fbpx
Close

INTERVJUU | Lauakohtunike vaimne ema Annika Härmits: istun platsil toimuva suhtes nagu VIP-loožis

Avatar
-Annika Härmits | Foto: Siim Semiskar

Ühed korvpallimängu osalised, kes tavavaataja jaoks reeglina täiesti nähtamatuks jäävad, on lauakohtunikud. See on täiesti omaette maailm, kus samuti kerkivad esile oma valdkonna “tähed”. Rohkem kui 30 aastat selles ametis tegutsenud Annika Härmits on naine, keda kutsutakse hellitavalt lauasekretäride “vaimseks emaks”. Ta lööb ise lauakohtunikuna rahvusvahelisel ja Eesti kõige kõrgemal tasemel igapäevaselt kaasa, organiseerib kõikidele Eesti Korvpalliliidu poolt korraldatud mängudele lauabrigaadid ning aitab ja õpetab nooremaid kolleege.

Mängijana Nõukogude Liidu ajal Eestis toonase noorte tipptaseme ära proovinud Härmits vaatab aktiivselt ka suuremat korvpallipilti ja muretseb 100. juubeliaastat tähistava Eesti korvpalli nimel südant. Milline on meie korvpalli tulevik ja millised omadused peavad kindlasti ühel heal lauasekretäril olema? Nendele ja paljudele teistele küsimustele saame selle loo vahendusel vastused. Vaid ühe asjaga kogu intervjuu vältel jääb Härmits hätta, nimelt ei suuda ta öelda isegi suurusjärku, kui mitu Eesti lauakohtunikku on tema silme alt läbi käinud ja õpetussõnu saanud. Võib järeldada, et väga palju.

Tantsukingade asemel pall

“Tegelikult sai kõik alguse nii. Minu õde käis korvpallitrennis ja mina käisin peotantsus. Mingil põhjusel läksin kord õega trenni kaasa ja kuna olen pikka kasvu, siis tollane õe treener Maire Küttim ütles, et selline pikk tüdruk peaks tulema korvpalli mängima,” meenutab Härmits algushetke, kuidas oranž nahkkera 4. klassis tema igapäevaseks kaaslaseks sai. “Samal ajal kolis mu peotantsutrenn Mustamäelt ära. Kuna uus koht oli kaugel ja sinna oli keeruline käia, siis läksingi korvpalli üle. Kui minu esimene treener jäi lapseootele, siis läksime kõik Märt Sepiku käe alla.”

“Tänase päevani tilgub süda verd, kui peotantsu vaatan. See nii väga meeldib mulle,” ei tee igapäevaselt meditsiinisektoris tegutsev Härmits saladust, et võib-olla sai minevikus tehtud vale valik. “Ei saa öelda, et ma oleks selles väga andekas olnud, olin ju alles noor plika, aga see on lihtsalt nii ilus.” Kas korvpall polegi ilus? “Loomulikult on. Või noh… mitte alati,” naerab ta kelmikalt.

“Märt Sepiku juurest läksin pärast 8. klassi Tallinna Spordiinternaatkooli. Seal oli kolm aastat mu treeneriks Jaak Salumets. Siis tulid juba naiste hulgas mängimised ja nii ta läks,” jätkab Härmits oma loo jutustamist. “Eriti kihvtid olid kõik need Venemaal käigud, kui osalesime üleliidulistel võistlustel ja tulime väikese Eestiga paaril korral kuuendaks. Eesti esindamine oli ikka ülev tunne. Ja loomulikult kõik need noorte- ja naiste meistritiitlid… Ma isegi ei mäleta palju neid kokku tuli. Kaua aega on mööda läinud ja eks neid oli üksjagu, kingakarp on kodus medaleid täis,” muigab Härmits.

Mälestusväärne karjäär

Kui palume naisel võrrelda toonast korvpalli praegu mängitavaga, siis jääb Härmits mõttesse. “Tolle aja mäng oli muidugi tunduvalt aeglasem kui praegu. Aga korvpall on korvpall ja ega seal suurt midagi pole ju muutunud. Võib-olla positsioonimängu on väheks jäänud, aga kui mäng ongi kiire, siis mis sa seal korvi all ikka positsioneerid. Samas, kui vastane ajab mängu liiga kiireks ja sellega hakkavad kaasnema pallikaotused, siis oleks just vaja tempot maha võtta ja mängidagi rohkem positsioonimängu,” analüüsib ta.

-Annika Härmits palliplatsil | Foto: Erakogu

Nõukogude Liidu raudsest eesriidest teisele poole Härmitsal korvpalli mängima pääseda ei õnnestunud, kuid suure Venemaa paljud nurgad said risti-põiki läbi käidud ja nendest reisidest jäävad tema sõnul elu lõpuni superlahedad mälestused.

“Ma lõpuks mängisin ikka päris kaua. Ühel aastal elasin läbi kannakõõluse rebendi ja seetõttu jätsin ühe hooaja vahele. Tulin küll pärast paranemist tagasi naiskonna juurde, kuid pärast jalaoperatsiooni jäi mul ikkagi väike jänes kõrvade vahele, kuna pool aastat oli jalg kipsis ja pidin uuesti kõndima õppima. Olin harjunud esiviisiku tüdruk olema, siis tuli mäng paremini välja,” meenutab Härmits oma mängijakarjääri. “Tol aastal tulime naiskonnaga kuldmedalile, kuigi mina jäin vahetusmängijaks. Minule see pingilt tulek eriti ei sobinud ja mõtlesin, et ilus on oma mängijakarjäärile kuldne lõpp panna.”

Suure korvpalli keskel

Lauakohtunikuna tegutsemist alustas Härmits juba mängijakarjääri kõrvalt ja toona pidi liikuma väikeste sammude haaval: “Ruth Fain oli see, kes mind esimest korda lauda kutsus. Alustasin miniklassi mängudest ja siis sealt järjest edasi tähtsamate mängude poole, nagu tollel ajal alustati. Mul olid head õpetajad ja toetajad. Sellist asja nagu tänapäeval, et kui oskad juba midagi protokolli kirjutada ja nuppe vajutada, siis tahaks kohe meistriliiga lauas olla, loomulikult polnud. Meistriliigast ei osanud siis unistadagi.”

“Mäletan, et mu esimene EM-valikmäng oli Saku Suurhallis ja sain panna tabloole tagajärge. Välismaalt oli ka komissar lauas ja ega ma sellest mängust suurt midagi ei mäleta, sest olin nii närvis. Suutsin vaid mõelda, et kõik tuleks õigesti välja, kuna Suurhallis oli toona veel nõme pult ka,” muigab nüüdseks rohkem kui 30 aastat lauas istunud Härmits, kelle sõnul rahvusvaheliste mängude pinge on senimaani tema jaoks teistsugune.

Väljakukohtuniku ametit pole meie loo kangelanna kunagi proovinud ning küsimuse peale, miks mitte, jääb ta hetkeks mõttesse ja vastab: “Ei teagi miks, jään vastuse võlgu.” Küll on Härmits aga multitalent omal alal ja tema sõnul võikski üks hea lauakohtunik olla väga mitmekülgne. Lisaks mänguprotokolli täitmisele tegelevad lauasekretärid tablooga, 24-sekundi kellaga, diktorina ja tehnilise protokolli täitmisega ehk kogu mängu tõlkimisega statistika keelde. “Kui olla ühes neist asjadest hea või väga hea, siis on minu süda juba rahul. Sellisele kohtunikule saab kindel olla, et asjad on korras ja probleemide korral leitakse neile lahendus. Meil on tegelikult väga vähe neid, kes valdavad kõiki rolle ja on võimelised ükskõik millise koha peal töötama. Eriti probleemne on diktori koht, seda tööd ei taheta eriti. Loomulikult peab lauakohtunikul olema tahtmine seda tööd teha ja ennekõike huvi ja armastus korvpalli vastu,” sõnab Eesti lauakohtunike juht ja õpetaja.

“Minu käest on küsitud pärast ägedaid mänge, kuidas ma seal VIP-loožis pidevalt istuda saan. Kuna lauakohtunikud asetsevad ju platsil toimuva mõistes kõige parematel kohtadel ehk tinglikult öeldes nagu VIP-loožis. Saan olla ninapidi väljakul, kogu selle tõelise korvpalli sees. Minu arvates on sellised võimalused väärt, et vahel oma isiklikud asjad kõrvale lükata ja vaba aega korvpallile ohverdada,” lähevad Härmitsa silmad põlema.

“Ma vist päris nullist ei olegi kedagi lauakohtunikuks õpetanud. Kui on juba mingid teadmised ja oskused olemas, siis leian alati aega aitamiseks,” sõnab Härmits ja lisab: “On inimesi, kellel on kõik vajalik olemas, aga kõrgemal tasemel lauasekretäri temast ei saa, sest see amet vajab sageli ajalist ohverdust ja, mis põhiline, vastutust. Väga lihtne näide: FIBA mängudel peavad statistikud 2,5 tundi enne mängu algust kohal olema ja ülejäänud lauabrigaad 1,5 tundi varem.”

-Annika Härmits tööpostil koos legendaarsete kohtunike Ants Eegi ja Mati Mettasega | Foto: Erakogu

Ei vaja kiitust ega sõimu

Kui reeglina läheb korvpallimatšis mängijate, treenerite ja fännide peamine tähelepanu väljakukohtunikele, siis alati ei pääse puhtalt ka lauakohtunikud. Kas ei suuda laud treeneri hinnangul piisavalt kiiresti reageerida, et minutilist vaheaega anda või tehakse juhendaja arvates just nende tiimile külma mänguaja ja punktidega. Tihti saavad lauakohtunikud enda kraesse pahameele, mis tegelikult mõeldud väljakukohtunikele. Kuna lauabrigaad ei saa koos mänguga väljaku teise otsa silgata, siis ägestunud juhendajal on lihtne oma ärrituse maandamiseks just lauasekretäre piksevardana kasutada.

“Loomulikult tuleb ka lauakohtunikuna valmis olla igasugusteks emotsioonideks,” sõnab Härmits ja tekitab endale silme ette mälupildi, mis ei võimalda tal naeru tagasi hoida: “Võtame näiteks Jaanus Levkoi – loodan, et Jaanus ei pahanda -, kellega koos olen paljudel võistlustel kaasas käinud, tuleb, prillid udused, ja karjub meie peale. Siis mõtled küll, et mis mõttes, Jaanus? Aga loomulikult on see arusaadav, treeneri emotsioonid käivad korvpalli juurde. Üldjuhul tullakse selliste olukordade tekkides pärast mängu vabandust paluma. Ja Jaanus tuli.”

Kas endal ei teki soovi teinekord emotsionaalselt ka vastu lajatada? “Eks elu on teinud omad korrektuurid ja ma ise nüüd enam väga ei ägestu. Vahel tahaks midagi natuke vastu pläriseda, eriti siis, kui treener või mängija reegleid ei tea, aga hoian ennast tagasi,” muigab Härmits. “Teinekord ajab lauas olles naerma, kui treeneri arvates on kohtunik eksinud ja siis vaadatakse meie poole, et tehke nüüd midagi. Meie siis omakorda vaatame treenerile otsa ja mõtleme, et kuidas meie aidata saame? Me ei saa midagi teha. Oleme kõik inimesed ja võime eksida.”

(Laua)kohtunike saatus korvpallimängus ongi äärmiselt ebaõiglane, kuna sporti on sisse kirjutatud, et õigusemõistjaid märgatakse alles siis, kui nad eksivad. Rääkimata olukordadest, kus kohtunikud ei eksi, aga sõimata saavad sellele vaatamata. Härmits tunnistab, et kuigi ka temal on lauas vigu sisse tulnud, siis midagi katastroofilist meenutada pole. “Selline asi lihtsalt jääks meelde. Õnneks, siis ilmselt pole olnud,” on ta rahul. Aga mingit kiitust ta ei oota: “Kui ise oled hästi tööd teinud ja mäng on sujunud probleemideta, siis on endal ju hea tunne. Kiitus on see, kui sind järgmisel korral jälle kutsutakse.”

Koondis rohkem au sisse!

Kuna korvpall on pugenud talle sügavale hinge, siis valutab Härmits Eesti korvpalli pärast ka südant. “Loomulikult mõtlen pidevalt kaasa, võib-olla küll rohkem omaette,” sõnab ta mõtlikult ja toob ka viimasest ajast ühe näite: “Hiljuti valiti noortekoondistele uued treenerid ja mina näiteks ei saa aru, miks see süsteem selline on, nagu ta on. Minu arvates oleks õigem, kui koondis alustab U14 vanuseklassist ja kuni U20 koondiseni välja oleks vähemalt üks treeneritest pidevalt sama, tekiks n-ö teatav stabiilsus. Noorte karika- ja meistrivõistluste finaalides ei ole eriti näha koondiste treenereid. Meil on küll veebistatistika ja võimalik ka video vahendusel mänge vaadata, aga oma silm on kuningas ning saalis mängu vaatamine on hoopis teine tera.”

-Ants Eek ja Annika Härmits | Foto: Siim Semiskar

Palju korvpalli näinud naisele tundub kohati, et Eesti koondisesse pürgimine ja rahvusmees- või naiskonnas mängimine pole enam prioriteet. See teeb teda kurvaks. Isegi kui tegemist on pelgalt sellise muljega. “Vanasti…,” rõhutab Härmits muiates lause algust ja jätkab: “…poeti nahast välja, et koondisesse saada, aga nüüd tundub, et mängitakse mõnusalt korvpalli, käiakse trennis ja ongi kõik.”

Tema sõnul on tippkorvpallurite jaoks mängimine nende töö ja selle eest saadakse palka. “Inimesed käivad tribüünidel vaatamas ja vahel on ikka päris kurb seda vaadata. Saan aru, et iga päev pole pühapäev ja alati ei tulegi see korvpalli mängimine hästi välja. Aga rahvas tahab vaadata head korvpalli, kuigi vahel näeb sellist jama, et anna kannatust,” lisab lauakohtunikuna palju mängudel käiv naine, lisades, et tegemist on tema isikliku tunnetusega.

Sada aastat veel

Kui Eesti korvpalli esimene sada aastat saab tänavu täis, siis Härmits on veendunud, et palli põrgatatakse siinsetes spordisaalides ka saja aasta pärast. “Milline see mäng siis võiks välja näha, seda ma ette ei kujuta. Aga eks ikka väljak, viis mängijat ja pall,” usub Härmits. Samas loodab ta, et korvpall ei liiguks rohkem NBA stiili poole, kuna ookeanitagune mäng talle elamust ei paku: “NBA-d on minul igav vaadata. Mehed on küll kuulsad, aga seal pole päris sellist korvpalli. Mina olen hakanud tuliseks Euroliiga fänniks. Seal tõesti on, mida vaadata. Pall on nii uskumatult ümmargune ja tulemused on vahel täiesti etteaimamatud. Jälgin ka sealsete lauasekretäride tööd. Vaatan, kas nii tähtsatel mängudel ka vahel eksitakse, kas laua taga on rohkem naisi või mehi, milline on lauasekretäride riietus jne. Korvpall on kihvt mäng!” sõnab Härmits positiivsel noodil.

Lõpetuseks andsime lauasekretäride vaimsele emale keerulise ülesande nimetada enda sümboolsed viisikud Eesti korvpalli esimesest sajandist nii meeste kui naiste korvpallist. “Naiste viisikus oleks mul Anne Ollo (Hinnobert), Lea Vene (Kiis), Sirje Kikas (Kartau), Anne De Waal (Sepp) ja Kati Rausberg. Meeste viisikusse paneksin Heino Endeni, Tiit Soku, Martin Müürsepa, Aivar Kuusmaa ja Gert Kullamäe. Vanemaid mehi ja naisi ma ju hästi ei tea. Olen aga enam kui kindel, et need naised ja mehed, kes aastakümneid tagasi Eesti koondises mängisid, olid tegijad. Noortest ja andekatest, kes meil hetkel nii välismaal kui Eestis mängivad, võiks terve võistkonna kokku panna. Tegelikult ma juba ootangi sellist aega, kus mängu teeks meie noorem generatsioon,” toob Härmits lõpetuseks välja oma südamesoovi.


Eesliinil viiruse vastu

Igapäevaselt kooliõena töötav Härmits on pärast koroonaviiruse pandeemia algust pidanud eesliinil igapäevast võitlust. “Kui need drive-in testimispunktid 19. märtsil lahti tehti, siis ma seal postil ka alustasin. Seal peab kõike tegema: peab teste võtma ja kogu tegevust kontrollima ja registreerima,” selgitab Härmits. “Vahetused on 4-6 tunnised, aga kunagi ei tea, kui kaua seal kohal pead olema. Selliste ilmadega hakkab õues päris jahe ja külm kipub naha vahele. Kuigi meil on olemas ka soojak, kus puhurid töötavad.”

Härmits kinnitab, et testimist kartma ei pea ning juttudel, et tegemist on valusa protseduuriga, tõepõhja all pole. Mugavaks seda olukorda muidugi samuti nimetada ei saa. “Inimesed pahased pole, aga hirmunud kohati küll. Levivad ju igasugused jutud, et testimine on hirmus valus. Protseduur on tõesti ebameeldiv, kuna pulk lükatakse viis sentimeetrit ninast sisse. Siin meil isegi suurtel meestel silmadest pisarad jooksevad,” muigab ta.

Aga inimesed on mõistvad ning on pigem rahul, et saavad testi tehtud: “Ütlen ausalt, et nii palju tänusõnu pole ma ammu-ammu kuulnud. Ollakse väga tänulikud, et me seda tööd teeme ja soovitakse tervist.”

Küsimuse peale, kas tema kardab koroonaviirust, vastab Härmits: “Mis siin karta. Kui ta tuleb, siis ta tuleb. Ega see kerge haigus kindlasti pole. Parem karta, kui kahetseda. Tuleb käsi pesta ja mitte käia rahvarikastes kohtades. Kui ma lähen toidupoodi, siis panen endale ka maski ette.”

Millal kogu see asi ükskord läbi saab? “See on küll nüüd hea küsimus,” naeris Härmits. “Kas me sellest täielikult üldse võitu saamegi? Nagu teisedki viirused, siis ilmselt jääb ka koroonaviirus meile edaspidiseks liiklema. Nagu gripp tuleb ja läheb hooajaliselt. Täpselt ennustada kahjuks ei oska.”

“Ma väga loodan, et meie korvpallihooaeg ikka septembris taas algab. Positiivse inimesena sisestan endale, et kindlasti see nii lähebki!” lõpetab teenekas lauasekretär positiivsel noodil.


Artikkel ilmus esimesena Eesti korvpall 100 erilehel rubriigis “100 lugu”, kus 2020. aasta jooksul ilmub portreelugu sajast korvpalliinimesest. Persoonide valik on lai: legendaarsetest Eesti tippmängijatest minevikust ja praegusest hetkest, kuni persoonideni, kes eelistavad varju jääda, kuid kelleta Eesti korvpall oleks oluliselt vaesem.

scroll to top
Inline
Inline