enda sõnul on see aeg olnud veel liiga lühike selleks, et mingeid suuri töövõite saaks välja tuua. Küll on Eesti korvpalli elav legend veendunud selles, et vahepeal suures madalseisus olnud korvpall on tänu paranenud noortetööle taas õiges suunas liikumas.

Eelmisel aastal avalikuks tehtud Eesti korvpalli arenguvisioon aastani 2030 on püstitanud mitmeid ambitsioonikaid eesmärke, eesotsas jõudmisega 2025. aastal EM-il esikaheksasse. Kohati isegi naeruvääristavaid hinnanguid saanud Korvpall 2030 strateegia on Salumetsa hinnangul ainuõige viis meie armastatud pallimängu tänapäevasel moel edasi viia. Sest, kui pole suuremat visiooni ja plaani, kuidas asju teha, siis iseenesest mitte midagi ei juhtu ja me võimegi jääda unistama nii koondise kui üksikute mängijate edust suurtel korvpalliväljakutel.

Korvpall24.ee portaal küsis Salumetsalt nende ja paljude teiste Eesti korvpalli kuumade teemade kohta mai lõpus Paunkülas peetud korvpalli kevadfoorumil. Just sellel kokkusaamisel olid korvpalliinimesed kohal, et kuulata erinevate töögruppide ettekandeid tehtu kohta ning arutleda järgmiste sammude üle. Nüüd lõpuks sai pikk vestlus korvpallikorüfeega teksti kujul ära vormistatud.

Jaak, oled nüüd mõned aastad presidendina saanud tegutseda. Mis Sul endal sellest ajast kõige enam südamel on?

Kaks aastat on liiga väike aeg, et midagi ära teha. Kahe aastaga võid sa luua eeldusi hilisemateks muutusteks ja nägemusteks. Mul on kogu aeg olnud oma nägemus Eesti korvpallist. Me oleme väike riik, me peame arvestama kõikide probleemide ja võimalustega. Me peame tegema ka väga targalt tööd. Kohati me teeme aga oma asju harjumuslikult, igapäevaselt ja ettepoole vaatamata. Visioonipuuduse probleem on meil väga paljudel klubidel. Kui õiget visiooni ja perspektiivi ei ole, siis treener võib oma tööd teha, aga klubid ei arene edasi.

Mis on Sinu enda arvates need peamised kordaminekud, mida oma töös oled saavutanud?

Tooksin siin välja selle sõnumi klubidele, et te peate koonduma. Väikeses riigis ei saa olla nii palju klubisid, nagu meil on. Varem või hiljem väga väikesed klubid surevad välja ja nende teadmised ja inimressurss läheb kaduma.

Kui hea Eesti korvpalli seis hetkel Sinu hinnangul on?

Olime harjunud, et oleme hea korvpallimaa ja selles tuules me rändasime. Ühel päeval ärkasime ja avastasime, et me pole enam väga heas seisus. Aga ega me väga kehvad ka pole, kui arvestada noorte tulemusi. Meil on läbi aegade olnud 15-20 heal tasemel mängijat, kes saavad rahvuskoondises kaasa teha. Noortekoondised esinevad Euroopas ka küllaltki stabiilselt. Kui vaadata tüdrukute ja naiste osa, siis siin on mängijate arv väga väike. Me tahame oma korvpalliga olla taas kõrgel tasemel, kuid hetkel me ei ole. Oleme seal, kus me oleme. Aga ma tunnetan, et on toimunud teatav mõttemaailma muutus ning kohale on jõudnud see sõnum, et me kõik koos teeme ja koos vastutame selle korvpalliasja eest.

Meie lõunanaaber Läti on meist jõudsalt mööda ja eest libisenud. Miks nii?

Lätlased on selleks loonud ka eeldused. Läti noortekorvpalli toidavad nende spordikoolid, kus on kõrgharidusega treenerid. Neil on siiamaani treeneriõpe kõrghariduse tasemel. Meil seda ei ole.

Kas Eesti korvpallile sai saatuslikuks palju räägitud spordikoolide kaotamine?

See oli libastuse koht kogu Eesti spordile. Spordikool on saavutusspordi koht. Noortel hakkab saavutussport U15-U16 vanuseklassis. Sinnani võid ükskõik mis sissejuhatavaid asju teha, aga sealt alates peab olema spordikool. Aga mida tähendab spordikool? See tähendab õppekava, palkasid vastavalt kvalifikatsioonile ja seda, et alla kõrghariduse sa ei saa lastega tööle hakata. Nagu meil õpetajad, kes on kõrgharidusega, saavad 1200-1300 eurot palka. Treener on ka pedagoog ja see eeldab, et tal peaks olema kõrgharidus. Meil on ta aga ringijuhendaja!

Kas isiklikult pooldad Eesti poiste noorelt välismaale siirdumist?

Ma arvan, et on tehtud õigesti, kui on mindud. Aga, kas just nii noorelt peaks minema, seda ma ei tea. Varsti hakkab see ring täis saama ja eks mõned hakkavad välismaalt ka tagasi tulema, sest kõik ei ole tulevased NBA tähed, olgugi, et sellest unistasid.

Kas samm lätlastele lähemale ehk ühine Eesti-Läti korvpalliliiga oli Sinu arvates hea otsus?

Minu arvamus on, et see on ainuke võimalus. Ka Läti korvpallil oli see ainus võimalus hoida liiga taset. Mõni nurin oli, et Jekabpilsi on kaugele sõita jne, kuid ma küsiks selle peale, et mida siis üldse tahetakse? Üldiselt olen mõlema poole pealt saanud tagasisidet, et see oli õige valik, mis me tegime. Turniirisüsteem hoidis pinget kuni play-offide alguseni. Iga võit ja kaotus oli oluline.

Ka teistes liigades, esiliigas, teises liigas, U18 ja U16 sarjades, käis väga kõva andmine. Väga pingelised mängud olid. Keegi ei andud niisama järgi, vaid tulid ikka mängima. Ma siin kujundlikult ütlen, et kui me korvpalli nimetame “kossuks”, siis minu jaoks on “koss” selline labane värk. Aga sel hooajal mängiti meil korvpalli, see mulle meeldis.

-Jaak Salumets | Foto: Siim Semiskar

Miks ükski Eesti klubi ei osale eurosarjade põhiturniiridel?

Siin on väga lihtne vastus. Kes võiksid hetkel mängida eurosarjades peale Cramo? Rohkem polegi. Siin on üheks põhjuseks teatav mängijate vaakum. Meie meistriliiga klubid olid harjunud, et noored jõuavad Audentesest ja mujalt otse nende juurde, aga praegu on välismaal kümneid ja kümneid noormängijaid. Sellega pole klubid kohanenud. Minu teada on klubidega kokkulepe, et igal ühel peab olema noortepüramiid. Paberite järgi need ka on, aga sisuliselt ei ole. Kuigi nüüd need hakkavad järjest tekkima. Ega meil ei saagi nii olla, et kõik klubid lähevad tugevaks. Meil ei ole nii palju mängijaid kunagi võtta. Lätlastel on ka ainult kaks tippsatsi – Riia VEF mängib VTB liigas ja Ventspils Euroopa meistrite liigas. Meil peaks ka nii olema, et kaks mängivad eurosarja, vahest võib-olla ka kolmas.

Aga Läti keskmised klubid mängivad suures osas hetkel oma poistega. Kuidas meie klubidega jõuda samale tasemel, et koduliigas oleks mängijate baas laiem?

See küsimus on hetkel esitatud umbes 15 aastat liiga hilja. See töö pidanuks toimuma varem. Hetkel peame selle olukorra ära kannatama, aga tegema kõik selleks, et need mängijad peale kasvaksid. Ma mäletan väga selgelt, kuidas (Sergei) Babenko ja (Gert) Kullamäe mängisid Puuviljaparadiisi eest. Kes mäletab üldse, et Eesti meistrivõistlustel oli selline meeskond? Kas seal tehti trenni? Ei tehtud. Sealt see peale hakkas. Tegime väikeste jõududega elukutselisi klubisid. Tegelikult need poolproffide klubid, mis meil praegu on, oleksid pidanud juba siis tekkima. Siis tehti aga täie rauaga järjest uusi klubisid. Aga mispärast tehti? Sest see Kalev, mille ma aitasin üles ehitada, jaotati klubide vahel laiali ja selle peale oli hea ehitada. Jah, põnev oli, aga päeva lõpuks põhimehed lõpetasid ära ja nende asemele ei tulnud enam midagi.

Superklubi teemat on arutatud nii ja naapidi ning sellel on nii tuliseid pooldajaid kui kriitikuid. Kuidas Sina suhtud ühe superklubi ideesse?

Leedus see süsteem justkui töötab. Meil selle idee pooldajad tahaksid, et Cramo ei mängiks meistrisarja. Leedus Kaunase Žalgiris ka ei tahtnud, aga pandi mängima. Aga suur ja tugev Leedu korvpall suudab ka ainult ühe superklubi välja panna. Ja kui vaadata nende tänavust koosseisu, siis põhitöö tegid järjekordselt ära välismaalased. Me peame ka sellega leppima, et me ei saa loota ainult enda mängijate peale. Kui teha n-ö superklubi, siis peab kaasama ka välismaalasi. Võtame näiteks venelaste CSKA, kus kohalike mängijate panus on marginaalne. Kas me tahame ajaga kaasa käia või ei taha? Mõni tahaks üldse meistriliigas mängida amatöörsatsidega. Mina sellist “kossu” ei taha, ma tahan ikka korvpalli näha.

Kas Eesti korvpall on Sinu arvates oma madalseisust välja tulemas ja õiges suunas teel?

Selleks peame oma tegevuse ümber mõtestama, mida me praegu ka teeme läbi erinevate töögruppide. Töögruppide mõte ongi see, et korvpalliinimesed ise teevad, ise otsustavad ja ise vastutavad. Enam ei saa ainult korvpalliliidu peale näpuga näidata. Aga kindlasti saabuvad paremad ajad. Mina isiklikult vaatan eeskätt koondist ja noortekoondisi ja nende tulemusi. Kehvemaks Eesti korvpall küll enam ei lähe. Me oleme põhjas ära käinud ja nüüd oleme taas tõusmas.

Korvpall 2030 visioonidokumendis on välja hõigatud, et Eesti koondis peaks 2025. aastaks jõudme Euroopas kaheksa hulka. Kas see eesnärk on Sinu hinnangul teostatav?

Mitte keegi ei tea seda. Kuid, kui suurelt ei mõtle ja visionäär ei ole, siis ei tulegi midagi. Nende mängijate põhjal, kes meil praegu kerkivad, näen ma, et rahvuskoondise tase tõuseb kindlasti. Noorte reitingus tõusime tegelikult juba eelmine aasta 19 kohta. Oleme Euroopas päris kõrgel kohal. Kuna me oleme nii väikesed, siis iga mängija on meie jaoks olulisem, kui ta on mõne suure riigi jaoks. 1993. aastal ei uskunud ka keegi, et me jõuame EM-il kuue hulka. Aga sellel meeskonnal, kes seda tegi, oli põhi juba all. Hea tulemuse saamiseks peab sul midagi juba all olema. Maja ei saa hakata ehitama katusest. Me hakkasime Eesti korvpallis vahepeal katust parandama ja vundament lagunes. Kõik räägivad, et see Korvpall 2030 on paber. Jah, see on paber, aga see on asjade juhtumise eelduseks. Paberi peal on kirjas eeldused ja kui neid täidad kasvõi 50-60% ulatuses, siis tase tõuseb. Ilma plaani ja visioonita ei ole mitte midagi.

scroll to top
Inline
Inline